rujanaut

Kirjutab: Zarvik Kirjutamine on üks imelik tegevus. Istud aga läpaka taga, mõtiskled ja paned sõnu ritta (vahel nii mitu tundi järjest) ning selle tulemuseks võib olla asi, mida mitte keegi ei loe. Isegi kui tuleb hästi välja on tulemus kindlasti vähem populaarne kui nunnu kassipilt. Seega, miks me seda teeme. Kas meil on liiga palju vaba aega?  Ei asi pole selles. See on pigem mingi sisemine sund näha lugusid ja neid kirja panna. Lood aitavad meil maailma mõtestada ja näha asju teise nurga alt. Võimalusi selleks on muidugi veel: näitlemine, rollimängud jne, kuid kirjutamine loob kindlama struktuuri, kui kõik teised. Kehamälu on tore, kuid kui juhtum ise kirjas pole, lähevad selle detailid ühel hetkel meelest. See on esimene põhjus, miks mulle meeldib kirjutada larbikokkuvõtteid: nii saab kogemust jäädvustada ilma, et see hiljem hägustuks. Lisaks saab loos täpsustada nii maailma, kui ka tegelast. Sa saad põhjendada ja seletada asju, mis mängu ajal jäid põhjendamata ja seletamata. Teise

Kirjutas: Laura  Muidugi, muidugi. Misery ei ole ulmelugu, nii et ma juba ennetavalt tõrjun hüpoteetilist nurinat, et mis õigusega siis niimoodi siin … Aga vaadake, ega Rujanaut ei ole mingi ulmeajakiri, et tohib volikirja alusel ainult kõige puhtamat ulmet kajastada, kus proov peal, ja sedagi ehk ainult kroonupühadel. Misery lugu keerleb ikkagi žanrikirjaniku raske elu ümber, mis võiks tekitada äratundmist (kui rahasadu, tähtsad agendid ja jumaldavad beibed maha arvata), pealegi on see lugu väärt õppematerjal just kirjutustoa rahvale, põhjustel, mis peagi ilmseks saavad. Aga mis kõige tähtsam, Kellerteater ise kogu oma kõheda aura ja žanrilavastustega on unikaalne väärtus, nendele peab innuga kaasa elama ja nende tegemisi õhinal edasi rääkima.    Niisiis - Kellerteater pidas sünnipäeva ja sel puhul esietendus Kingi Misery! Ma olen tänase seisuga ära näinud üsna mitu Kellerteatri etendust. (Käigu pealt tulevad meelde Mets, Vaimude tund , Kunksmoor , Midagi tõelist, Afäär, Liblikap

15. veebruari töötuba tabas Reidarit otse tema kodus - aga no mis ta siis andis oma aadressi ja seletas, kuhu peatusse bussiga sõita! Võiks ju arvata, et keset sünksombust lörtsikaamost on inimestel muudki teha, kui õhtupimedas kuhugi Ihaste sohu kippuda. Aga ei, osavõtjaid kogunes rohkesti nagu muiste ja leilivurts tõi meelde auväärilise Universitase mutandimajas toimunud kirjutustoad. Sõnade arvu või valmis lõikude üle keegi kordnik arvet ei pidanud, aga nagu pildiltki näha, siis niisama pläkutamist ei olnud, vaid ikka sünergiline süvenemismaraton. Korrata!  Pildile jäid: Mant, Laura, Kristi, Urmas, Andres, Jekimov, Kraft. Pildilt jäi välja Reidar, kes teeb pilti.

 

Käesolevaga saab 2023 aasta läbi ja selleks puhuks on ajaloolise tõe huvides tarvis organites fikseerida, ilm naljata, mida on Tartu kirjutustoas aasta jooksul tehtud, kui palju kirjanikke on kohal käinud, mida eesmärgiks seatud, mida saavutatud, kes on kuidas arenenud, kes mida tegelikult luges, kes teistele luiskas, mida ta luges, mis olid meelis-asendustegevused kirjutamisest hoidumisel, väga tõsiselt on vaja kõik kokku võtta, tõsiselt.  Seda tehku mõni tõsisem inimene või veel parem, mõni tõsisem masin. Mina tahtsin lihtsalt paar mineva-aasta pilti üles visata. Kaamera ette sattusid: Urmas, Andres, Kristi, Mant, mina - Laura.  Lõppu varastasin Mandi tagant veel ühe meemi ka!

(Kogus ja koondas Laura)  Hiljuti lõppenud novembrikuu ühes maid ja rahvaid hullutava romaanikirjutamise-taudiga ei jätnud puutumata ka Rujanaudi ja Tartu ulmekirjutamise töötoa rahuarmastavaid nurgakesi. Nüüd kui oht on möödas, uurisin käeulatusse jäänud kirjutajatelt, kuidas neil see raske aeg õnnestus üle elada. ZARVIK pääses sedakorda peaaegu puhtalt. Tõsi, ta kirjutas juba ennetavalt puhtsüdamliku ülestunnistuse ühe varasema novembri kohta ( loe siit ) ja novembrikuu sees jagas kasulikke tähelepanekuid kirjutamisstiilide teemal ( loe siit ) Enda kaitseks on tal öelda järgmist:  Ma küll see aasta NaNoWriMo ei teinud, küll aga toimetasin oktoobris oma 2020 aasta nanoka musta teksti lõpuks loetavaks ära (paneb veel komad selle aasta sees ära ja siis võiks kirjastusele saata)  ja nüüd võtsin  just 2019 aasta oma uuesti ette et ümber kirjutada. EGE: Mina üritasin luua kirjutamisharjumust ehk siis sobitada omavahel E-R töötamise ja piisavas mahus kirjutamise. Ei õnnestunud. Lohisesin ki

Kirjutab: Zarvik Kui on üks film, mida ma olen vaadanud vähemalt viiskümmend korda ja mis endiset aitab mul oma loominguga toime tulla, siis on see Everything is a Remix . See aasta ilmus 2023 remix sellest, mis sisaldab nii meeme, mänge, uuemaid filme kui ka mõtisklusi AI teemadel. Ma ise soovitaksin aga pigem 2015 aasta filmi /seeriat (tootja ise kah ei tea kumb see on), kuna see toob minu arvates paremaid näiteid teiste materjali kasutamisest uue loomingu tegemiseks (kõik on YouTube 'is vaadatav. Kes otsib, see leiab). Miks see aitab? Sest paratamatult tunneme me kõik vahel, et see mida me teeme on juba ammu tehtud, et see pole originaalne. Everything is a Remix ütleb aga: "Mis siis? Ükski asi pole üdini originaalne."  Kindlasti pole ka paljude lugejate jaoks see tekst siin midagi originaalset.  Kuid meie seas leidub endiselt neid, kes näevad loomingulisust kui midagi maailmast eraldiseisvat. Õigupärast inspireeris mind seda teksti sin kirjutama just üks seda tüüpi ar

Kirjutab: Zarvik Pealkiri ei vihja sellele, et sa peaksid kirjutama koodi või midagi sellist. Pigem tahaksin ma vaadata meetodeid kuidas koodi kirjutatakse. Ma olen eelnevalt kirjutanud sellest, kuidas improteatri lähenemine aitab (minu jaoks vähemalt) kirjutada, kuid täna tahaksin ma võtta inspiratsiooni hoopis IT sektorist, võrreldes selliseid lähenemisi nagu Agile ja Waterfall ning pannes need kirjutamise konteksti. Mis on  Agile?   Sisuliselt (ja väga lihtsustatult) saab selle idee võtta kokku nii: Sul on eesmärk mida sa tahad täita ning ajaperiood (sprint), mille jooksul tuleb valmis teha minimaalne funktsionaalsus, mis selle eesmärgi ära täidaks. Tähtis on see, et lõpptulemus oleks funktsionaalne tervik. Ajaperiood on kusjuures üsna lühike. Et seda ideed illustreerida, ütleme et sul on eesmärk teha liikumisvahend punktist A punkti B. Esimese lühikese intensiivse tööperioodi (sprindi) lõpuks oled sa valmis saanud rula. On kiirem kui kõndimine ja täidab funktsiooni. Järgmise spri

Kirjutab: Zarvik  "Mh, no olgu," sõnasin ma vastuseks, üllatades ka iseennast. See oli teine november aastal 2019 ning mu kolleeg kutsus mind just kuuga romaani kirjutama. Juba see idee ise oli absurdne - kirjutada 50 000 sõna kolmekümne päevaga. See tähendas, et iga päev tuli toota vähemalt 1666 sõna. See oli küll ilusasti saatana numbri moodi, kuid ebarealistlik. Hetkel, kui ma selle vastuse andsin, olime me juba kahe päevaga maas. Lisaks polnud mul ka plaani. Ehk siis kirjutama hakata oli üsna absurd. Miks ma siis jaatavalt vastasin ja ülesande vastu võtsin? Sest mind oli mõnda aega kummitanud mõte kodukootud lauamängusüsteemist, mis oleks sama eepiline kui Dungeons & Dragons, kuid põhineks meite enda muhedal mütoloogial. Selleks tuli aga proovida, kas ma suudan üldse meie haldjate, härjapõlvlaste, krattide, nõidade ja muude olevustega korraliku seikluse kirjutada. Tuli välja, et suutsin küll. Ma ütlesin jah küll ainult vaistu pealt, kuid pagan, kirjutada oli äge. Jah

Tegelikult ma lugesin neid kasulikke arutlusi juba juunis ja tahtsin kohe kokkuvõtvalt jagada ka, ja siis see mustand jäi kuhugi kopitama...  Ühesõnaga, kirjanik Patricia C. Wrede, kelle blogi ma poolregulaarselt loen, arutles koos lugejaskonnaga kirjatöö toppamajäämise teemadel ja tema arutluskäik ajas mul kõrvad kikki, sest tabas just neid küsimusi, mille kallal ma ise tookord pusisin.  Üks lugeja kirjeldas oma kirjutamisseisakut kolme aspekti kaudu: 1) oled jännis, sest mitte kuidagi ei taha praegu selle tekstiga tegeleda, 2) oled jännis, sest loos seisab ees suuremat sorti üleminek või ajahüpe, 3) oled jännis sest ei oska järgmist stseeni ära lahendada.  Patricia võttis sellest jaotusest kinni ja viskas omakorda õhku küsimuse, et kuivõrd võib looga tegelemise vastumeelsus tuleneda teisest kahest punktist (ja nende omavahelisest koosmõjust)? Ehk teisisõnu: tekstivastikus ei teki tühja koha pealt ja kirjutades tekib see päris tihti siis, kui sa justkui tead täpselt, kuhu lugu välja p

Kirjutab: Zarvik Kel näpus viimane Täheaeg leiab sealt minu (Tim Hornet) jutu Kuningatütre Vari, mis sai jutuvõistlusel teise koha. Tore saavutus, kuid selle jutu taga oli ka kuudepikkune nokitsemine. Nüüdseks on sellest tööst juba omajagu möödas, nii et ma kõike enam isegi ei mäleta, kuid proovin sellegipoolest väikest sisekaemust anda. Miks? Sest ma ei taha jätta muljet, et kirjanikud on üligeniaalsed ja mõtlevad kõik paugupealt välja. Kribamine on protsess. Soovitan jutt enne läbi lugeda, kuna see postitus siin rikub kõik maagia ära. Kel raamatut veel pole, siis saadaval Apollo ja Rahva Raamatu poodides. Mugav ja soodne on osta ka otse Fantaasia kirjastusest . Loetud?  Äge. Alustame siis algusest. On 17. September 2022. Ulmekirjutamise päev Tallinna Keskraamatukogus (tunnetuse järgi veel suvi). Olen kohal, sest pole väga oma nägu näidanud ning lisaks saatsin ka mitu tööd ulme ülilühijutu võistlusele, mille tulemused siin avaldatakse. Suuri eeldusi pole, aga noh äkki joppab (joppas k

Kirjutab: Zarvik Ma olen usinamalt ulmet kirjutanud umbes kolm aastat ning tagasi vaadates tundub toodetud lugude hulk üsna müstiline. Neid on Reaktoris ilmunud üle kolmekümne. Tõsi, paljud neist on lühemavõitu, kuid on tulnud ka mõned üsna pikad ja samal ajal on tegemisel olnud ka kaks raamatukäsikirja (mis on endiselt tegemisel). Sellest on ligi kakskümmend aastat möödas kui ma oma esimesed paar üllitist ulmeilmas avaldatud sain (Algernonis), millele järgnes pikem paus kirjutamisest. Kuid see ei tähenda, et mul oleks olnud pausi luguse rääkimisest. Selle kahekümne aasta sisse mahtus seitse, mille jooksul sai improteatrit õpitud, õpetatud ning oldud väga erinevate formaatidega laval nii Eestis kui välismaal. Etendusi (regulaarsed+firmaüritused) oli vahel isegi viis-kuus korda nädalas (kui jätta kõrvale improfestivalid, kus sa võisid olla laval isegi 3-4 korda samal õhtul). See tähendas, et viis-kuus korda nädalas pidid sa rääkima lugu ja mitte lihtsalt selle kohapeal välja mõtlema vai

Eilne 12. mai ulmeõhtu Tartu kirjanduse majas oli eriline: piduliku lõpu sai selle aasta jutuvõistlus. Kuulutasime välja tulemused, jagasime autasud, žürii sai võimaluse lobiseda valikuprotsessi ja vaevuste ja meeldimiste teemal, jõime veini ja õnnitlesime, keda kätte sai. Pärast kõrtsis sai autoritega juba vahetumalt ja vabamalt muljetada. (Minu žürii-mätta vaadet ja lugemisprotsessi vahetut muljetust saab lugeda aprillikuu Reaktorist .)  Hommikul said võitjad ja esikümme ka ametlikult maha hõigatud:  Võitja: Andrei Samoldin - "Vennad nüüd kokku said!"  Teine koht: Tim Hornet (ehk Zarvik) - "Kuningatütre vari"  Kolmas-neljas koht (jagamisel): Jaagup Mahkra ja Joel Jans - "Mobilis in mobili"  Kolmas-neljas koht (jagamisel): Marek Liinev - "0,01%"  Viies koht: Martin Leis - "Ajastutruudus"  Kuues koht: Kristi Reisel - "Gurmee tee"  Seitsmes koht: Karri Tiigisoon - "Kullake"  Kaheksas-kümnes koht (jagamisel): Piret Fre

 

Täna, tegelikult lausa kohe, toimub Karlova raamatukogus loovkirjutamise töötuba noortele. Mairi juhendab, tutvustab töövõtteid ja vahendeid, aitab mõtteid leida ja suunata. Edaspidi toimuvad noorte kirjutamistoad kord nädalas, teisipäeviti kell neli. Lisainfot loe Tartu linnaraamatukogu kodulehelt või tartu.ee lehelt. (Pildil kirjutamise töötuba 2022. aasta Estconilt; kaadrisse on jäänud nii noori kui ka mitte enam nii väga noori kirjutajaid. Loovtöö tulemused ilmusid Estconi-reaktoris .)

Olgu kirjutamisel lühijutt (näiteks jutuvõistluseks - praegu on muide väga paras aeg võistlusjutte kirjutada, tähtaeg ootab märtsi lõpus...) või toimetamisel romaan (köhöhm!) või arendusjärgus veel hoopis midagi vahepealset, mõni praktiline tööriist tuleb ikka kasuks.  Janice Hardy jagab oma praktilise kirjutamisnõu blogis viis näpunäidet, kuidas jälgida, kas loos ikka on piisavalt pinevust, ja kuidas stseeni sees pinget juurde kruvida. (Sest kuna stseeni - ja muidugi kogu loo) - ülesehitamisel on vaja korraga palju liikuvaid juppe töös hoida, on väga tavaline, et ühe komponendi arendamisel-parendamisel jääb mõni teine tähelepanu alt välja.)  Võte üks: kirjuta, kuidas asjad halvemaks pööravad. Muidugi ei pea igas stseenis järjest suurem katastroof kaela sadama, küll aga annavad väikesed komistuskivid ja rokaplekid märku pikema vinnaga küsimustest, mis tegelast kummitavad. Sellised väiksed hädapöörded võivad olla näiteks füüsilised, emotsionaalsed või intellektuaalsed (tegelane löö

Kirjutab: Zarvik Aasta 2020. Ma proovin üle 15 aasta kirjutada ja mitte lihtsalt lühijuttu vaid erootilist ulmet. Selgub, et kuigi ma tean enam vähem, mis asi on ulme, pole mu erootika teadmised piisavalt pädevad (või siis pean ma teisi asju erootiliseks. Igaühele oma). Valmis ta igatahes sai ja mõnele isegi meeldis natukene pehmem lähenemine. Kuid üldine arvamus oli, et see võinuks ka tavanumbris olla. Ufoporno mitte erootiline ulme Panin selle teadmise edaspidiseks kõrva taha ning eelmisel aastal, kui ma olin võtnud eesmärgiks iga kuu Reaktorisse kirjutada, hakkasin ma juba märtsis higistama. "Miks küll?" võiks mõned küsida. "Ma lugesin su 2022 Erektori juttu . Seal polnud midagi higistamise väärilist." Njaa, kulla lugeja, sul on täiesti õigus, kuid las ma räägin sulle natukene oma kirjutamise protsessist lähemalt. Suures plaanis võib mu kribamise protsessi jagada lühikeseks või pikaks (lühijutu puhul vähemalt - pikematel tekstidel on natuke teistmoodi). Lühike -