Postitused

Koomiksirõõm: Amanda Orav kirjutab uudist

Kujutis
Selles pole iseenesest midagi ebatavalist, et kirjanik või kunstnik või muu loomeloom saadab oma tegemiste kohta tellijate postkasti uudiseid, et siis lugejad-vaatajad saaksid veidi isiklikumal ja aeglasemal moel teada, mis teoksil. (Kui nüüd näppude peal lugeda, siis mulle endale saabub sel viisil teateid vähemalt tosinalt kirjutajalt ja koomiksikunstnikult.)  Aga seda päris iga päev ei juhtu, et uudist saab norida nii kodu lähedalt, otse ulmekirjutamise töötoast. Kes ei tea, siis Amanda tegi Pallase lõputööks ulmekoomiksi ja käis seda koos kirjutaja Urmasega Tartu ulmeõhtute raames esitlemas .  Praegu on töös juba uus koomiks ja selle uudiseid on ju ometigi jagada vaja. Eriti hea, kui saab jagada nii, et uudis melumeedia müras kohe kaduma ei lähe, niisiis uudiskiri. Nagu Amanda selgitas, alustas ta tegelikult uudiskirjaga lihtsalt selleks, et saaks tuttavatele uusi pilte näidata. Aga kogemata tekkis muid lugejaid ka ja uudiseid muudkui tuleb.  Näiteks selline katkend ja pilt üheksand

Reaktor nr 152!

Kujutis
Maailmaruumi paiskus Reaktor nr 152!  Noppeid:  - Siinsamas ilmunud Hõffi-päevik nüüd ühes pikas jorus .  - Mant luges hiljuti esitletud Tõrvatilga-raamatut ja arvab nüüd. Elar luges kassiulme kogumikku ja arvab ka. Ja siis loetakse veel Devolutsiooni ja  Götterdämmerungi ja Ajumudijat ja ...  - Rätsep käis kinos , Zarvik ka , Loide vaatas Fallouti , Jekimov jällegi Rebel Mooni , keegi vaatas kindlasti veel midagi.  - Kristi peab vastust andma , Lüüli võtab võrrelda Tananarive Dued ja Laipaika .  Paras priske number on, ma pole veel pooltki läbi sirvinud. Ülevaate lõpetuseks Mannu ja Lüüli üleskutse järgmise kogumiku jaoks romantilist sünkfantastikat kirjutada: https://www.ulmeajakiri.ee/?uleskutse-romantiline-sunkfantastika . Vägesid juhatas jälle Kalmsten, kaane kaunistas Kai Kivi.

Tumedad tunnid mais

Kujutis
Mai alguses jõudis HÕFFil sisse loetud retro-kõhevik ka koduse publikuni (toetajatele koos videoga!).  Kuu lõppu jääb aga märkima Maniakkide Tänava "Valuhoidjad" .  Sinna vahele mahub veel extra-kuulamispala "Sinised dollarid".  (Hiljem õhtul)  Juunini on veel mõnned minutid aega, nii et mai kokkuvõttesse mahub ka extra-osa "Minu uus koer"! Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 , oktoober 2023 , november-detsember 2023 , jaanuar 2024 , varakevad 2024 .

Õhtud eesti ulmega, mai 2024: Weinbergi "Mitmekihilisem"

Kujutis
Reedel, 10 mail toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Heinrich Weinbergi jutukogu “Mitmekihilisem” esitlus. Autoriga vestles Raul Sulbi.   Mitmed kokku kogutud lood on varem ilmunud ulmeajakirjas Reaktor ( sealhulgas nimilugu ), mõnd juttu saab aga Tumedate tundide vahendusel lugemisele kaasa kuulata!   "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist    

Prima Vistal Josh Sawyerit kuulamas

Kujutis
Läinud neljapäeval kippus kultuuraline programm jälle maru tihedaks, sest mul oli kindel nõu kuulama minna, mida mängukirjutajad kõnelevad -  ja ega siis Josh Sawyerit inimkujul ju iga päev ei näe.  Enne esinemist kuulsin kogemata pealt, kuidas Josh palus mälupulka, et üks kirjastiil esitluse arvutise kopeerida. Ma mõtlesin, et nonoh, väljamaa värk ja süsteemide ühildumine, aga selgus, et kirjastiil oli jutu täitsa oluline sisupunkt. Sest jutu läbivaks teemaks oli see, kuidas teave edasi elab, teabe hoidmine, edasikandumine, transformeerumine ...  Kolm esmapilgul sarnast, aga tegelikult eri aegadest kirjarida näitavad üht sellist kolmikhüppega-tänapäeva juhtumit: kunagi varauusajal leiutatud trükikirja stiil (leiutaja nimi läks mul meelest), selle eeskujul loodud arvuti-font (äkki oli Garamond? No ei nakku mul nimed kahe kõrva vahel!) ja kõige all varauusaegse eeskujul kujundatud kirjastiil mängule Pentiment. Selliste kolmikhüpete kõrval on muidugi rohkem näiteid, kus peale jäävad

Reaktor nr 151: Erekas!

Kujutis
 Ilmunud on Reaktori jooksuaja-erinumber Erektor (jooksvas numeratsioonis nr 151)!  Noppeid:  - Ulme/seksi seoseid ja vastuolusid analüüsivad nii Tõnis kui Jürka , samuti avaldab hulk ulmerahvast sel teemal arvamust .  - Raamatutest vaatleb Marko Kivimäe Chuck Palahniuki teost "Kaunis sina" , Lüüli võtab võrdlusesse Kadri Kõusaare "Ego" ja  Laura Thalsassa “Pestilence'i” . - Zarvik tutvustab animet , Kalmsten vaatab filmi , mina loen koomiksit . Juttude ja muude juppide lugemisega läheb veel aega. Vägesid juhatasid Lüüli ja Jürka, kaane tegi Meelis Krošetskin.

Tumedad Tunnid varakevadel

Kujutis
Kevade tulekuga on kuulamisjärg veidike sassi läinud, aga püüame näppude peal tagurpidi arvutada:  mitte-päris-veel-märtsis Kalmsteni Vari Albatrossosel ja aprillis Jana Raidma Libakass. https://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-72-osa-m-kalmsten-vari-albatrossosel/   https://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-74-osa-j-raidma-libakass/ Lisaks toetajatele "Mu väike korter Jaapanis".  Ja peale selle käisid Priit ja Aiky mõned päevad tagasi Haapsalus otse publikule kõhejuttu lugemas!  Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 , oktoober 2023 , november-detsember 2023 , jaanuar 2024 .

Rujanaudi reisikirjad: HÕFF 2024 (4)

Kujutis
Nähtamatud signaalid Laupäevaseks unelauluks sai Cannibal the Musical. Vaatamise hetkes klikkis päris hästi (ma vist pole juhtunud mainima, et isiklike filmilemmikute seas on päris kõrgel kohal Ravenous …) pärast aga arutlesin iseeneses, et kohalikud poisid said mootorsaed paremini laulma. Et kui te, mootorsae-poisid, seda siin kuidagi mingi ime läbi peaksite lugema, siis teate! Õhtul arutasime veel isekeskis, et tänavu vaadatud festivalikavast on korduvmotiividena välja settimas muusikalinumbrid ning elavad nukud ja/või laste-ekraanindus. CtM sai käpiknuku-välgatuse eest ka nukupunktid kirja. Hommikuvirgutust pakkusid "Suletud linna pioneerid". Mõtete virgumine võttis veidi aega.  Ah dokumentaal … oota, Tartu?  Aa, okei, okei, see on see videolevi teema…  Ma tegelikult olin ju filmi infot kunagi kuskilt lugenud, aga siis sujuvalt jälle ära unustanud. Igatahes sain filmist veidra nostalgia/tundmatu kombolaksu, sest tollase videdeofilmi- ja isegi sat-tv maail

Rujanaudi reisikirjad: HÕFF 2024 (3)

Kujutis
Teise päeva teine pool Pärastlõuna tõmbas käima Dr. Sanderi uneravi. Teraapilisi uni-episoode täitsid erinevad lühilood, osad neist varasematest lühifilmi-kobaratest juba tuttavad (nt sundmusika, Marzanna, sageduste loterii), osad täitsa uued. (Neist uutest sai isiklikuks lemmikuks intriig saatusepolitsei ja tuumajaamaga.) Peale selle asetas unedoktori raamjutustus tuttavad lood uude tervikusse. Teraapiasessioonilt hiilisin aplausi ajal välja ja nõnda õnnestus tabada ka suurem osa kodumaiste õudukate seansist. Filmide järel andsid tegijad aru võisöömise, tantsu-jooksumuusika, näkineiu sabade ja väljamõeldud eesti keele teemal. Kui lühifilmid vaadatud said, hakkasid endast märku andma kultuuraline küllastus ja vatsatühjus. Sellepärast võtsin ette hoopis puhvetiseansi ja otsisin ümberkonnast niisama silmailu. Seejärel kuulasin, kuidas Tumedad Tunnid purki püütakse. (Erinevalt eelmisest aastast rüüpasin viski asemel kohvi ja seepärast julgesin koguni esiritta pehme peale is

Rujanaudi reisikirjad: HÕFF 2024 (2)

Kujutis
Helged luupained  Hommikul kostis Endla  hosteli numbritubadest omajagu sagimist, sest viimastel aastatel on jutt väärt öömajast rahva seas laiali läinud ja juba ainuüksi ulmikute kontsentratsioon Endla tänaval muljetavaldav. Reedeõhtuse sisseelamismaratoni käigus said ära vaadatud prantslaste Hingeõgija (selle puhul ma leidsin, et süžee elemente on justkui parasjagu ja lugu võiks töötada, aga kokku küpsetatud on kuidagi … hõredalt, noh umbes nii, et sama asja kogemata voogedastusest avastada oleks päris tore, aga kinoekraani päris ära ei täida) ja itaallaste Kaevu. Kaevu stiiliviiteid ei oska ma kogemuse puudusel üles lugeda, aga tundus selline tsitaadiline 70ndate suhtes või midagi. Algusots kulges mu unise pea jaoks jube aeglaselt, sest kuigi organite lõhkumist kujutati oskuslikult ja mõnuga, kiskus kõik see rupskilohistamine pikale ja enda ärkvel hoidmine nõudis rohkelt nihelemisgümnastikat. Alles lõpus, siis kui okultismuse kang täiskäigul peale lükati, läks film äkki päris hea

Rujanaudi reisikirjad: HÕFF 2024 (1)

Kujutis
Soojendusmelanhoolia   Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsooni zombi-lume kägarad, samuti püüd sama viie minuti sisse mahutada majutuse check-in , strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.  Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.  Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud.  Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem “Põgenemiskatse”. Alguses mõtlesin, et lugu mekib kuidagi nagu mitte päris praegusest ajastust (seda tunnet aitas luua ka lennumasina ja tegelaste riietuse retrokas stiil). Kui siis tiitritest lugesin, et Strugatskite lugu, asetusid killud paika. Filmi kestel nuputasin ka pingsalt, kustkohast ma ajaloolase osatäitjat tean, ja välja nuputasin: seriaalist Krakovi koletised .  Pärast lühikate-seansi lõppu tegin ku