rujanaut

Plaan arvutigraafika messile minna tekkis juba möödunud sügisel, sest tahtsime Peakolu Diviisi prototüüpi avalikumalt näidata. Niikaugele me seekord ei jõudnud, mis aga ei takistanud  väljanäitust niisama külastada. Delta teise korruse koridor oli rahvast ja masinavärki nii täis, et igasugune aru ja ülevaade hajusid kohe. Õnneks jooksin [loe: trügisin] kümnendal sammul Amanda otsa. Kogusin tema käest noosi meie mängu postri ja paari ilupildi-kaardi näol ning kasutasin ära teadmisi riidehoiust, kuhu kolakamad kodinad ootele jätta.  Amanda oli messialale juba ühe tiiru peale teinud ja teadis asju, näiteks seda, kus pesitseb Anni oma ülikooli tiimiga. Asutasime tasapisi TLÜ boksi poole teele, isekeskis arutades, et küllap vaatame ka mõned ettekanded ära, kui juba sinna koridoriotsa asja on. Meie üllaid kavatsusi eksitas kollektiiv Morsakabi ja juba me unustasime end määramata ajaks lustima: mina kõmmutasin Annelinna pilbasteks ja Amanda kasvatas oma narksi-impeeriumit, siis va...

 Kirjutab: Zarvik  Eelmisel kuul toimus Tartus järjekordne Fuusia mäng, millest tuli ka ilustatud kokkuvõte Reaktorisse . Taaskord oli kirjutamine suur koostöö: mina kütsin ning teised mängukaaslased täiustasid ja parandasid. Mängule endale eelnes aga posu kõnesid, seda nii mängujuhtidega kui ka ilma. Miks? Sest me pidime olema samal lainel, mis olukord maailmas on; teadma, mis on meie esinduse eesmärgiks. Üheks eesmärgiks oli "oh kes selle küll tegi? Kindlasti mitte meie!" vastukampaania pahale Prohvetile, kes lubas suure suuga kõigile indeks 100, samas kui Volta lähenemine on alati olnud indeksi tõstmine hea töö eest. Indeks näitab % mis sinu kehast on masin ning see ei tähenda, et sa näed välja nagu masin. Pigem tihti isegi vastupidi: mida kvaliteetsem töö, seda "mittemasinlik" väljanägemine.   Ilmselgelt pole indeks 100 midagi sellist, mida on lihtne või odav teha, seega tulid meil kasutusele väljendid "rämps-indeks" ja "räpane indeks". Tõsi,...

Kuigi ei olnud reede ega midagi, toimus sel nädalal Tallinnas täitsa ulmeüritus. Nimelt esitleti Beer Gardeni kõrtsis Zarviku hoogsat müto-ulmekat "Sulid ja sulased". Kõigepealt luges päevakangelane jupikese juttu ette, siis vestles autoriga Hannele Känd. (Pärast olla improt ka tehtud, aga selle aja peale pidin ma juba Tartu poole putkama - LL.) Eesti Raamatu meeskond tegi kohapeal toimunust video ka, seda saab vaadata siin .   Tartu esitlus tuleb. 14 märtsil. Senikaua lugege siitsamast virtuaalset jutuajamist . Ja raamatut ennast saab näiteks Eesti Raamatu kaubaletist .

Masina-vaimu näitusele minek meenutas mitmeti Pärmika Peitusele minekut: tahtmine oli juba juunis, aga tegudeni jõudsin napilt enne sulgemist. Samuti õnnestus kogemata peale sattuda … aga nüüd ruttan ma ette. Ühesõnaga, päev enne näituse kinnipanekut juhtusin olema Tartus käimas ja tegin kohe täkke päevaplaani. Ja et julgem oleks, agiteerisin seekord õe ka kaasa - sellest siis meie-vorm jutusatmisel.  Otsustasime pihta hakata loodusmuuseumi poole pealt. Kui soojenduseks said vaadatud fuajee stratigraafilised vinjetid ja kuulatud mõned doosid metsakuminat, leidsime tee suurde audikasse suurte ekraanide manu, kus näidati masina abil unistatud metsavaimu ja masina unistamist ja asju. Edasi hakkasime värviliste noolte abil juhuslikumalt navigeerima. Näituse kõige painajalikum etteaste oli kollane kummitustuba audio-ajukepi teenistuses. (Vägisi kippus meelde see meem .) Kui seejärel õnnestus üle elada veel raba-emotsioon ja laulvad rupskid teises tiivas, pidime tõd...