rujanaut

 Kirjutab: Zarvik  Eelmisel kuul toimus Tartus järjekordne Fuusia mäng, millest tuli ka ilustatud kokkuvõte Reaktorisse . Taaskord oli kirjutamine suur koostöö: mina kütsin ning teised mängukaaslased täiustasid ja parandasid. Mängule endale eelnes aga posu kõnesid, seda nii mängujuhtidega kui ka ilma. Miks? Sest me pidime olema samal lainel, mis olukord maailmas on; teadma, mis on meie esinduse eesmärgiks. Üheks eesmärgiks oli "oh kes selle küll tegi? Kindlasti mitte meie!" vastukampaania pahale Prohvetile, kes lubas suure suuga kõigile indeks 100, samas kui Volta lähenemine on alati olnud indeksi tõstmine hea töö eest. Indeks näitab % mis sinu kehast on masin ning see ei tähenda, et sa näed välja nagu masin. Pigem tihti isegi vastupidi: mida kvaliteetsem töö, seda "mittemasinlik" väljanägemine.   Ilmselgelt pole indeks 100 midagi sellist, mida on lihtne või odav teha, seega tulid meil kasutusele väljendid "rämps-indeks" ja "räpane indeks". Tõsi,...

Kuigi ei olnud reede ega midagi, toimus sel nädalal Tallinnas täitsa ulmeüritus. Nimelt esitleti Beer Gardeni kõrtsis Zarviku hoogsat müto-ulmekat "Sulid ja sulased". Kõigepealt luges päevakangelane jupikese juttu ette, siis vestles autoriga Hannele Känd. (Pärast olla improt ka tehtud, aga selle aja peale pidin ma juba Tartu poole putkama - LL.) Eesti Raamatu meeskond tegi kohapeal toimunust video ka, seda saab vaadata siin .   Tartu esitlus tuleb. 14 märtsil. Senikaua lugege siitsamast virtuaalset jutuajamist . Ja raamatut ennast saab näiteks Eesti Raamatu kaubaletist .

Masina-vaimu näitusele minek meenutas mitmeti Pärmika Peitusele minekut: tahtmine oli juba juunis, aga tegudeni jõudsin napilt enne sulgemist. Samuti õnnestus kogemata peale sattuda … aga nüüd ruttan ma ette. Ühesõnaga, päev enne näituse kinnipanekut juhtusin olema Tartus käimas ja tegin kohe täkke päevaplaani. Ja et julgem oleks, agiteerisin seekord õe ka kaasa - sellest siis meie-vorm jutusatmisel.  Otsustasime pihta hakata loodusmuuseumi poole pealt. Kui soojenduseks said vaadatud fuajee stratigraafilised vinjetid ja kuulatud mõned doosid metsakuminat, leidsime tee suurde audikasse suurte ekraanide manu, kus näidati masina abil unistatud metsavaimu ja masina unistamist ja asju. Edasi hakkasime värviliste noolte abil juhuslikumalt navigeerima. Näituse kõige painajalikum etteaste oli kollane kummitustuba audio-ajukepi teenistuses. (Vägisi kippus meelde see meem .) Kui seejärel õnnestus üle elada veel raba-emotsioon ja laulvad rupskid teises tiivas, pidime tõd...

Kui ma mõni minut peale avanemist pärmikasse jõudsin, pidas Sirla parajasti väljamaalastele loengut. Näitasin pileti ette, norisin endale valvelauast ühe tasuta kleepeka ja sättisin ka viisakalt ukseavasse kuulama.

Kirjutas: Laura  Muidugi, muidugi. Misery ei ole ulmelugu, nii et ma juba ennetavalt tõrjun hüpoteetilist nurinat, et mis õigusega siis niimoodi siin … Aga vaadake, ega Rujanaut ei ole mingi ulmeajakiri, et tohib volikirja alusel ainult kõige puhtamat ulmet kajastada, kus proov peal, ja sedagi ehk ainult kroonupühadel. Misery lugu keerleb ikkagi žanrikirjaniku raske elu ümber, mis võiks tekitada äratundmist (kui rahasadu, tähtsad agendid ja jumaldavad beibed maha arvata), pealegi on see lugu väärt õppematerjal just kirjutustoa rahvale, põhjustel, mis peagi ilmseks saavad. Aga mis kõige tähtsam, Kellerteater ise kogu oma kõheda aura ja žanrilavastustega on unikaalne väärtus, nendele peab innuga kaasa elama ja nende tegemisi õhinal edasi rääkima.    Niisiis - Kellerteater pidas sünnipäeva ja sel puhul esietendus Kingi Misery! Ma olen tänase seisuga ära näinud üsna mitu Kellerteatri etendust. (Käigu pealt tulevad meelde Mets, Vaimude tund , Kunksmoor , Midagi tõelist, A...

Juba esmaspäeval, kui nägin kohviku kuulutust , teadsin, et ei saa jätta kasutamata oma geograafilisi privileege ning pühendan laupäeva meeleliste naudingute kuurile.  Seekord kaalusin täiesti tõsiselt, kas ehk kasutada veeteed, sest Sauna alt Saessaarde oleks kanuuga üsna libe liug! Mõned sõlmküsimused jäid siiski ripakile (kuidas ma vahepeal paadi pargin? Kes pärast minu eest ülesvoolu sõuab?), nii et lasin end kodustel lihtsalt möödaminnes küla vahele poetada. Õige koht näitas ennast juba kaugelt kätte: kesa peal kerkis elusuuruses Chappa'ai ja selle mulgust terendas ootuste horisont.  Kuna menüü tundus just paraja pikkusega ja hinnakiri mõistlik (nagu reklaamitud), leidsin, et ei hakka end valikute tegemisega katkestama, vaid proovin järgemööda kõike.    Kohvik alles avas end ja pearoad veel küpsesid, niisiis mekkisin paar raundi araabiapäraseid pirukaid ja tegin asja kokteilileti äärde.  (Siinkohal tuleb ära öelda, et ma pole mingi toidutundja ja veel väh...