rujanaut

Täna keskööl, kui kakk huikab oma viisteist korda, lõpeb Hooandja kogumisring Tagavara-maleva kirjastamiskulude tasumiseks. Võidukat lõppu tähistan järjekordse videotervitusega Sauna loomevõpsikust.  Nüüd jätkub töö juba vaiksematel tuuridel. (Pealegi, ka teised kirjatööd vajavad tähelepanu.) Kui aga otsid kampaania ajal postitatud lisapalasid, siis leiad kõik siit #hooandja märksõna alt .

Teie ees on "Tagavara-maleva" viimane pikem tekstikatkend. Peatükkk "Välisalk" laseb meil õige pisut piiluda raamatu teise poole tegemisete vahele. Selge on see, et kuhugi jälle minnakse. Aga kes täpselt läheb, kuhu läheb ja miks läheb? Selle teada saamiseks on vaja raamatu ilmumine ära oodata! Selles, et asendamatu tagalaspetsialistina läheb retkele Tikuta üksi, ei olnud algusest peale mingit kahtlust. “Küll kroonik sul arvet pidada aitab,” pomises laopealik ja tõmbus arutelust kohe eemale. Tikuta kujutles vaimusilmas, kuidas laopealik, kelle jaoks juba kõrvalroomuki väisamine tähendas hirmsat ähmiolukorda, püüab tundmatul laeval võõra meeskonnaga lävida, ega suutnud naeru tagasi hoida. Ta ise aga … Alles nüüd, kui uus tundmatus ees ootas, tajus ta, kuiväga olmetakerdused olid temas toitnud igatsust päris vastutuse ja tõeliste ohtude järele. Ja päris-päris ülesannete, niisuguste, mille täitmiseks ta end suurmissioonile üldse kirja pani! Murda teispoole mugavushori...

Vaikelu on minu koduvillane nimetus asjade ja ainete ajas tarduma sundimise tehnoloogiate kohta (jajah, ingliskeele lugeja tabab ilmselt kohe ära seose sõnaga “stasis”). Alles hiljem lisasin vaikelu-vidinate kõnelusfooni väljendi “entroopianihe” - see oleks siis üldisem protsess, mille käivitamisega vaikelu või “ajatardumus” saavutatakse. Tegu on kõige puhtakujulisema handwavium iga, millele nime andes püüan siiski sütitada kujutlusi sellest, mis printsiipidel võiksid need protsessid töötada, mida oleks vaja teada ja mõista selleks, et vidinad tööle saada ja nõnda edasi. Seda eraldi kuskil välja kirjutatud ei ole, aga omas peas on mul selgeks mõeldud, et terve kogum fiktiivseid tehnoloogiaud - nagu vaikelu, aegruumi-hüpped ja kohalik külgetõmbekontroll tulenevad kõik samast murrangust tegelikkuse mõistmisel (siia juurde käib ka eeldus et see mõistmismurrang on meie tänapäeva arusaamise tasemest mitu järku kaugemal kui näiteks mikroobiteooria on miasmide-õpetusest). https://pixabay.com...

Maastikul jagatud teave jõuab maleva-vabatahtlikuni väga mitmeid teid pidi. Lihtsamad, meie-tänapäeva sarnased lahendused on näiteks käsi- ja seinaterminalid või sõidukitesse, mundrisse ja kõnduritesse sisseehitatud kõne- ja kuvaliidesed, ekraanid, projektorid.   Staabilaud , põhimõtteliselt suur lapik puudutusekraan, on samuti tänapäevaste vahenditega tehtav lahendus. Sellega võrreldes uudsemad ja eksootilisemad on dünaamilise kuju ja suurusega kuvamembraanid (neid kujutledes liikus mu mõte muuhulgas Reynoldsi “Pushing Ice” kosmoselaevas kohatud lehtarvutitele ehk flexie -dele). Sidesõba on pilti ja heli edastav nutikangas, millest saab vormida sobiva kuju ning suunaga teabevahetus-pinna. Liitkeskkond moodustub simuleeritud tajudest ettemanatud keskkonnas. Taolist immersioonikeskkonda on võimalik kogeda näiteks individuaalmundri vahendusel, aga ka näiteks mitmesuguse tervisetaaste-vahendite abil. Liitkeskkonna üks eripära on kasutaja liikumatuks fikseerimine - see töötab justna...

Kokariisikas - rahvapärane nimi mürkrohelise mahlaga sümbiontseenele, mille niidistik rikastab kultuur-kokapõõsa kasvupinnast ja mille viljakeha akumuleerib mõõdukas koguses selle alkaloide. Kompileeritud erinevate sugukondade baasil, kohastatud konteiner-kultiveerimiseks. (Pandagu tähele, et siin pole tegu loomulike liikide loomulike protsesside rakendamise ega ka mitte meie mõistes  kodustamise-aretamisega, vaid igatpidi inseneeritud interaktsiooniga, mille mehhanismid tulenevad fiktiivsest lähtealusest “see töötab”.) Korjatud viljakehad viilutatakse, kuivatatud laaste kasutatakse väliolukorras ergutina (kontrollitud kasutus). Nähtav kõrvalmõju - kokariisikat närides värvuvad hambad rohekaks.  Tuletis Craiyoni pildimasinast   Suurepärane!” vastas peameedik Okano ootamatult reipalt - tema “medikamentsed ametihüved” vist juba mõjusid. “Aga praegustes tingimustes võtke arvesse veel võitlejate lisakoormust ja tuulest tingitud soojuskadu. Ma lisaksin energiakulu-normile julg...

Peatükkk "Pehme maandumine" paikneb raamatu esimese poole päris lõpus. Siin pean ma katkendeid valima juba õige hoolikalt - nii, et õnnestuks suuremate küsimuste osas põnevust üles kütta, aga vastused siiski enda teada hoida. Saan avaldada niipalju, et selles rännakupunktis peavad meie vabatahtlikud trotsima nii maastikku, ilmastikku, masinatõrkeid kui juhtimisküsimusi. “On ikka perseauk.” Masinaoperaator Sonora virutas kamaka lahtist pinnast astangust alla. Peotäis lagunes esimesel kokkupõrkel pudiks, mis sügavusse põrgeldes lumetuhka kaasa tõmbas. Nüüd oli masinaoperaatorite kord valliharjal seiret teha, seekord juba krattide saatel. Teised hoidusid servast eemale ja võtsid vaikides vastu detaile, mida näitas operaatorite pildiülekanne: kraatrivalli lumevaba väliskülge päevakiirtes kümblemas ja varjude halla valli siseküljel, sööstunurka, kus sujuvast veerest sai äkiline kallak, kraatri seintele kuhjunud kohevat lund, mis varjas silma eest astangute kuju, ning viimaks - püü...

Asustatud planeet Ekurana neljas, mis koos oma kahe kuuga tiirleb ümber kaksiktähtede Ekurana ja Evuse , on vaid üks paljudest inimasustatud taevakehadest täiesti fiktiivses Linnutee piirkonnas, mida kohalike mitteteaduslikus kõnepruugis nimetatakse lühidalt “Tähesülemiks”.  Piirkonna ulatuse ja paiknemise olen praegu meelega häguseks jätnud, kuid tekstis viitan, et seal kuhjuvad erakordsed olud. Selles “erakordsuse mullis” on paljude tähesüsteemide tingimused sedavõrd elusoodsad (ja maastamis-ettevõtjate silmis kasumlikud), et hoolimata  kaugusest ja teadmatusest läkitasid iidse Päikesesüsteemi inimesed sinna tohutult mahukaid ekspeditsioone. Taoliste megaprojektide raames loodi laevastikud, mille ülesandeks oli sihtsüsteemide planeetidel ja kuudel järkjärgult kasvatada maasarnane elustik ja viimaks ka inimasustus laevadelt uuele maale kolida.  Sellesama rännu ja asustamislaine käigus tehti ka esimesed kaootilised sammud aegruumi-hüpete tehnoloogiates, mis võimaldaksid...

Videolülitus Kassioru loomevõpsikusse, kuhu on saabunud päris talv. Käib valmistumine vabariigi aastapäeva varahommikuks, samuti vilksab pilk vahepeal valminud kaanepildile ja lisalugemise katkenditele. Veel püüame ära arvata, missuguse tööfaasis võib olla keeletoimetaja. Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks , postitan tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.

Peatükkk "Kuutõbised" näitab tegevust veidi aega enne seda, kui puskarit mekkima asutakse. Siin satub tagalatehnik Tikuta koos oma üksuse ülemaga arutlema tööülesannete üle, mida võitlejad ja tugiväed täidavad. (Niisiis, temaatiliselt sobitub see katkend eilse postituse lähedusse.)  Tõsist nägu hoides võttis Tikuta aurava teekausi pihkude vahele ja nihkus aegluubis laua poole. “Ma… meedikute juurest,” poetas ta. “Sunniti puhkama?” Ülem noogutas muheledes. “Jaa, Okanole juba vastu ei hakka. Olen omal nahal tunda saanud. Ootad peatuse siin ära?” “Mhmh.” Tikuta leidis nurga, kus ei pidanud ülemale otse silma vaatama. Jupp aega istusid nad vaikides. “Kuidas käsi on?” küsis ülem lõpuks. Tikuta kõverdas vabu sõrmi ja krimpsutas nägu. “Elab üle. Eks ma ise-” “Jäta.” Ülema hääl oli korraga leebe ja surmtõsine. Tema näol vaheldusid ilmed, nagu kaaluks ta väljaütlemise-vahelaos mõtteid, teadmata, kust otsast alustada. “Juhtide teabevaramus on üks punkt,” sõnas ülem viimaks, “kus öeld...

Teemahuviline lugeja märkab, et kuigi vastsevalla tuleviku-maleval on üsna otsesed seosed meie aja pärismaailma Kaitseliiduga (tõepoolest, tekstis on otseselt ära märgitud kultuuriline järjepidevus “esivanemate malevaga”), on nende vahel ka selgeid erinevusi. Ehk maailmasiseses võtmes - üht-teist on üle põlvede alal hoitud, samal ajal on mitmed aspektid arenenud omasoodu. Näiteks ei eristata tuleviku-malevas tänapäevaseid allorganisatsioone ja  vabatahtlikuna panustavad malevasse kõik täiskasvanud (seejuures oskuste-hoiakute omandamine algab lapseeas, mängides). See ei toimu aga sunni või vajaduse ajel, vaid lihtsalt kultuurilise teadvuse osana. Kuigi igasse peatükki jagub äratuntavaid ameteid ja rolle, ilmselgelt toimivad alluvussuhted ja käsuliinid, ei ole ma neid tekstis väljendanud auastmete kaudu. Võib isegi öelda, et kirjutades ma täiesti sihilikult vältisin auastmelist struktuuri - nii püüdsin saavutada seda, et Vastsevalla maade malev oleks meie vaatepunktist ühtaegu arusaa...

Jah, see on järjekordne Hooandja-postitus. Aga seekord üldsegi mitte enesereklaam!  Kisun valgusvihku hoopis ühe teise projekti suunas: noorte filmile mälu-müügimehest.  Asi on nimelt selles, et kui Hooandja keskkonnas pikemat aega veeta, siis paratamatult jääb silma naaberprojekte, kelle kampaaniad samal ajal aktiivsed on. Tuttavusele järgneb uudishimu, uudishimule huvi ja nii kasvab tahtmine omalt poolt samuti mõnd projekti toetada. Esimene "naaber", kelle ettevõtmine mind isiklikult kõnetas, oli kodukandi muusikabaar , aga nende kampaania väga kõrgele ei lennanud.  Siis aga ilmus uus huvitav üleaedne - filmitudengite projekt "Memory Merchant". Vähe sellest, et ulmekas - teemaks on mäluga manipuleerimine ja valitud visuaalsuund tundub selline kergelt rümpsik tume tehno. Muidugi ma annan neile raha!  Et mul aga palju ei ole anda, rakendan siinkohal kirjatähte ja levitan sõna.  Vaata Memory Merchanti kampaaniat lähemalt siin:  https://www.hooandja.ee/proje...

Siin-seal olen vihjanud, et samal ajal, kui mina küla pealt kirjastamiseprojekti rahastamiseks kaasalööjaid kokku hõigun, käivad kulisside taga juba mitmed tööd.  Niisiis - trummipõrin - pilt esikaanele!  Vastsevalla vabatahtlike ühismaleva üksus, kes hakkab valvama romaani esikaant. Joonistas Liis Roden . Võrdluseks minu kriipsujukudega abijoonis, mille kaane kirjelduse/soovinimekirja juurde lisasin:  Meeleolumuusika postituses sai üht tagakaane-lõiku juba korraks välgutatud, aga las ta nüüd särab esikaanega koos. (Eriti särava ja maagilise vaate leidmiseks piilu Liisi Insta albumisse! ) Suurekuu lumised mäed ja nende kohal taevas Väikekuu. Joonistas Liis Roden . LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks , postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.    

Peatükkk "Sünteesiahelad" paikneb vahetult pärast "Puskarisemu", mille katkendit jagasin eelmisel nädalal. Kui eelmises katkendis said tegelased roovida rännakul sünteesitud rüübet, siis nüüd on neil aeg maitsta selle tagajärgi. Tagalatehnik Tikuta kaitses käega silmi, kuni visiirivarjutus tema seesmiste aistingutega kooskõlale jõudis. Virmalised, mis jälle taevas sähvisid, võisid ju kaunid olla, aga iga valgusosake vallandas tema saastatud ajus plahvatuste kaskaadi. Hea seegi, et võõrad lõhnad mundri sisse ei pääsenud. Paljas mälestus tagalakontorit täitnud rammusast pilvest, kui nad puskarisemude sisu villisid, sundis ta õhku ahmima ja Tikuta proovis järgemööda läbi kõiki meedikute õpetatud lõõgastusvõtted. Need ei aidanud, aga vähemalt oli ta tähelepanu natukeseks mujal. Tal oli olnud liialt häbi, et oma uut häda peameedikule kurtma minna, küll aga palus ta abi vanalt semult abimeedik Uigurskilt. See irvitas kõigepealt hea kõhutäie, kui Tikuta talle “saaduse pro...

Tagavara-maleva tegelased puutuvad loo jooksul otsesemalt ja kaudsemalt kokku mitme erineva taevakehaga. Ekurana ja Evus - kaksiktähed süsteemi keskmes, rahvakeeli “kiirgavad kaksikud”, on oma nimed saanud Gaboni kandi mütoloogiast . Ekurana neljas, minu tegelaste kodumaailm, on niisiis süsteemi keskmest neljas planeet. Muud nime ma talle panema ei hakanud (kohalikud kasutavad mitteametlikus vestluses lihtsalt üldnimetust maa, väikse tähega); ka selle tähesüsteemi ülejäänud paikadele ma seekord eraldi tähelepanu ei pööra. (Muide, ma ei ole siiamaani suutnud välja uurida, kui suure tähega peaks kirjutama numbri planeedinimetamise konstruktsioonis [süsteemitähe nimi] [järjekorranumber].) Ekurana neljandal on väga elusoodsad tingimused, selle inimloodud biosfääris toimuvad juba ammu kohalikud liigistumised ja loomulik elupaikade dünaamika. Mõnevõrra suurem, soojem ja veerohkem kui meie Maa, leidub seal mitmekesist inimasustust, Vastsevalla rahvad teiste seas. Ekurana neljandal on kaks loo...

Pööripäeva puhul (tänasega on Hooandja kullakogumise-aeg täpselt poole peal) peaksin lugejaid kostitama rohkete sõnavaraliste ja maailmaloome maiustega. Aga juhtus nii, et nädalavahetusel käisin hoopis Iidmaal lummutiseks ja pärast seda püüdsin ühe teise jutu tähtajaks valmis saada (ei saanud valmis). Järjekorras järgmised sõnavara-palad tahavad jällegi natuke pikemat lahtikirjutamist ja see võtab rohkem ihu- ja hingejõudu kui mul praegu pakkuda on. Selle asemel kergitan katet hoopis loominguliste asendustegevuste vaka pealt. Niisiis: kirjutamismuusika!  Tegelikult olen ma tähele pannud, et siis kui rutiinide paigashoidmine õnnestub ja tähelepanu juhtimine kulgeb kavatsetud (või vähemalt ülekavaldatud) viisil, kirjutan ma kõige tõhusamalt vaikuse foonil. Aga teinekord, kui teksti sisse minek on vaevaline ja mõte ei püsi vaos ja soovitus "prae igavuse sees, kuni aju alla annab ja tööle hakkab" ka ei tööta, toob leevendust laamendavate meelte hõivamine muu sisuga.  Ja teise...

Peatükkk "Puskarisemu" tabab tagalatehnik Tikuta ja tema üksuse ülema puhkehetkelt. See toimub raamatu keskpaiku, siis kui üksuse rännak üle öötalvise kuupoole kipub pikale venima.   “Aga mis ma ikka pikka jorisen. Sa ennist mainisid mingit sünteesi?” “Just!” Tikuta hüppas püsti, tänulik, et piinlik teema katkestati. Ta avas seina peidetud luugi, mille taga paiknes kuivatikapsel, ja sikutas sealt välja tüseda põlvekõrguse püti. Selle ülemist kolmandikku kattis tihe mustjastuhm materjal. Pütti nähes tõmbus ülema nägu naerule. “Kas mu vanad silmad petavad, või on teil siin tõesti üks puskarise…  see, ma tahtsin öelda grafeenkurn?” “Ei peta. Palun, siin on teile süntees!” Tikuta hakkas pütipealse klambreid maha keerama, kuid paigale sunnitud sõrmed, mille kohmakust munder veelgi võimendas, jäid haaramisel ette. “Las mina proovin.” Ülem keerutas anumat. “Kuidas ta käiski... sõelaosa saame siit lahti, siit keeran vaheklapi kinni... ja siit pritsime saaduse välja.” Tikuta ajas sil...

Kilosekund -   Tuhat sekundit, meile harjunud vääringus pea seitseteist minutit, ehk peotäis aega. Seljatäis aega ehk töö-/puhkevahetus kestab tavaliselt kakskümmend kuni kolmkümmend kilosekundit (meie arvestuses kuus kuni üheksa tundi). Tuhat kilosekundit ehk megasekund moodustab igapäeva tööelu-skaalal koormatäie aega - meie süsteemi järgi üksteist-pool päeva; tuhat-korda-tuhat ehk gigasekund kulutab Maa vääringus ligi kolmkümmend kolm aastat, terasekundi puhul räägime juba kümnetest tuhandetest Maa aastatest. Tervishoiulises kontekstis loetakse ka inim-ööpäevi ehk tsirkadienne. Üks tsirkadienn vältab umbes kakskümmend viis meie Maa tundi ehk - üheksakümmend kilosekundit. https://pixabay.com/photos/pre-decimal-cash-register-antique-2319628/ “Kui mõneks ajaks?” Peameedik mõõtis teda pilguga. “Ütleme … kaks circadiem ?” Kaks tsirkadienni - see teeb … Tikuta püüdis näppude peal arvutada, kuid jäi liikumatu käega kohe hätta. Tähendab, üks tsirkadienn, see on ju peaaegu sada kilosek...

"Kratt" ... pole õigupoolest muud, kui kohalike hüüdnimi kõikvõimalikele lenddroonidele. Kratte ja leidub mitemsuguses suuruses ja mitmesuguste tööde jaoks, maastikuseirest ja sidesignaali pikendamisest pakkide tassimiseni. Kratid võivad tegutseda autonoomselt, eelprogrammeeritud ülesannetega, või ka täielikul käsijuhtimisel.   LL: inspiratsioonipilte vahendasid Pinteresti ja Crayioni algoritmid, aga JR-ROVO autor on LeeRosario: https://pixabay.com/illustrations/car-electric-car-charging-station-7196149/   Kui ta end roomuki najale püsti ajas, tabasid Tikuta tundlikuks seatud andurid välishelide seast tasase undamise. Sealsamas sekkusid ühiskanali jutukatketesse tasased laulvad signaalid. Tikuta süütas taas mundrituled ja suunas valgusvihu keset platsi, kus üksuse kroonik koos kõigi oma sidejätketega oli paigale tardunud. Mäekuru poolt ligines lennates väiksem valgusvihk. Ligemale jõudes sai valguse taga nähtavaks mütakas kere ja härmatisega kaetud jätked. Tähendab, ...

Videolülitus kirjutamiskuuti (ja päris tuppa), kus saab teada, kuidas "Tagavara-maleva" Hooandja-kampaania edeneb, mida raamatu valmimise ootuse peletuseks lugeda ja missugused teiste tegijate projektid toetamishuvi tekitavad!  Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks , postitan tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.

Peatükkk "Tuhatjala-supp" heidab pilgu puhkepeatusele raamatu eesmises otsas. Üksus on maastikule laagrisse jäänud, kaardistab ümbrust ja teeb parandustöid. Teiste laagritööde seas võetakse ette suurem veevarumine ja selle jaoks peab tagalatehnik Tikuta juhendama kahte võitlejast abilist ...   Tikuta rehmas käega, jättis operaatorid sinnapaika ja juhatas abilised tagalaroomuki saba alla. Avatud angaariluugi kumas askeldas laopealik Karilatsi juba veevõtu-liidese kallal. Ta näitas sammuhaaval ette, kuidas reservuaaridest imbkudet välja anda ja näitusid jälgida. Sõnalised selgitused jäeti muidugi jälle Tikuta hooleks. “Siit tõmbate järjest lonti välja, tasapisi, nii et ta jõuab kiudu juurde kasvatada. Ei pea midagi nuputama, vaatate lihtsalt, kuidas näit jookseb. Kui punast hakkab vilgutama, siis annate teada. Kui midagi kinni jääb või sõlme läheb, annate teada. Kui veetase muutuma hakkab, annate ka teada.” “Aga kui kuskilt pooleks läheb?” uuris üks võitleja. “Selle jaoks on a...