rujanaut

Kirjutas: Laura  Muidugi, muidugi. Misery ei ole ulmelugu, nii et ma juba ennetavalt tõrjun hüpoteetilist nurinat, et mis õigusega siis niimoodi siin … Aga vaadake, ega Rujanaut ei ole mingi ulmeajakiri, et tohib volikirja alusel ainult kõige puhtamat ulmet kajastada, kus proov peal, ja sedagi ehk ainult kroonupühadel. Misery lugu keerleb ikkagi žanrikirjaniku raske elu ümber, mis võiks tekitada äratundmist (kui rahasadu, tähtsad agendid ja jumaldavad beibed maha arvata), pealegi on see lugu väärt õppematerjal just kirjutustoa rahvale, põhjustel, mis peagi ilmseks saavad. Aga mis kõige tähtsam, Kellerteater ise kogu oma kõheda aura ja žanrilavastustega on unikaalne väärtus, nendele peab innuga kaasa elama ja nende tegemisi õhinal edasi rääkima.    Niisiis - Kellerteater pidas sünnipäeva ja sel puhul esietendus Kingi Misery! Ma olen tänase seisuga ära näinud üsna mitu Kellerteatri etendust. (Käigu pealt tulevad meelde Mets, Vaimude tund , Kunksmoor , Midagi tõelist, Afäär, Liblikap

Käesolevaga saab 2023 aasta läbi ja selleks puhuks on ajaloolise tõe huvides tarvis organites fikseerida, ilm naljata, mida on Tartu kirjutustoas aasta jooksul tehtud, kui palju kirjanikke on kohal käinud, mida eesmärgiks seatud, mida saavutatud, kes on kuidas arenenud, kes mida tegelikult luges, kes teistele luiskas, mida ta luges, mis olid meelis-asendustegevused kirjutamisest hoidumisel, väga tõsiselt on vaja kõik kokku võtta, tõsiselt.  Seda tehku mõni tõsisem inimene või veel parem, mõni tõsisem masin. Mina tahtsin lihtsalt paar mineva-aasta pilti üles visata. Kaamera ette sattusid: Urmas, Andres, Kristi, Mant, mina - Laura.  Lõppu varastasin Mandi tagant veel ühe meemi ka!

Kui ma ammu-ammu valmistusin ulmeteemaliseks ettekandeks Mängudeööl (seesama ettekanne, millele vaatab tagasi see tekst-kokkuvõte siin ), siis muu eeltöö seas tutvusin spetsiaalselt mängudega, mille loomisel on sees Eesti-komponent.  Osa asju jõudsin enne ettekannet ka läbi mängida, nende hulgas värvika vikatimehe-simulaatori "Surm ja maksud".     Esimene läbimäng sattus ilmselt üsna klassikaline: püüdsin teha "kõige õigemaid" valikuid, koguda optimaalset nodi, rääkida kõigiga kõigest.     Põnevamaks läheb asi teisel läbimängul. Nimelt jääb esimesel läbimängul soetatud nodi lauasahtlisse alles ja UusMäng+ pakub seega hoopis avaramat arsenali valikute tegemiseks. Teistsuguste valikutega saab omakorda ligi hoopis uutele avastusvõimalustele, mida mina rõõmuga kuritarvitama asun!    Kolmandal läbimängul püüan üles leida peidetud sisu, mis seni veel nägemata. Ja lõpetan ... ootamatult positiivsel noodil.   

Kui augustis [LL: nüüd siis juba mullu augustis!] ilmus Bioreaktor , kirjutasin sinna ülevaate arvutimängust Waking Mars, mille keskmes on ökosüsteemide häkkimine. Ülevaate jaoks oli vaja värskeid ekraanitõmmiseid ja kuna selleks oli nagunii uus läbimäng plaanis, otsustasin ühtlasi videosalvestuse ka käima tõmmata.  See postitus on eelmistest mõnevõrra erinev. Nimelt saan siin lõpuks kogu mängule tagasi vaadata (Reaktoris ilmunud ülevaate leiad siit ).  Aga lisaks sisaldab see planeerimata kronoloogilist hüpet, mis omakorda annab põhjust eelmisi postitusi meelde tuletada. Siin nad on: esimesed hüpped , ohtudega sina peale saamine , esimesed suured avastused , keerukamad süsteemipõhised mõistatused , osavust nõudvad süsteemipõhised lahendused , pausist tingitud tagasilangus ja maailma taasavastamine , keerukamad kombinatsioonid ja peaprobleemile otsavaatamine .  Sel hetkel jäi edukast lõppmängust vaid paar sammu puudu ja veel paar videot ootasid postitamist. Jätkakem! Osa kakskümmend

Hooandjast saabus kiri, et lugejate rõõmuks on valmis saanud Hämmastava Asfaltmehe koomiks, tähendab selle esimene osa. Kampaania juurde käis veel muud meediat ka, muusika ja esitlus ja esinemised ja värgid, aga mina, lihtne lugeja, muud ei tahtnudki kui digikoomiksit. (Sealt pärinevad ka siinsed kuvatõmmised. Loodan, et tohib.)  Tegevus toimub sügaval nõuka-ajal. Seda reedavad nii napp toasisustus (stiilipuhtalt kolepruun!) kui peategelinski Osvaldi moekas mullet ja sangvunts. Valge maika ja hambapastatuubi disain on ka autentsed. Tegevuse korterist õue suundudes küll ajastutruudus pisut mureneb: nõukaaja teed ega majad ei olnud kunagi nii siledad, muru nii roheline, soojak nii prink või torud nii siredad. (Tollel ajal pandi maa sisse ainult jämedat betooni! Ma tean täpselt, me käisime selle otsas turnimas, kui tööd pooleli olid.) Ehitusmasinad näevad ka kahtlaselt kaunid välja ja majade vahele on eksinud veel eriti superkahtlane väljamaa malli masin. Muidugi, võimalik, et nii paista

Juba esmaspäeval, kui nägin kohviku kuulutust , teadsin, et ei saa jätta kasutamata oma geograafilisi privileege ning pühendan laupäeva meeleliste naudingute kuurile.  Seekord kaalusin täiesti tõsiselt, kas ehk kasutada veeteed, sest Sauna alt Saessaarde oleks kanuuga üsna libe liug! Mõned sõlmküsimused jäid siiski ripakile (kuidas ma vahepeal paadi pargin? Kes pärast minu eest ülesvoolu sõuab?), nii et lasin end kodustel lihtsalt möödaminnes küla vahele poetada. Õige koht näitas ennast juba kaugelt kätte: kesa peal kerkis elusuuruses Chappa'ai ja selle mulgust terendas ootuste horisont.  Kuna menüü tundus just paraja pikkusega ja hinnakiri mõistlik (nagu reklaamitud), leidsin, et ei hakka end valikute tegemisega katkestama, vaid proovin järgemööda kõike.    Kohvik alles avas end ja pearoad veel küpsesid, niisiis mekkisin paar raundi araabiapäraseid pirukaid ja tegin asja kokteilileti äärde.  (Siinkohal tuleb ära öelda, et ma pole mingi toidutundja ja veel vähem arvaja ning selle

Kolmanda päeva hommik. Jürka ja Sulbi keskustelu unelauluna kõrvus helisemas, ärkasin taas selle peale, et leebe tuuleke sakutas telki ning äratuskell pidi varsti-varsti vallanduma. Totaalne eduelamus: jõudsin kõige esimesena kööki ja eduka initsiatiivi tiivul panin huugama kohvivee! Inimkond alles magas ega teadnud sellest midagi, aga tänase päeva võidukäik sai hea krundi. Sobiva intervalliga kofeiini-pealemarssi õnnestus muide hoida pea keskpäevani (nüüd algas esimene ettekanne ja tulin ära videovalvesse). Igal juhul lüpsin mõnuga ja mitu korda troopi “tugiväed saabuvad värske kohviga januseid õnnistama”, mispeale janused kuulutasid, et inimkond ei unusta seda. Näis-näis.  (Tänane pudrupraktika, kuidas toita sama koguse tangainega rohkem ulmikuid: 1) tuleb võtta suurem pott, 2) üheksa liitrit vett nelja helbepaki kohta läheneb juba optimumile; natuke võib veel lisada.)  Ettekannete programmi alustas Noortekirjanduse ühingu esindus: Katrin Topkin ja Tuuli Tolmov tutvustavad ühingu te

Programmilised valikud jätkusid mälumänguga: minevasui sai Jailele lubatud, et võistkond Nulliring naaseb ja kaitseb oma au, see tähendab osaleb mälumängul ja ei võida mitte midagi. Sel aastal ühinesid nulliringiga veel Topkin ja Iris ning mitme peale suutsime tuletada nii mõnegi obskuurse vastuse, oletada statistiliselt eesti keskmise raadiokuulaja keskmiseid arvamusi ja vastata mõni küsimus eriti lennukalt mööda. Au sai kaitstud, lõpuks ei võitnud me mitte kui midagi!  Pärast mälumängu pidas Pronto meeleoluka ettekande saientoloogiast ja saientoloogidest.  Seekord oli publiku elav kaasarääkimine teretulnud, vahetati lennukaid ideid ja pärastpoole koorus protoidee järgmiseks temaatiliseks ettekandeks: töötuba “teeme ise sekti”.  Sauna poolt kostis vahepeal jõledat röökimist - vist tapeti zombisid. Lootuses midagi põnevat pealt näha-kuulda imbusin saunamajja (boonuseks on parajalt soe tuba ja lösutamisdiivan) ning piidlen nüüd lauamängijaid.  Tõenäoliselt teise päeva raport siinkohal

Päeva kulgemist loetakse ikka söögikordade järgi, nii ka Estconil. Lõunasöök pakkus silmailu maja ees ja tõhusamaid väärtuseid maja sees.  Juhuslikud hetked leiva luusselaskmiselt ja muust melust:  Stalkerite jagamine möödus kirgliste vahelehüüete saatel; võidutsesid teiste seas mõrtsukbott, Metsavana, Kraft ja Mannu, Eva pidi kirjastajana terve koorma auhindu ära kandma, Mahkra jäi napilt ilma.  Ühispildi ajaks oli ulmeühingu sirguv organism aga ilmselt saavutanud kriitilise massi (on haavatuid, rakendatakse jääkotte). P.S.: minu eesmärk on ainult kiire käigupealt-kajastus, eks kunagi omal ajal tulevad ametlikesse kanalitesse fotograafi-pildid ka. P.P.S: Stalkeri punktinimekirju saab uurida ulme.ee lehel . Vt. ka: esimene sissekanne , teine sissekanne , kolmas sissekanne .

Teine päev.  Hommik algas jaheda kohe-saab-kaheksa tuule saatel, ikka selleks, et jõuda aegsasti köögitoimkonda. Toimkond kujunes pikaks ja draamarohkeks, sest sajale inimesele keedetud puder pisteti nahka kahtlaselt ruttu, võileivakraam veel rutem, kohv, jätkukohv ja jätku-jätku-kohv ilmselt atomiseerusid juba janusest silmavaatest. Andes endale aru, et Ulmeühing on kasvav organism, ärgatakse omal ajal ja viisil ja seni toiminud toitlustusmudel kontrollib küll toidu väljapanemist, aga mitte individuaalseid portsjoneid, tekkis mul siiski igatsus teistsuguse (tuttava) mudeli järele, kus kokamutt kontrollib iga söödiku kätte saadud normi otse. Selle teise, kontrollitud väljundiga mudeli puhul on tunduvalt kergem ennetada olukordi, kus hiljem ärkaja eest on kõik juba ära söödud, kuigi kõike oli küllalt ja varuga. Samuti järeldasime, et edaspidi tuleb putru keeta veel rohkem (10 400-st pakki helbeid!), veel suuremas potis (10 liitrit!) ja kahes jaos, varajasematele ja hilisematele söödikut

Käimas on esimese päeva ettekanded ja kuna mind on määratud videovalvesse, on mul käes otseselt esirea koht ja garanteeritud läbikuulamine. (Videoid, muide, saab kunagi hiljem vaadata Reaktori videokanalist, ilmselt tekib mõnda suvisesse numbrisse ( soojenduseks siiasamasse !) ka kokkuvõte.)  Kõigepealt sai piiratud ja kaitstud hulk linnuseid (ja selle käigus tõdetud et rinne tuleb ja läheb, aga süüa on ikka vaja).  Nüüd vestlevad Raul ja Andri oma retseptsioonist ja tõlgendustest Hargla teemadel.   Väljas on veel valge, aga ka ulmedisko pole enam väga kaugel.   P.S.: ulmeline disko-disko pärast ulmediskot:  Vt. ka: esimene sissekanne .

Tänavusele Estconile sõitsin marsruudil Kiidjärve-Jõgewahhe otsajutti kahe rongiga. (Nagu pildilt näha, saaks hea tahtmise korral sõita koguni kolme rongiga ja otse Kassiorust, aga las see jääb edaspidiseks saavutada. Veel edaspidi saab siis katsetada näiteks kanuud veeteedel.)  Edasi sain kaubale Tallinna ulmikutega, kes nagu kogemata kokkulepitud sihile suundusid. Kohapeal ajasin selga hõbedaste kirjadega personalisärgi (mis oli seljakoti põhjas) ja püüdsin lülituda regamise, tervitamise, liputamise melusse ja seejuures abivalmis välja näha. Töö käigus õnnestus skoorida ka üks Pühaste sääsekiilakas.   Algusrituaalid võib seega sooritatuks lugeda, kohe kohe algab esimene ettekanne.