rujanaut

See jutuajamine ilmus värskes novembrikuu Reaktoris (nr 170). Siin on huviliste rõõmuks täispikk, vähemtoimetatud versioon kõigi kõrvalepõigete ja lisamõtetega. (Aga Reaktorisse panin jällegi rohkem uusi pilte!)  Sel aastal olen osa oma kirjatöö-auru suunanud kohaliku indie-mängu taustaloo hüvanguks. Nüüd oleme jõudnud juba nii tummiste prototüüpideni, et neid võib otsapidi hakata ilmarahvale näitama. Äsja saime üles Steami lehe mängu eelinfoga  ning jaanuaris on kavas arenev mäng Tartusse Graafikamessile  saata ( sama üritus toimus ka tänavu ). Sel puhul kogusin praeguse tegijate tuumiku mikrofoni ette. Minuga ajasid juttu põhiarendaja Andrus Raudsep ning kunstnikud Amanda Orav ja Anni Hõ. Laura: Räägime siis oma mängust. Mida pealkiri „Headspace Division“ endas peidab? Andrus: Mäng räägib suures plaanis sellest, et sa parandad oma kosmoselaeva, samal ajal hulluks minnes. Või siis sa parandad kosmoselaeva ja parandad ennast – kombo kosmosest ja psühholoogiast. Psühho...

Kirjutab: Zarvik Mõni aeg tagasi hakkasin kuulama ühe raamatusarja järgmist osa. Seda kerge murega hinges. Eelnevad osad olid sisuliselt raadioteatri tehtud, seekord kuulasin aga olude sunnil läbi ettelugemise tehishääle. Minu suurimaks mureks oli see, et ma ei suuda nii erinevaid karaktereid piisavalt eristada ning see rikub raamatu nautimist. Üllatuslikult aga oli ka tuima tehishääle poolt ette lugedes igal karakteril täiesti oma hääl, mis kandis nii suhtumist maailma kui iseloomu.  See oli hetk mil ma sain aru kui tähtis on karakterite hääl paberil ära defineerida.  Jah, esimeses mustandis võivad ju kõik ühtmoodi kõlada, aga viimases peaks piisama vaid ühest lausest, et mõista kes karakteritest räägib. Seda saab teha mitmel viisil. 1) Sõnavara - Kindlad väljendid, parasiitsõnad, släng, aktsent. Kõik annavad jumet nii karakterile kui ka maailmale. 2) Suhtumine teistesse/maailma. Kas karakter on üliviisakas või hoopis üleolev. On iga tema lause täis tülgastust? Või kipub ta k...

Kirjutab: Zarvik  "Mh, no olgu," sõnasin ma vastuseks, üllatades ka iseennast. See oli teine november aastal 2019 ning mu kolleeg kutsus mind just kuuga romaani kirjutama. Juba see idee ise oli absurdne - kirjutada 50 000 sõna kolmekümne päevaga. See tähendas, et iga päev tuli toota vähemalt 1666 sõna. See oli küll ilusasti saatana numbri moodi, kuid ebarealistlik. Hetkel, kui ma selle vastuse andsin, olime me juba kahe päevaga maas. Lisaks polnud mul ka plaani. Ehk siis kirjutama hakata oli üsna absurd. Miks ma siis jaatavalt vastasin ja ülesande vastu võtsin? Sest mind oli mõnda aega kummitanud mõte kodukootud lauamängusüsteemist, mis oleks sama eepiline kui Dungeons & Dragons, kuid põhineks meite enda muhedal mütoloogial. Selleks tuli aga proovida, kas ma suudan üldse meie haldjate, härjapõlvlaste, krattide, nõidade ja muude olevustega korraliku seikluse kirjutada. Tuli välja, et suutsin küll. Ma ütlesin jah küll ainult vaistu pealt, kuid pagan, kirjutada oli äge. Jah ...

Kirjutab: Zarvik Kel näpus viimane Täheaeg leiab sealt minu (Tim Hornet) jutu Kuningatütre Vari, mis sai jutuvõistlusel teise koha. Tore saavutus, kuid selle jutu taga oli ka kuudepikkune nokitsemine. Nüüdseks on sellest tööst juba omajagu möödas, nii et ma kõike enam isegi ei mäleta, kuid proovin sellegipoolest väikest sisekaemust anda. Miks? Sest ma ei taha jätta muljet, et kirjanikud on üligeniaalsed ja mõtlevad kõik paugupealt välja. Kribamine on protsess. Soovitan jutt enne läbi lugeda, kuna see postitus siin rikub kõik maagia ära. Kel raamatut veel pole, siis saadaval Apollo ja Rahva Raamatu poodides. Mugav ja soodne on osta ka otse Fantaasia kirjastusest . Loetud?  Äge. Alustame siis algusest. On 17. September 2022. Ulmekirjutamise päev Tallinna Keskraamatukogus (tunnetuse järgi veel suvi). Olen kohal, sest pole väga oma nägu näidanud ning lisaks saatsin ka mitu tööd ulme ülilühijutu võistlusele, mille tulemused siin avaldatakse. Suuri eeldusi pole, aga noh äkki joppab (jopp...

Kirjutab: Zarvik Aasta 2020. Ma proovin üle 15 aasta kirjutada ja mitte lihtsalt lühijuttu vaid erootilist ulmet. Selgub, et kuigi ma tean enam vähem, mis asi on ulme, pole mu erootika teadmised piisavalt pädevad (või siis pean ma teisi asju erootiliseks. Igaühele oma). Valmis ta igatahes sai ja mõnele isegi meeldis natukene pehmem lähenemine. Kuid üldine arvamus oli, et see võinuks ka tavanumbris olla. Ufoporno mitte erootiline ulme Panin selle teadmise edaspidiseks kõrva taha ning eelmisel aastal, kui ma olin võtnud eesmärgiks iga kuu Reaktorisse kirjutada, hakkasin ma juba märtsis higistama. "Miks küll?" võiks mõned küsida. "Ma lugesin su 2022 Erektori juttu . Seal polnud midagi higistamise väärilist." Njaa, kulla lugeja, sul on täiesti õigus, kuid las ma räägin sulle natukene oma kirjutamise protsessist lähemalt. Suures plaanis võib mu kribamise protsessi jagada lühikeseks või pikaks (lühijutu puhul vähemalt - pikematel tekstidel on natuke teistmoodi). Lühike -...

  Kirjutas: Zarvik Uus kuu, uus jutt Reaktoris ja ka uus jutu saamislugu - juhul kui kedagi protsess huvitab. Seekord võtame ette jutu Veripunane kingitus. Loe jutt reaktorist ära, enne kui seda teksti siin edasi piilud.  https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veripunane-kingitus   *** "Mul on nii palju tegelasi, kellest võiks raamatu kirjutada." "Ma arvan, et sa peaksid kirjutama surmast." Kuu aega hiljem: "Sa igavene põrsas. Selle nimi on Mort!" Kuulu järgi oli kunagi umbes taoline vestlus Neil Gaimani ja Terry Pratcheti vahel. Miks ma sellest alustan? Sest detsembrikuu jutu algus oli umbes sama. Kurtsin aga Mant'ile, et pea tühi ja mõtted otsas, lisaks ka juba aasta järjest Reaktorisse kirjutanud. Anna nõu mida teha. "Kirjuta üks pühadelugu detsembri Reaktorisse," vastas Mant kui muuseas. Läks vast nii nädalake, kui esimene mustand sai valmis ja ma teda igaveseks põrssaks nimetasin. Nüüd aga jutu sisu juurde. Mind on eluaeg paelunud teistsugused...

Kirjutab: Zarvik Suure tõenäosusega teavad inimesed siin mind pigem kirjaniku kui näitlejana. Kuid enne seda, kui ma hakkasin lühijutte varrukast välja väänama, tegelesin ma usinasti improteatriga. Seitse usinat aastat esinemisi, koolitusi ja proove ning kogu see kogemus on ilmselgelt mõjutanud ka minu kirjutamist. Tõestus on tegelikult ka ajalooliselt nähtav. Esimesed lühijutud nime Tim Hornet alt ilmusid 2004 ja 2005 aastatel Algernonis ning polnud suurem asi lood. Muidugi olen ma möödunud viieteist aasta jooksul (Tim Hornet tuli tagasi kirjandusse 2020) jooksul lugenud ja (väidetavalt) ka inimesena kasvanud ja arenenud, kuid kõige suurem positiivne mõjutus tuli kindlasti improteatrist.  Sellest vabadusest, et sa ei pea alati teadma kuhu sa lähed. Julgusest katsetada ja proovida. Soovist otsida, näha ja kasutada mustreid.  Kui aus olla polnud ka minu enda teekond improteatris mitte lihtne. Esimesed aastad tegelesin ma alati enne lavale minekut paduhirmuga. Proovis pulli teha...

Kirjutas: Zarvik Algaja autorina on mind alati kurvastanud, et tekstidega pole kaasas nende saamislugu. Mitte, et kõik need lood nauditavad oleks, kuid see annaks kindlasti perspektiivi (ja ehk ka lootust) neile, kes pole enda oskustes või andes kindlad. Ehk oleks neist midagi õppida. Kui vaid seda, et looming on haruharva lineaarne otseliikumine punktist A punkti B vaid pigem mudaralli, kus teedel on paradustööd, rehv läheb katki, koer ajab taga, hääletajast saab sarimõrvar ning kolmandik teest on üldse vee all. Kus viga näed laita, seal tule ja aita – seega, siin minu viimase avaldatud teksti, Isa süda , saamislugu. Soovitan enne alljärgnevat jutt ise läbi lugeda. Samuti vabandan, kui see siin lõhub illusiooni minust kui autorist. --- Suve lõpp. Kütan ülilühijutte võistlusele ning nüüd selle aurus, olles just lastele unejuttu lugenud, tuleb üks veel. Idee on hea, selles on mingi potentsiaal olemas, kuid teostus vajab midagi muud. Jumala eest, ma saan ju sellest isegi aru, kuid lükkan...