Jutt: Must vöö
Mik vaatas mõtlikult oma kätele kõrvetatud arme. See oli üleminekuriitus, mis kinnitas ta valiku kogu eluks. Samal päeval lõpetas ta ka oma habeme lõikamise. Ta oli tulnud pika tee. Musta vööni rippuv habe, kui ka vöö ise, olid selle tõestuseks. Ta oli treeninud hommikust õhtuni, päevast päeva, nädalast nädalasse. Mediteerinud, olles kaelani jäises vees. Olnud kuude kaupa söömata. Seda kõike oma keha ja vaimu treenimiseks. Ning nüüd oli ta siin. Kogenumad uskusid, et ta saab selle tööga hakkama ning olgugi, et ta polnud ise selles kindel, ei hakanud ta targemates kahtlema - olid nad ometi näinud tema kasvu kõrvalt. Ta võttis sõõmu karget õhku ja hingas selle aeglaselt välja, valmistades end vaimselt ette. Ta pidi trotsima pakast ja tuult. Tegema oma tööd, jätmata isegi ühtainsat jälge endast pehmele lumele. Lisaks pidi ta tegema seda kõike riietuses, mis paistis silma kui homikune päiksetõus. Hoolimata kõikidest takistustest pidi ta olema nähtamatu või kaotama oma au. Ta pani silmad ki