rujanaut

Selle aasta Estconiks hakkasin valmistuma aegsasti. (Aegsasti!) Paaripäevase varuga jõudsin Stalkerit hääletada, kohalike lühemate juttude arvestuses. (Kõik need kategooriad, mille jaoks oli vaja lugeda uusi asju, pidid juba eos hääleta jääma, sest uusi asju praegu lugeda ei jõua. Aga nimekirju sirvides märkasin, et nii paljud pikemad ja lühemad jutud on võistluse raames juba loetud, et jaksab ülejäänud materjali läbi töötada küll.)  Aegsasti seadsin töövalmis ka kirja- ja pildikaustad ning kirjutasin kahtlemata-kohe-tulevate jooksvate postituse tarbeks proloogi (sellest proloogist koosneb järgmine lõik).  Veel otsustasin sel aastal igasugused raud- ja veeteede vallatused vahele jätta ning sebisin end aegsasti korraldajate ekipaaži pardale. Samuti õnnestus suur seljakott juba nädala alguses mõtestatult täis laduda. (Aegsasti tehtud eel-eel-ettevalmistusi ei põhjustanud siiski asjaolu, et minust oleks saanud hästiplaneeriv ja kalibreeritud ajatajuga normi-inimene, vaid hoopis ...

Tartu linnaraamatukogu peamajas, ilukirjanduse osakonnas võtab lugejaid vastu päevakohane väljapanek: vastsed stalkerivõitjad ja raamatud, mille seest neid leida. Riiuli teise külje peal on üles loetud ka teisele-kolmandale kohale jõudnud autorid. Teabe korjas kokku ja tegi ilusaks Tiina Sulg.    Selle aasta stalkeri-nimekirju, kus kõik punktisaajad üles loetud, saab lähemalt uurida Ulmeühingu lehel .   

Sel aastal õnnestus purki püüda kõik ametlikud ettekanded. Tegelen parasjagu nende üleslaadimisega, sellepärast korjan nad siia üheks postituseks kokku - pärast hea Reaktorile põrgatada.  Tamur Kusnets jätkas sõjanduse ja ulme seoste lainel ning kõneles seekord keskaegsete kindluste vallutamisest ja kaitsmisest. Juttu tuli nii üldpõhimõtetest eesmärgi saavutamisel kui otsesemalt vahenditest ja võtetest.  Riid ja Sulbi võtsid analüüsiks ette Indrek Hargla 25 loomeaastat ja tekstid nende sees.  Targo Tennisberg tegi juttu masinõppest ja selle väljunditest. Muuhulgas torkis AI-müüte ja illusioone, ning arutles, mida lugeda tehismõistuseks, samuti viis läbi mõned vahetud katsed vestlusrobotiga.  Pronto rääkis Saientoloogia ulmelisest palgest kõige karvade ja tulnukatega.  Katrin Topkin ja Tuuli Tolmov võtsid sõna Noortekirjanduse ühingu ja üldisemalt noortekirjanduse teema. (Ühingu tegemistel saab silma peal hoida siin: noortekirjandus.ee ) Tormi ...

Kolmanda päeva hommik. Jürka ja Sulbi keskustelu unelauluna kõrvus helisemas, ärkasin taas selle peale, et leebe tuuleke sakutas telki ning äratuskell pidi varsti-varsti vallanduma. Totaalne eduelamus: jõudsin kõige esimesena kööki ja eduka initsiatiivi tiivul panin huugama kohvivee! Inimkond alles magas ega teadnud sellest midagi, aga tänase päeva võidukäik sai hea krundi. Sobiva intervalliga kofeiini-pealemarssi õnnestus muide hoida pea keskpäevani (nüüd algas esimene ettekanne ja tulin ära videovalvesse). Igal juhul lüpsin mõnuga ja mitu korda troopi “tugiväed saabuvad värske kohviga januseid õnnistama”, mispeale janused kuulutasid, et inimkond ei unusta seda. Näis-näis.  (Tänane pudrupraktika, kuidas toita sama koguse tangainega rohkem ulmikuid: 1) tuleb võtta suurem pott, 2) üheksa liitrit vett nelja helbepaki kohta läheneb juba optimumile; natuke võib veel lisada.)  Ettekannete programmi alustas Noortekirjanduse ühingu esindus: Katrin Topkin ja Tuuli Tolmov tutvustavad ...

Programmilised valikud jätkusid mälumänguga: minevasui sai Jailele lubatud, et võistkond Nulliring naaseb ja kaitseb oma au, see tähendab osaleb mälumängul ja ei võida mitte midagi. Sel aastal ühinesid nulliringiga veel Topkin ja Iris ning mitme peale suutsime tuletada nii mõnegi obskuurse vastuse, oletada statistiliselt eesti keskmise raadiokuulaja keskmiseid arvamusi ja vastata mõni küsimus eriti lennukalt mööda. Au sai kaitstud, lõpuks ei võitnud me mitte kui midagi!  Pärast mälumängu pidas Pronto meeleoluka ettekande saientoloogiast ja saientoloogidest.  Seekord oli publiku elav kaasarääkimine teretulnud, vahetati lennukaid ideid ja pärastpoole koorus protoidee järgmiseks temaatiliseks ettekandeks: töötuba “teeme ise sekti”.  Sauna poolt kostis vahepeal jõledat röökimist - vist tapeti zombisid. Lootuses midagi põnevat pealt näha-kuulda imbusin saunamajja (boonuseks on parajalt soe tuba ja lösutamisdiivan) ning piidlen nüüd lauamängijaid.  Tõenäoliselt teise päev...

Päeva kulgemist loetakse ikka söögikordade järgi, nii ka Estconil. Lõunasöök pakkus silmailu maja ees ja tõhusamaid väärtuseid maja sees.  Juhuslikud hetked leiva luusselaskmiselt ja muust melust:  Stalkerite jagamine möödus kirgliste vahelehüüete saatel; võidutsesid teiste seas mõrtsukbott, Metsavana, Kraft ja Mannu, Eva pidi kirjastajana terve koorma auhindu ära kandma, Mahkra jäi napilt ilma.  Ühispildi ajaks oli ulmeühingu sirguv organism aga ilmselt saavutanud kriitilise massi (on haavatuid, rakendatakse jääkotte). P.S.: minu eesmärk on ainult kiire käigupealt-kajastus, eks kunagi omal ajal tulevad ametlikesse kanalitesse fotograafi-pildid ka. P.P.S: Stalkeri punktinimekirju saab uurida ulme.ee lehel . Vt. ka: esimene sissekanne , teine sissekanne , kolmas sissekanne .

Teine päev.  Hommik algas jaheda kohe-saab-kaheksa tuule saatel, ikka selleks, et jõuda aegsasti köögitoimkonda. Toimkond kujunes pikaks ja draamarohkeks, sest sajale inimesele keedetud puder pisteti nahka kahtlaselt ruttu, võileivakraam veel rutem, kohv, jätkukohv ja jätku-jätku-kohv ilmselt atomiseerusid juba janusest silmavaatest. Andes endale aru, et Ulmeühing on kasvav organism, ärgatakse omal ajal ja viisil ja seni toiminud toitlustusmudel kontrollib küll toidu väljapanemist, aga mitte individuaalseid portsjoneid, tekkis mul siiski igatsus teistsuguse (tuttava) mudeli järele, kus kokamutt kontrollib iga söödiku kätte saadud normi otse. Selle teise, kontrollitud väljundiga mudeli puhul on tunduvalt kergem ennetada olukordi, kus hiljem ärkaja eest on kõik juba ära söödud, kuigi kõike oli küllalt ja varuga. Samuti järeldasime, et edaspidi tuleb putru keeta veel rohkem (10 400-st pakki helbeid!), veel suuremas potis (10 liitrit!) ja kahes jaos, varajasematele ja hilisematele sööd...

Käimas on esimese päeva ettekanded ja kuna mind on määratud videovalvesse, on mul käes otseselt esirea koht ja garanteeritud läbikuulamine. (Videoid, muide, saab kunagi hiljem vaadata Reaktori videokanalist, ilmselt tekib mõnda suvisesse numbrisse ( soojenduseks siiasamasse !) ka kokkuvõte.)  Kõigepealt sai piiratud ja kaitstud hulk linnuseid (ja selle käigus tõdetud et rinne tuleb ja läheb, aga süüa on ikka vaja).  Nüüd vestlevad Raul ja Andri oma retseptsioonist ja tõlgendustest Hargla teemadel.   Väljas on veel valge, aga ka ulmedisko pole enam väga kaugel.   P.S.: ulmeline disko-disko pärast ulmediskot:  Vt. ka: esimene sissekanne .

Tänavusele Estconile sõitsin marsruudil Kiidjärve-Jõgewahhe otsajutti kahe rongiga. (Nagu pildilt näha, saaks hea tahtmise korral sõita koguni kolme rongiga ja otse Kassiorust, aga las see jääb edaspidiseks saavutada. Veel edaspidi saab siis katsetada näiteks kanuud veeteedel.)  Edasi sain kaubale Tallinna ulmikutega, kes nagu kogemata kokkulepitud sihile suundusid. Kohapeal ajasin selga hõbedaste kirjadega personalisärgi (mis oli seljakoti põhjas) ja püüdsin lülituda regamise, tervitamise, liputamise melusse ja seejuures abivalmis välja näha. Töö käigus õnnestus skoorida ka üks Pühaste sääsekiilakas.   Algusrituaalid võib seega sooritatuks lugeda, kohe kohe algab esimene ettekanne.