rujanaut

Selles pole iseenesest midagi ebatavalist, et kirjanik või kunstnik või muu loomeloom saadab oma tegemiste kohta tellijate postkasti uudiseid, et siis lugejad-vaatajad saaksid veidi isiklikumal ja aeglasemal moel teada, mis teoksil. (Kui nüüd näppude peal lugeda, siis mulle endale saabub sel viisil teateid vähemalt tosinalt kirjutajalt ja koomiksikunstnikult.)  Aga seda päris iga päev ei juhtu, et uudist saab norida nii kodu lähedalt, otse ulmekirjutamise töötoast. Kes ei tea, siis Amanda tegi Pallase lõputööks ulmekoomiksi ja käis seda koos kirjutaja Urmasega Tartu ulmeõhtute raames esitlemas .  Praegu on töös juba uus koomiks ja selle uudiseid on ju ometigi jagada vaja. Eriti hea, kui saab jagada nii, et uudis melumeedia müras kohe kaduma ei lähe, niisiis uudiskiri. Nagu Amanda selgitas, alustas ta tegelikult uudiskirjaga lihtsalt selleks, et saaks tuttavatele uusi pilte näidata. Aga kogemata tekkis muid lugejaid ka ja uudiseid muudkui tuleb.  Näiteks selline katkend ja...

Hooandjast saabus kiri, et lugejate rõõmuks on valmis saanud Hämmastava Asfaltmehe koomiks, tähendab selle esimene osa. Kampaania juurde käis veel muud meediat ka, muusika ja esitlus ja esinemised ja värgid, aga mina, lihtne lugeja, muud ei tahtnudki kui digikoomiksit. (Sealt pärinevad ka siinsed kuvatõmmised. Loodan, et tohib.)  Tegevus toimub sügaval nõuka-ajal. Seda reedavad nii napp toasisustus (stiilipuhtalt kolepruun!) kui peategelinski Osvaldi moekas mullet ja sangvunts. Valge maika ja hambapastatuubi disain on ka autentsed. Tegevuse korterist õue suundudes küll ajastutruudus pisut mureneb: nõukaaja teed ega majad ei olnud kunagi nii siledad, muru nii roheline, soojak nii prink või torud nii siredad. (Tollel ajal pandi maa sisse ainult jämedat betooni! Ma tean täpselt, me käisime selle otsas turnimas, kui tööd pooleli olid.) Ehitusmasinad näevad ka kahtlaselt kaunid välja ja majade vahele on eksinud veel eriti superkahtlane väljamaa malli masin. Muidugi, võimalik, et nii pa...

Kirjutas: Laura.  Kümnendal märtsil sai Kirjanduse majas esitletud Urmas Nimetu ja Amanda Orava koomiksit “Maa varjatud pool".   Tegijaid pinnisin mina ise. Jagan siin valikut küsimusi, mis neile mõtete joondamiseks ette saadetud said.    Küsimused kunstnikule   - Millest kunstnik alustab, kui talle käsikiri ette satub? Milliseds on kunstnikutöö etapid?  - Kuidas see üldse juhtus, et su lõputööks sattus koomiks? (Mida selleks ise tegema pidi? Kuidas asjad “tavaliselt” käivad?)  - Kustkohast on pärit kujutatud maanurgakese esteetika? (Mis inspireeris, kust otsisid, kust laenasid?)    Küsimused kirjanikule  - Mismoodi näeb tüüpiliselt välja filmistsenaariumi koostamise protsess; kuidas see erineb jutu kirjutamisest (sinu kogemuses); kuidas see erineb koomiksi senaariumi koostamisest?  - Kirjelda selle loo maailma ja laiemat tausta. (On see üldse oluline? Kas kuskil on mingi suurem lugu küpsemas? Aiman alternatiivajalugu - ...

Kirjutas: Laura Sellel koomiksil hoidsin tegelikult silma peal juba jupp aega enne ilmumist (lätlaste kergesoomukid vs tulnukate tankid? Jah, palun!) ja olen teda vahepeal mitmeid kordi jupikaupa ja järjest, edaspidi ja tagaspidi läbi lugenud. See lehekülg toob ikka-jälle judinad selga . Kirjaliku kokkuvõtte tegemine on aga palju vaevalisemaks osutunud. Küll vuhises mõtteline tähtaeg mitu korda eest, nii et kokkuahmitud võhm vaibus valestarti, küll kippusid kokkukirjutatud märkmed kaotsi minema. (Tõesõna! Mäletan enam kui korra selgesti poolküpsete lausete põlve otsas kirjapanekut, et neid siis pärast tulutult oma kaustasoppidest taga otsida. Peale selle läks üks poolvalmis postitus rikki, kui bloggeril liiga uljalt edasi-tagasi nuppe toksisin (raskendavateks asjaoludeks üleelamistingimused jahedas saunas teki all ja ebasoodsa pilvisusega kiduraks kippuv sideühendus)). Hakka või tulnukate vandenõud kahtlustama! Igatahes otsustasin, et ei püüa oma keerukamaid-lennukamaid mõttekäi...

Kirjutas: Laura  Ennevanasti, ammu-ammu, aastal 2018, juhtusin kirjutustoa suitsunurgas (sest nagu me nüüd juba õppinud oleme, paljud lood algavad just nõnda) tollase peatoimetaja Loidega Reaktori sisu üle diskuteerima. Käisin välja enda arvates suurepärase mõtte, et Reaktor võiks kirjutada veebikoomiksitest, ja sain ruttu teada, et ettepanek "te võiksite sellest kirjutada" võrdub tegelikult pakkumisega "jah, ma kirjutan teile sellest". Mõned aastad hiljem, ise peatoimetaja kohustusi täites, sain muidugi suurepäraselt aru, miks see nii on: peatoimetajal on juba niigi vahetpidamata aktiivselt sada vemmalt sõrmitseda ja lisaks veel hulk teistele nähtamatut (nn porgandikoorimise-masina) tööd, nii et kui keegi tuleb sinu juurde siira heatahtliku soovitusega "aga te võiksite veel SELLEST kirjutada!", siis sa jõllitad korraks sfääride võitlust pealt näinud pilguga silmapiiri, hingad sügavalt sisse ja siis vaatad innukat kaasamõtlejat natuke haletseva "no ka...