Koomiksirõõm: Kuuskede varjus

Kirjutas: Laura

Sellel koomiksil hoidsin tegelikult silma peal juba jupp aega enne ilmumist (lätlaste kergesoomukid vs tulnukate tankid? Jah, palun!) ja olen teda vahepeal mitmeid kordi jupikaupa ja järjest, edaspidi ja tagaspidi läbi lugenud.

See lehekülg toob ikka-jälle judinad selga.

Kirjaliku kokkuvõtte tegemine on aga palju vaevalisemaks osutunud. Küll vuhises mõtteline tähtaeg mitu korda eest, nii et kokkuahmitud võhm vaibus valestarti, küll kippusid kokkukirjutatud märkmed kaotsi minema. (Tõesõna! Mäletan enam kui korra selgesti poolküpsete lausete põlve otsas kirjapanekut, et neid siis pärast tulutult oma kaustasoppidest taga otsida. Peale selle läks üks poolvalmis postitus rikki, kui bloggeril liiga uljalt edasi-tagasi nuppe toksisin (raskendavateks asjaoludeks üleelamistingimused jahedas saunas teki all ja ebasoodsa pilvisusega kiduraks kippuv sideühendus)). Hakka või tulnukate vandenõud kahtlustama!

Igatahes otsustasin, et ei püüa oma keerukamaid-lennukamaid mõttekäike vägsi taastada, vaid loetlen lihtsalt ja siiralt, mis mulle selle koomiksi juures kõige enam rõõmu teeb. Loetelu mahub ühte sõnasse: detailid! Kogu koomiks on üleküllastunud rindekunstniku erialaoskustest (mustvalge esitus võimendab detailitäpsust veelgi) ja minusugune lugeja võtab kõik tänulikult nohisedes vastu. Lehte keerates ei teki hetkekski hämmingut, et kus lõpevad kuused ja algavad männid, kas/ kui paks on lumikate, või et kas võsas veereb naturaalne BTR või tulnukate derivaat.

Punkrisse astudes eristab juba eemalt erinevate liitlasvägede digilaikusid (tundub, et minategelasele on selga antud hoopis vanemas stiilis metsalaiku vorm) ja tegelaste riietus ja varustus varieerub olukorra vajadusest olenevalt. Isegi sidepidaja tutipaelad on selgelt ära markeeritud! 

Kuigi tekstis ja taustal räägitakse madinast maaväliste sissetungijatega, püüdis minu tähelepanu hoopis üldine õhustik tapluste vahepeal, mida annavad edasi argised pisidetailid: õnnis hetk, kui gaasipriimuse peal saab sooja toitu teha, puhkeajaks selja taha käänatud põlvekaitsed (ja kogu see lahingmagajate välimääraja samas pildiruudus), väikesed variatsioonid varustuses ja karvkattes, mis lasevad tegelastel kogu aeg eksimatult vahet teha. 

Lisarõõmu sütitab draamareeglite kehtimine: kui ikka ühel lehel Javelin kastist välja võetakse, siis järgmisel teeb ta pauku ka!

Selle, missugune mõttepagas saadab vallutussõjas vastuhakkamise lugu, kui seda lugeda 2023 varakevadel, on autor ise sisekaanemärkuses juba ära sõnastanud. Ei ole mul sinna rohkem lisada. 

Kuuskede varjus
Karl-Erik Talvet
Grenader, 2022
https://www.ester.ee/record=b5523501*est