rujanaut

Veel enne, kui oktoober päris läbi sai, jõudis kuulajateni Bix Pokupoja jutt "Sepatütar":  http://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-68-osa-b-pokupoeg-sepatutar/   Toetajatele saadeti aga lisalooks M. Kendricki "Õhtujutud tütrele" Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 .    

Kirjutab: Zarvik  "Mh, no olgu," sõnasin ma vastuseks, üllatades ka iseennast. See oli teine november aastal 2019 ning mu kolleeg kutsus mind just kuuga romaani kirjutama. Juba see idee ise oli absurdne - kirjutada 50 000 sõna kolmekümne päevaga. See tähendas, et iga päev tuli toota vähemalt 1666 sõna. See oli küll ilusasti saatana numbri moodi, kuid ebarealistlik. Hetkel, kui ma selle vastuse andsin, olime me juba kahe päevaga maas. Lisaks polnud mul ka plaani. Ehk siis kirjutama hakata oli üsna absurd. Miks ma siis jaatavalt vastasin ja ülesande vastu võtsin? Sest mind oli mõnda aega kummitanud mõte kodukootud lauamängusüsteemist, mis oleks sama eepiline kui Dungeons & Dragons, kuid põhineks meite enda muhedal mütoloogial. Selleks tuli aga proovida, kas ma suudan üldse meie haldjate, härjapõlvlaste, krattide, nõidade ja muude olevustega korraliku seikluse kirjutada. Tuli välja, et suutsin küll. Ma ütlesin jah küll ainult vaistu pealt, kuid pagan, kirjutada oli äge. Jah

Tegelikult ma lugesin neid kasulikke arutlusi juba juunis ja tahtsin kohe kokkuvõtvalt jagada ka, ja siis see mustand jäi kuhugi kopitama...  Ühesõnaga, kirjanik Patricia C. Wrede, kelle blogi ma poolregulaarselt loen, arutles koos lugejaskonnaga kirjatöö toppamajäämise teemadel ja tema arutluskäik ajas mul kõrvad kikki, sest tabas just neid küsimusi, mille kallal ma ise tookord pusisin.  Üks lugeja kirjeldas oma kirjutamisseisakut kolme aspekti kaudu: 1) oled jännis, sest mitte kuidagi ei taha praegu selle tekstiga tegeleda, 2) oled jännis, sest loos seisab ees suuremat sorti üleminek või ajahüpe, 3) oled jännis sest ei oska järgmist stseeni ära lahendada.  Patricia võttis sellest jaotusest kinni ja viskas omakorda õhku küsimuse, et kuivõrd võib looga tegelemise vastumeelsus tuleneda teisest kahest punktist (ja nende omavahelisest koosmõjust)? Ehk teisisõnu: tekstivastikus ei teki tühja koha pealt ja kirjutades tekib see päris tihti siis, kui sa justkui tead täpselt, kuhu lugu välja p

Oktoobri ulmereedel oli topelt põhjust Tartusse koguneda, sest ees ootas järgemööda kaks raamatuesitlust. Kõigepealt tuli linnaraamatukogu saalis esitlemisele kevadise ulmejutuvõistlue kogumik (meenutuseks: võistluse tulemused hõigati maha selle aasta mais ). Selleks rivistati autorid lava peale üles ja Sulbi siis pinnis neid ohutust kaugusest. Laval istuvad vasakult lugedes: Karri Tiigisoon, Andrei Samoldin, Martin Leis, Marek Liinev, Joel Jans, pärast sama koha peal Jaagup Mahkra, Piret Frey, Lyyli Suuk, Kristi Reisel, Manfred Kalmsten, Tim Hornet.

Ilmunud on Reaktor nr 144!    Noppeid:  - Soobli järjejutt jõuab lõpuni , lisaks pinutäis tavalisi jutte.  - Mu seesmine ajaarvamine tiksub ikka veel seal kuskil suve ja Estconi juures, sellepärast on väga värskendav lugeda arvustusi asjadele, mis ilmunud juba pärast Estconi - näiteks kogumik "Ohver" . (Teisi arvustusi alles avastan.)  - Meelis Kraft arutleb hullu teadlase eetika teemadel. - Septembri ulmestaar on Karri Tiigisoon. Vägesid juhatasid Joel ja Riho, kaanepildi tegi Marion Pedask.