Kirjutamisest kasulikku: tõrked ja tropid ning kuidas neist üle saada

Tegelikult ma lugesin neid kasulikke arutlusi juba juunis ja tahtsin kohe kokkuvõtvalt jagada ka, ja siis see mustand jäi kuhugi kopitama... 

Ühesõnaga, kirjanik Patricia C. Wrede, kelle blogi ma poolregulaarselt loen, arutles koos lugejaskonnaga kirjatöö toppamajäämise teemadel ja tema arutluskäik ajas mul kõrvad kikki, sest tabas just neid küsimusi, mille kallal ma ise tookord pusisin. 

Üks lugeja kirjeldas oma kirjutamisseisakut kolme aspekti kaudu: 1) oled jännis, sest mitte kuidagi ei taha praegu selle tekstiga tegeleda, 2) oled jännis, sest loos seisab ees suuremat sorti üleminek või ajahüpe, 3) oled jännis sest ei oska järgmist stseeni ära lahendada. 

Patricia võttis sellest jaotusest kinni ja viskas omakorda õhku küsimuse, et kuivõrd võib looga tegelemise vastumeelsus tuleneda teisest kahest punktist (ja nende omavahelisest koosmõjust)? Ehk teisisõnu: tekstivastikus ei teki tühja koha pealt ja kirjutades tekib see päris tihti siis, kui sa justkui tead täpselt, kuhu lugu välja peab jõudma, aga samal ajal ei oska seda edasiminekut lahti kirjutada. 

Vastumeelsusel on muidugi ka muid sagedasi põhjuseid, näiteks: sa tead, mis tüüpi stseen loos järgmisena tuleb ja sulle on selliste stseenidega töötamine üleüldiselt vastumeelt; päriselu paanikad nõuavad rohkelt tähelepanu ja nende foonil saab kirjutamisest tüütu lisakohustus; sa oled kirjatööde kestel või vahel kõvasti edasi arenenud ja käesolev töö tundub nüüd vähemväärtuslik; sa oled kinni jäänud loo keskpaiga mülgastesse; ilm on ilus ja tegelikult peaks õues liigutama... 

Põhjuste tuvastamine on kasulik sellepärast, et nii saad paremini valida võtteid tööprotsessi uuesti käivitamiseks. Mõnel puhul (ilus ilm, ebameeldiv stseen, loo keskpaiga mülkad) tasub end tööst lihtsalt jõuga läbi künda. Kui aga seisakut põhjustab lahenduskäigu puudumine või tehnilise oskuse vajakajäämine, siis on toore jõuga pealelendamisest vähe kasu. (Oma mätta pealt lisan siia veel  kogemused tähelepanuhälviku dimensioonis toimimisest: kui seisak ei ole tekstitehnilist probleemilahenduslikku laadi, vaid oled lihtsat oma ajukurdudesse takerdunud, siis jõuga tööst läbikündmine mõnikord aitab, mõnikord mitte (omaette küsimus on siis muidugi veel, kust see jõud tuleb ja kas teda kätte sab?); mõnikord on vaja end hoopis kuidagi ümber nurga üle kavaldada, mõnikord aitab füüsiline tegevus meelt ergastada, mõnikord on abiks kui teine inimene kõrval töiselt nohiseb, mõnikord on abi kõrvalisest uurimistööst, mis huviturbiini jälle käima tõmbab, mõnikord käivitab põletav tähtaeg vajaliku ahelreaktsiooni, mõnikord sütitab selle asjassepuutumatu esteetiline elamus, mõnikord tuleb aga lihtsalt ilma põdemata tõdeda "jah, praegu ei tule.")

Vahel võibki selguda, et vastumeelsust toidab tegelikult hoopis tehnilise teadmatuse ja edasise lahenduskäigu suhtes ebaluse kokteil. Selle konkreetse kommenteerija puhul oli tehnilise ebaluse kohaks üleminekute ja ajahüpete lahendamine ja postituse teine pool pakubki sel teemal praktilisi nõuandeid. (kogu teksti loe siit: https://pcwrede.com/pcw-wp/query-re-getting-stuck-part-1/ ja järkupostitust siit: https://pcwrede.com/pcw-wp/query-part-2-stuckness-character-differentiation/.) 

Kolmas punkt, "tead, kuidas lugu peab edasi minema, aga ei oska teostamisel kuskilt kinni hakata,"  kõnetab ilmselt paljusid ja seal on põhilisteks märksõnadeks oskused ja harjutamine. Kuna harjutamine/ oskuste omandamine käib läbi praktika ja praktika loomulikuks osaks on vahepeal võssapanek, siis põhiline nõu selle mure puhul on: kirjuta nagu tuleb, esimese ropsuga ei tule nagunii päris see, mis sa ette kujutad. 

Ja kui juba päris praktiliste võtete juurde minna, siis äsja sattusin ka Fiction Universiy blogis sarnase temaatika peale. Sealne nõu ei puudutanud kirjutamisprotsessi üleüldiselt, vaid tegeles kitsamalt süžeeloomega: “kui jääd sisuga toppama, vaata loo sees ringi ja uuri, mida tegelased teavad.” 

Näiteks, kui sul on kõrvaltegelane, kelle motiivid sulle veidi häguseks jäävad, võid ta ajutiselt tähtsamaks kujutleda ja temaga mõttelise vestluse maha pidada: kust ta tuli ja miks, kes ta sinna saatis, mis ta peategelasest tahab jne. Ehk teisisõnu: teadmised, kuidas miski võiks su loo/ stseeni/ maailma sees töötada on sul tegelikult juba olemas ja vaatlus ning abiküsimused aitavad sul neid välja meelitada. 

Kogu postitust loe siit: http://blog.janicehardy.com/2023/10/when-stuck-in-scene-look-around.html  

Tähele pani ja ümber jutustas: Laura