rujanaut

Kirjutab: Zarvik Kirjutamine on üks imelik tegevus. Istud aga läpaka taga, mõtiskled ja paned sõnu ritta (vahel nii mitu tundi järjest) ning selle tulemuseks võib olla asi, mida mitte keegi ei loe. Isegi kui tuleb hästi välja on tulemus kindlasti vähem populaarne kui nunnu kassipilt. Seega, miks me seda teeme. Kas meil on liiga palju vaba aega?  Ei asi pole selles. See on pigem mingi sisemine sund näha lugusid ja neid kirja panna. Lood aitavad meil maailma mõtestada ja näha asju teise nurga alt. Võimalusi selleks on muidugi veel: näitlemine, rollimängud jne, kuid kirjutamine loob kindlama struktuuri, kui kõik teised. Kehamälu on tore, kuid kui juhtum ise kirjas pole, lähevad selle detailid ühel hetkel meelest. See on esimene põhjus, miks mulle meeldib kirjutada larbikokkuvõtteid: nii saab kogemust jäädvustada ilma, et see hiljem hägustuks. Lisaks saab loos täpsustada nii maailma, kui ka tegelast. Sa saad põhjendada ja seletada asju, mis mängu ajal jäid põhjendamata ja seletamata. Teise

Kirjutab Zarvik Heihoo! Teie lühivormi tüütus Tim Hornet, kes kunagi kooskirjutamistele ei satu, siinpool, õpetamas üht tehnikat, mis pärit improteatri maailmast. Ja ütlen kohe ette ära, et pealkiri on natukene eksitav. Pigem on tehnika eesmärk teha kolme lause stseen, mitte korralik lugu (kuigi, kui tuleb kohe lugu, on kah tore). See impromäng käib nii: * Kaks mängijat saavad laval kokku. * Esimene ütleb midagi. * Teine ütleb midagi. * Esimene ütleb jälle midagi.  Ja stseen! Tähtis pole tegelikult mitte vorm vaid sisu ehk mida öeldakse. Selle kolme lausega/ütlemisega tuleks ära defineerida võimalikult palju. Me peaks teada saama kes on need tegelased laval, kus nad on, miks nad seal on ja mida kõike veel suudate te selle sisse toppida. (lisapunktid lisavastuste eest). Need stseenid ei pea olema üldse väga erilised või põnevad. Laused ei tohiks olla liiga pikad ja keerulised (millal sa kuulsid poole meetri pikkust lauset igapäevakõnes?) ning soovituslik on mitte alustada karakterte ter

Mik vaatas mõtlikult oma kätele kõrvetatud arme. See oli üleminekuriitus, mis kinnitas ta valiku kogu eluks. Samal päeval lõpetas ta ka oma habeme lõikamise. Ta oli tulnud pika tee. Musta vööni rippuv habe, kui ka vöö ise, olid selle tõestuseks. Ta oli treeninud hommikust õhtuni, päevast päeva, nädalast nädalasse. Mediteerinud, olles kaelani jäises vees. Olnud kuude kaupa söömata. Seda kõike oma keha ja vaimu treenimiseks. Ning nüüd oli ta siin. Kogenumad uskusid, et ta saab selle tööga hakkama ning olgugi, et ta polnud ise selles kindel, ei hakanud ta targemates kahtlema - olid nad ometi näinud tema kasvu kõrvalt. Ta võttis sõõmu karget õhku ja hingas selle aeglaselt välja, valmistades end vaimselt ette. Ta pidi trotsima pakast ja tuult. Tegema oma tööd, jätmata isegi ühtainsat jälge endast pehmele lumele. Lisaks pidi ta tegema seda kõike riietuses, mis paistis silma kui homikune päiksetõus. Hoolimata kõikidest takistustest pidi ta olema nähtamatu või kaotama oma au. Ta pani silmad ki

Kirjutab: Zarvik Kui on üks film, mida ma olen vaadanud vähemalt viiskümmend korda ja mis endiset aitab mul oma loominguga toime tulla, siis on see Everything is a Remix . See aasta ilmus 2023 remix sellest, mis sisaldab nii meeme, mänge, uuemaid filme kui ka mõtisklusi AI teemadel. Ma ise soovitaksin aga pigem 2015 aasta filmi /seeriat (tootja ise kah ei tea kumb see on), kuna see toob minu arvates paremaid näiteid teiste materjali kasutamisest uue loomingu tegemiseks (kõik on YouTube 'is vaadatav. Kes otsib, see leiab). Miks see aitab? Sest paratamatult tunneme me kõik vahel, et see mida me teeme on juba ammu tehtud, et see pole originaalne. Everything is a Remix ütleb aga: "Mis siis? Ükski asi pole üdini originaalne."  Kindlasti pole ka paljude lugejate jaoks see tekst siin midagi originaalset.  Kuid meie seas leidub endiselt neid, kes näevad loomingulisust kui midagi maailmast eraldiseisvat. Õigupärast inspireeris mind seda teksti sin kirjutama just üks seda tüüpi ar

Kirjutab: Zarvik Pealkiri ei vihja sellele, et sa peaksid kirjutama koodi või midagi sellist. Pigem tahaksin ma vaadata meetodeid kuidas koodi kirjutatakse. Ma olen eelnevalt kirjutanud sellest, kuidas improteatri lähenemine aitab (minu jaoks vähemalt) kirjutada, kuid täna tahaksin ma võtta inspiratsiooni hoopis IT sektorist, võrreldes selliseid lähenemisi nagu Agile ja Waterfall ning pannes need kirjutamise konteksti. Mis on  Agile?   Sisuliselt (ja väga lihtsustatult) saab selle idee võtta kokku nii: Sul on eesmärk mida sa tahad täita ning ajaperiood (sprint), mille jooksul tuleb valmis teha minimaalne funktsionaalsus, mis selle eesmärgi ära täidaks. Tähtis on see, et lõpptulemus oleks funktsionaalne tervik. Ajaperiood on kusjuures üsna lühike. Et seda ideed illustreerida, ütleme et sul on eesmärk teha liikumisvahend punktist A punkti B. Esimese lühikese intensiivse tööperioodi (sprindi) lõpuks oled sa valmis saanud rula. On kiirem kui kõndimine ja täidab funktsiooni. Järgmise spri

Kirjutab: Zarvik  "Mh, no olgu," sõnasin ma vastuseks, üllatades ka iseennast. See oli teine november aastal 2019 ning mu kolleeg kutsus mind just kuuga romaani kirjutama. Juba see idee ise oli absurdne - kirjutada 50 000 sõna kolmekümne päevaga. See tähendas, et iga päev tuli toota vähemalt 1666 sõna. See oli küll ilusasti saatana numbri moodi, kuid ebarealistlik. Hetkel, kui ma selle vastuse andsin, olime me juba kahe päevaga maas. Lisaks polnud mul ka plaani. Ehk siis kirjutama hakata oli üsna absurd. Miks ma siis jaatavalt vastasin ja ülesande vastu võtsin? Sest mind oli mõnda aega kummitanud mõte kodukootud lauamängusüsteemist, mis oleks sama eepiline kui Dungeons & Dragons, kuid põhineks meite enda muhedal mütoloogial. Selleks tuli aga proovida, kas ma suudan üldse meie haldjate, härjapõlvlaste, krattide, nõidade ja muude olevustega korraliku seikluse kirjutada. Tuli välja, et suutsin küll. Ma ütlesin jah küll ainult vaistu pealt, kuid pagan, kirjutada oli äge. Jah

Kirjutab: Zarvik Kel näpus viimane Täheaeg leiab sealt minu (Tim Hornet) jutu Kuningatütre Vari, mis sai jutuvõistlusel teise koha. Tore saavutus, kuid selle jutu taga oli ka kuudepikkune nokitsemine. Nüüdseks on sellest tööst juba omajagu möödas, nii et ma kõike enam isegi ei mäleta, kuid proovin sellegipoolest väikest sisekaemust anda. Miks? Sest ma ei taha jätta muljet, et kirjanikud on üligeniaalsed ja mõtlevad kõik paugupealt välja. Kribamine on protsess. Soovitan jutt enne läbi lugeda, kuna see postitus siin rikub kõik maagia ära. Kel raamatut veel pole, siis saadaval Apollo ja Rahva Raamatu poodides. Mugav ja soodne on osta ka otse Fantaasia kirjastusest . Loetud?  Äge. Alustame siis algusest. On 17. September 2022. Ulmekirjutamise päev Tallinna Keskraamatukogus (tunnetuse järgi veel suvi). Olen kohal, sest pole väga oma nägu näidanud ning lisaks saatsin ka mitu tööd ulme ülilühijutu võistlusele, mille tulemused siin avaldatakse. Suuri eeldusi pole, aga noh äkki joppab (joppas k

Kirjutab: Zarvik Ma olen usinamalt ulmet kirjutanud umbes kolm aastat ning tagasi vaadates tundub toodetud lugude hulk üsna müstiline. Neid on Reaktoris ilmunud üle kolmekümne. Tõsi, paljud neist on lühemavõitu, kuid on tulnud ka mõned üsna pikad ja samal ajal on tegemisel olnud ka kaks raamatukäsikirja (mis on endiselt tegemisel). Sellest on ligi kakskümmend aastat möödas kui ma oma esimesed paar üllitist ulmeilmas avaldatud sain (Algernonis), millele järgnes pikem paus kirjutamisest. Kuid see ei tähenda, et mul oleks olnud pausi luguse rääkimisest. Selle kahekümne aasta sisse mahtus seitse, mille jooksul sai improteatrit õpitud, õpetatud ning oldud väga erinevate formaatidega laval nii Eestis kui välismaal. Etendusi (regulaarsed+firmaüritused) oli vahel isegi viis-kuus korda nädalas (kui jätta kõrvale improfestivalid, kus sa võisid olla laval isegi 3-4 korda samal õhtul). See tähendas, et viis-kuus korda nädalas pidid sa rääkima lugu ja mitte lihtsalt selle kohapeal välja mõtlema vai

Teine päev.  Hommik algas jaheda kohe-saab-kaheksa tuule saatel, ikka selleks, et jõuda aegsasti köögitoimkonda. Toimkond kujunes pikaks ja draamarohkeks, sest sajale inimesele keedetud puder pisteti nahka kahtlaselt ruttu, võileivakraam veel rutem, kohv, jätkukohv ja jätku-jätku-kohv ilmselt atomiseerusid juba janusest silmavaatest. Andes endale aru, et Ulmeühing on kasvav organism, ärgatakse omal ajal ja viisil ja seni toiminud toitlustusmudel kontrollib küll toidu väljapanemist, aga mitte individuaalseid portsjoneid, tekkis mul siiski igatsus teistsuguse (tuttava) mudeli järele, kus kokamutt kontrollib iga söödiku kätte saadud normi otse. Selle teise, kontrollitud väljundiga mudeli puhul on tunduvalt kergem ennetada olukordi, kus hiljem ärkaja eest on kõik juba ära söödud, kuigi kõike oli küllalt ja varuga. Samuti järeldasime, et edaspidi tuleb putru keeta veel rohkem (10 400-st pakki helbeid!), veel suuremas potis (10 liitrit!) ja kahes jaos, varajasematele ja hilisematele söödikut

Kirjutab: zarvik Mina kohe peale mängu: „Mul oli palav ja paha. Mul pole õrna aimugi, mis toimus. Seekord ma kokkuvõtet ei kirjuta.“ Mina praegu: „Kirjanduslik kokkuvõte polnud piisav. Pean ühe veel kirjutama.“ See siin pole aga kindlasti mitte nii uhke ja jutustav kui Reaktori oma . Pigem proovin kirja panna ettevalmistust, mõtisklusi ja seiku, mis kirja pandud narratiivi juurde ei sobinud. Alustan seda aga õige algusest.   Hiline Lõikus mänguseeria Koordinaator ehk Fuusia Imperaatori ametlik esindaja „Kaks sammu ettepoole, kolm sammu tahapoole,“ või kuidas see ütlus libeda kohta käiski. Midagi sarnast võib öelda ka Hilise Lõikuse mängude kohta. Lõikuse esimene seeria jälgis asula elanikke postapokalüptilises maailmas, kus nad pidid rinda pistma küberneetilise (pea võitmatu) vaenlase Fuusiaga. Saata seeria viimases osas õnnekombel leitud satelliitjuhitav tuumapomm vaenlase keskusesse oli sel hetkel ainus viimane ja õhkõrn õlekõrs. Seeriale järgnev mäng oli mitu generatsiooni peale Fuu

Kirjutab: Zarvik Aasta 2020. Ma proovin üle 15 aasta kirjutada ja mitte lihtsalt lühijuttu vaid erootilist ulmet. Selgub, et kuigi ma tean enam vähem, mis asi on ulme, pole mu erootika teadmised piisavalt pädevad (või siis pean ma teisi asju erootiliseks. Igaühele oma). Valmis ta igatahes sai ja mõnele isegi meeldis natukene pehmem lähenemine. Kuid üldine arvamus oli, et see võinuks ka tavanumbris olla. Ufoporno mitte erootiline ulme Panin selle teadmise edaspidiseks kõrva taha ning eelmisel aastal, kui ma olin võtnud eesmärgiks iga kuu Reaktorisse kirjutada, hakkasin ma juba märtsis higistama. "Miks küll?" võiks mõned küsida. "Ma lugesin su 2022 Erektori juttu . Seal polnud midagi higistamise väärilist." Njaa, kulla lugeja, sul on täiesti õigus, kuid las ma räägin sulle natukene oma kirjutamise protsessist lähemalt. Suures plaanis võib mu kribamise protsessi jagada lühikeseks või pikaks (lühijutu puhul vähemalt - pikematel tekstidel on natuke teistmoodi). Lühike -

  Kirjutas: Zarvik Uus kuu, uus jutt Reaktoris ja ka uus jutu saamislugu - juhul kui kedagi protsess huvitab. Seekord võtame ette jutu Veripunane kingitus. Loe jutt reaktorist ära, enne kui seda teksti siin edasi piilud.  https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veripunane-kingitus   *** "Mul on nii palju tegelasi, kellest võiks raamatu kirjutada." "Ma arvan, et sa peaksid kirjutama surmast." Kuu aega hiljem: "Sa igavene põrsas. Selle nimi on Mort!" Kuulu järgi oli kunagi umbes taoline vestlus Neil Gaimani ja Terry Pratcheti vahel. Miks ma sellest alustan? Sest detsembrikuu jutu algus oli umbes sama. Kurtsin aga Mant'ile, et pea tühi ja mõtted otsas, lisaks ka juba aasta järjest Reaktorisse kirjutanud. Anna nõu mida teha. "Kirjuta üks pühadelugu detsembri Reaktorisse," vastas Mant kui muuseas. Läks vast nii nädalake, kui esimene mustand sai valmis ja ma teda igaveseks põrssaks nimetasin. Nüüd aga jutu sisu juurde. Mind on eluaeg paelunud teistsugused

Kirjutab: Zarvik Suure tõenäosusega teavad inimesed siin mind pigem kirjaniku kui näitlejana. Kuid enne seda, kui ma hakkasin lühijutte varrukast välja väänama, tegelesin ma usinasti improteatriga. Seitse usinat aastat esinemisi, koolitusi ja proove ning kogu see kogemus on ilmselgelt mõjutanud ka minu kirjutamist. Tõestus on tegelikult ka ajalooliselt nähtav. Esimesed lühijutud nime Tim Hornet alt ilmusid 2004 ja 2005 aastatel Algernonis ning polnud suurem asi lood. Muidugi olen ma möödunud viieteist aasta jooksul (Tim Hornet tuli tagasi kirjandusse 2020) jooksul lugenud ja (väidetavalt) ka inimesena kasvanud ja arenenud, kuid kõige suurem positiivne mõjutus tuli kindlasti improteatrist.  Sellest vabadusest, et sa ei pea alati teadma kuhu sa lähed. Julgusest katsetada ja proovida. Soovist otsida, näha ja kasutada mustreid.  Kui aus olla polnud ka minu enda teekond improteatris mitte lihtne. Esimesed aastad tegelesin ma alati enne lavale minekut paduhirmuga. Proovis pulli teha oli üks

Kirjutas: Zarvik Algaja autorina on mind alati kurvastanud, et tekstidega pole kaasas nende saamislugu. Mitte, et kõik need lood nauditavad oleks, kuid see annaks kindlasti perspektiivi (ja ehk ka lootust) neile, kes pole enda oskustes või andes kindlad. Ehk oleks neist midagi õppida. Kui vaid seda, et looming on haruharva lineaarne otseliikumine punktist A punkti B vaid pigem mudaralli, kus teedel on paradustööd, rehv läheb katki, koer ajab taga, hääletajast saab sarimõrvar ning kolmandik teest on üldse vee all. Kus viga näed laita, seal tule ja aita – seega, siin minu viimase avaldatud teksti, Isa süda , saamislugu. Soovitan enne alljärgnevat jutt ise läbi lugeda. Samuti vabandan, kui see siin lõhub illusiooni minust kui autorist. --- Suve lõpp. Kütan ülilühijutte võistlusele ning nüüd selle aurus, olles just lastele unejuttu lugenud, tuleb üks veel. Idee on hea, selles on mingi potentsiaal olemas, kuid teostus vajab midagi muud. Jumala eest, ma saan ju sellest isegi aru, kuid lükkan