Sa pole originaalne! Ja see on okei.
Kirjutab: Zarvik
Kui on üks film, mida ma olen vaadanud vähemalt viiskümmend korda ja mis endiset aitab mul oma loominguga toime tulla, siis on see Everything is a Remix. See aasta ilmus 2023 remix sellest, mis sisaldab nii meeme, mänge, uuemaid filme kui ka mõtisklusi AI teemadel. Ma ise soovitaksin aga pigem 2015 aasta filmi /seeriat (tootja ise kah ei tea kumb see on), kuna see toob minu arvates paremaid näiteid teiste materjali kasutamisest uue loomingu tegemiseks (kõik on YouTube'is vaadatav. Kes otsib, see leiab).
Miks see aitab? Sest paratamatult tunneme me kõik vahel, et see mida me teeme on juba ammu tehtud, et see pole originaalne.
Kui on üks film, mida ma olen vaadanud vähemalt viiskümmend korda ja mis endiset aitab mul oma loominguga toime tulla, siis on see Everything is a Remix. See aasta ilmus 2023 remix sellest, mis sisaldab nii meeme, mänge, uuemaid filme kui ka mõtisklusi AI teemadel. Ma ise soovitaksin aga pigem 2015 aasta filmi /seeriat (tootja ise kah ei tea kumb see on), kuna see toob minu arvates paremaid näiteid teiste materjali kasutamisest uue loomingu tegemiseks (kõik on YouTube'is vaadatav. Kes otsib, see leiab).
Miks see aitab? Sest paratamatult tunneme me kõik vahel, et see mida me teeme on juba ammu tehtud, et see pole originaalne.
Everything is a Remix ütleb aga: "Mis siis? Ükski asi pole üdini originaalne."
Kindlasti pole ka paljude lugejate jaoks see tekst siin midagi originaalset.
Kõik on mingil määral millegi koopia, kas tahlik või tahtmatu.
Kuigi Everything is a Remix keskendub peamiselt muusikale ja filmikunstile, tehes sutsakaid ka IT maailma, pole kirjandus mingi erand. Me räägime endiselt lugusid, mida on juba korduvalt ja korduvalt räägitud. Me teeme seda lihtsalt omas võtmes. Nii nagu Neil Gaiman võttis Islandi (ja muude kohtade) saagad ja legendid ning vorpis need kokku söödavateks lugudeks Odinist, Thorist ja muudest jumalatest, või Stephen Fry, kes on kirjutanud nii Troojast kui ka Kreeka müütidest, teeme me kõik ühel või teisel moel sedasama. Me räägime lugusid, mida on juba räägitud, kuid me lisame sellele oma erilise vürtsi: iseenda.
Mulle meeldib loomingu juures kasutada mikseri kujundit. Alati, kui me loome midagi uut, topime me oma mikseris kokku erinevaid juppe: elukogemust, teisi kunstnikke, filme, raamatuid, legende jne. Küsimus on selle, kas me laseme mikseris kõik smuutiks, kus eelnevaid asju on vaevu maitse järgi võimalik tuvastada või on seal ilmselged tükid meie inspiratsioonist. Üks pole teisest parem ega õigem, põhiline et sa lood midagi uut. Tihtilugu me isegi ei mõtle, mida me täpselt inspiratsiooniks võtame.
Tõsi, alati pole loo mõjutused või inspiratsioon ilmselged, kuid ka siis pole lood sündinud vaakumis. Meie ümber on maailm, mis mõjutab. Tihti tekivad sarnased asjad samal ajal, kuna me elame ju ometi üsna samas maailmas - meie inspiratsioon on sarnane.
Kui ma saatsin oma jutu Kuningatütre Vari (ilmunud Täheaeg 22) proovilugejatele tuli mulle sealt vastu hunnik filme, mida see lugu neile meenutas. Ma vaatasin need ära ja kirusin - ma polnudki nii originaalne kui ma arvasin. Kuid ma olin teinud seda kõike omas võtmes ja lisasin sellega midagi uut. Ja äkki sellest piisas? Äkki ei pea originaalsuse pärast liialt muretsema.
Nagu improteatri vanaisa Keith Johnstone on öelnud: "Suppose Mozart had tried to be original? It would have been like a man at the North Pole trying to walk north, and this is true of all of the rest of us. Striving after originality takes you far away from your true self, and makes your work mediocre."
Kindlasti pole ka paljude lugejate jaoks see tekst siin midagi originaalset.
Kuid meie seas leidub endiselt neid, kes näevad loomingulisust kui midagi maailmast eraldiseisvat. Õigupärast inspireeris mind seda teksti sin kirjutama just üks seda tüüpi arvamusavaldus internetis.
 |
| Kuidas julgevad inimesed teha asju, mis meenutavad teisi asju? Oh õudu! |
Kõik on mingil määral millegi koopia, kas tahlik või tahtmatu.
Kuigi Everything is a Remix keskendub peamiselt muusikale ja filmikunstile, tehes sutsakaid ka IT maailma, pole kirjandus mingi erand. Me räägime endiselt lugusid, mida on juba korduvalt ja korduvalt räägitud. Me teeme seda lihtsalt omas võtmes. Nii nagu Neil Gaiman võttis Islandi (ja muude kohtade) saagad ja legendid ning vorpis need kokku söödavateks lugudeks Odinist, Thorist ja muudest jumalatest, või Stephen Fry, kes on kirjutanud nii Troojast kui ka Kreeka müütidest, teeme me kõik ühel või teisel moel sedasama. Me räägime lugusid, mida on juba räägitud, kuid me lisame sellele oma erilise vürtsi: iseenda.
Mulle meeldib loomingu juures kasutada mikseri kujundit. Alati, kui me loome midagi uut, topime me oma mikseris kokku erinevaid juppe: elukogemust, teisi kunstnikke, filme, raamatuid, legende jne. Küsimus on selle, kas me laseme mikseris kõik smuutiks, kus eelnevaid asju on vaevu maitse järgi võimalik tuvastada või on seal ilmselged tükid meie inspiratsioonist. Üks pole teisest parem ega õigem, põhiline et sa lood midagi uut. Tihtilugu me isegi ei mõtle, mida me täpselt inspiratsiooniks võtame.
Tõsi, alati pole loo mõjutused või inspiratsioon ilmselged, kuid ka siis pole lood sündinud vaakumis. Meie ümber on maailm, mis mõjutab. Tihti tekivad sarnased asjad samal ajal, kuna me elame ju ometi üsna samas maailmas - meie inspiratsioon on sarnane.
Kui ma saatsin oma jutu Kuningatütre Vari (ilmunud Täheaeg 22) proovilugejatele tuli mulle sealt vastu hunnik filme, mida see lugu neile meenutas. Ma vaatasin need ära ja kirusin - ma polnudki nii originaalne kui ma arvasin. Kuid ma olin teinud seda kõike omas võtmes ja lisasin sellega midagi uut. Ja äkki sellest piisas? Äkki ei pea originaalsuse pärast liialt muretsema.
Nagu improteatri vanaisa Keith Johnstone on öelnud: "Suppose Mozart had tried to be original? It would have been like a man at the North Pole trying to walk north, and this is true of all of the rest of us. Striving after originality takes you far away from your true self, and makes your work mediocre."
Või nagu Neil Gaiman on öelnud: “Make it good. Don't worry about originality. Just worry about quality.”
Laura: ma lisan siia otsa veel ühe praktilise võtte, mida soovitas üks fotograaf kuskil netis (ei leia enam artiklit üles - kui originaalne :D ). Soovitas pärast seda, kui ta oli avastanud, et on oma näitusefotodel alateadlikult (ja seejuures äratuntavalt) jäljendanud üht teist tööd. Tema soovitas uue projekti puhul kohe algusest peale ilma valehäbita endale mõned inspiratsioonipunktid teadvustatult paika panna. Ja kui siis selles osas on nö rahu majas, siis hakata teadvustatult selle esmase ebaoriginaalse lähtepunkti peale oma vinte keerama ja oma teed ehitama. Ehk siis, natuke teises sõnastuses juba kõlanud point, et loomingulisus õitseb hästi ka siis, kui kramplikult originaalsust taga ei aja.
VastaKustutaLL: leidsin selle soovitusega video ka üles. Jamie Windsor, "Why your idea's not original (and what you can do about it) -
Kustutahttps://youtu.be/H0NZ1v7g-ss
LL: ahah, ja kuna just praegu pulbitseb netis juutuubi sisunühkatamise ja plagiaadi teema, siis tundub et peaks eelnevale võttele lisama igaks juhuks klausli, et "originaalsuse pärast mitte liialt põdema" ei võrdu "Somertoni tegema".
KustutaMeie räägime ikka heausksest loometegevusest :D