rujanaut

Juba esmaspäeval, kui nägin kohviku kuulutust , teadsin, et ei saa jätta kasutamata oma geograafilisi privileege ning pühendan laupäeva meeleliste naudingute kuurile.  Seekord kaalusin täiesti tõsiselt, kas ehk kasutada veeteed, sest Sauna alt Saessaarde oleks kanuuga üsna libe liug! Mõned sõlmküsimused jäid siiski ripakile (kuidas ma vahepeal paadi pargin? Kes pärast minu eest ülesvoolu sõuab?), nii et lasin end kodustel lihtsalt möödaminnes küla vahele poetada. Õige koht näitas ennast juba kaugelt kätte: kesa peal kerkis elusuuruses Chappa'ai ja selle mulgust terendas ootuste horisont.  Kuna menüü tundus just paraja pikkusega ja hinnakiri mõistlik (nagu reklaamitud), leidsin, et ei hakka end valikute tegemisega katkestama, vaid proovin järgemööda kõike.    Kohvik alles avas end ja pearoad veel küpsesid, niisiis mekkisin paar raundi araabiapäraseid pirukaid ja tegin asja kokteilileti äärde.  (Siinkohal tuleb ära öelda, et ma pole mingi toidutundja ja veel väh...

Logistilised vaevused  Öö oli saabunud kerkiva hulluse lainel: etteloetud Lovecraft ja sinna otsa hullumeelsuse lõuatäis, kõrvale soovimatud episoodilised uinakud ja illegaalse viskivaru kahanemine.  Hommik tõi lisaks looduse stiihiatele kaasa veel logistilised vaevused: tahtsin kämpingust kõigi kodinatega ära kultuurimajja tulla ja seekäigus oli vaja päevasteks käimisteks sobiv pisem patrullkott paigutada ära suurema koti sisse, nii et midagi maha ei jää. Tulemus jäi lopergusem, kui oleks tahtnud, ja riideid sai nagu liiga soojalt selga, aga raskusi trotsides õnnestus ikkagi hommikuseks seansiks kohale jõuda.  Varajase saabumise hinnaks oli logistiliste vaevuste jätkumine: küll oli aeg õige ja saal vale, siis jällegi saal õige ja aeg pisut mööda. Igatahes õnnestus lõpuks ometi tabada pisipainajaid. Mulle jäi kõige mõnnamalt meelde see aurosuvila-piraatidega lugu, aga ootamatult sügavale hinge puges ka see juudi põlvest-põlve õuduse dekonstruktsioon.  Ei taibanud ko...

Õõvased õhtutunnid Mul oli plaan (ja otsene isiklik huvi) minna vaatama võistlus-lühijuttude ettelugemist, aga sinna oli veel aega, nii et imbusin salakesi keldrisaali, kus näidati Jaapani imelikfilmi Pinocchio [minginumber]. See lõi tekstuuriga, samuti heliga. Sisust ei saanud muhvigi aru, aga sinnapaika ka ei raatsinud jätta. Nagu kogemata vaatasingi lõpuni ja avastasin, et süžee on täitsa olemas, lihtsalt rõhk on mujal. (Väga mujal.)  Raamatukogus, kus lühijutu-karaoke toimuma hakkas, avanes tõeline raamatukoguhoidja õudusunenägu: küünlad igal pool, küünlad otse raamaturiiulis. Mul võttis hetke aega, enne kui meenus meie oma raamatukogu jõulupidu ja saali kaunistanud LED-küünlad.  Ettelugemisvalikusse jõudnud lugusid oli üksjagu, nii et omapere-nurgas panime lõpupoole väikse burbooniringi käima. (Kahju, et ettelugejatele jooki ei võinud pakkuda, neile paistis see ka kogu selle õuduse peale ära kuluvat. Või noh, äkki võis ka, me ei hakanud kõige selle soolikate ja kummit...

Hommikused rituaalid  Jess, varajasem ärkamine õnnestus! Uneohver oli seda väärt, sest Kuldmelies’ valiku iga film meeldis millegi poolest, mõned koguni väga.  Minu harimata mittefilmifriigi silmale tundus, et paljudes palades annab tooni seitsmekümnendate laadis külahorror, seda nii esteetika kui lugude endi poolest. Ja siis see poolakate (toim. - hoopis slovakkide) Rituaal sinna otsa! Lõunaks oli esiotsa plaanis Djatlovi kuru kohta autorijuttu kuulata, aga rõdusaali juures läks selline tunglemine lahti, et otsustasin kohe heaga suurde saali evakueeruda.  Nõiutud kinnisvara lugu oli parajalt tore ja kerge ja hispaania tempo ei lubanud uimerdustesse laskuda. Pärastlõuna veetsin aga Mart Sandri võlumaailmas. (Rõdusaali lähdane õhkkond oli selline, et pilti teha ei raatsinud. (Küll festivali materjalides leidub kõigest ja kõigist fotograafipilte .) Selle eest õnnestus soetada autogrammiga eksemplar "Kaarnakulda". Ning võlumaailma tervitusjook katkestas selleks korraks mu ...

Ahto ja Sampo  Maja juures oli parajalt palju sättimist, kokku-lahku pakkimist ja instruktsioonide vastuvõtmist, nii et pisikeste painajate esimesele seansile ikkagi ei jõudnud. (Proovib õnne pühapäeval.) Pass käes, tuli nüüd aega parajaks teha, nõnda seadsin kursi toidulõhnade peale.  Puhvetis püüdsin gravitatsioonivälja Jaani ja siis veel Lemmi ja kuna tuttavaid nägusid olla sel aastal hõredalt, tõotasime jõudumööda kokku hoida ning kinnitasime usku punasel vaibal Väinamöise kandlega (vt. viies raport).  Lemmi paneb Väinamöisega jõujooni paika. Madu läheb pärast oksjonile. Mõned hetked avatseremoonialt:  (Muide, mulle kuidagi väga sobib selle aasta vahegraafika, animatsioonid ja kirjad ja kõik. Miks, ei tea; mingi masinate ülemvõim äkki.)  Ja siis ta tuli. Sampo! Sampo! (Öelda hästi aeglaselt ja teineteise järel.)  Sampo oli värviline nagu Valgus Koordis ja jõrm nagu põhjakonn. Mehed murravad tööd, naised piidlevad kalda peal või laulavad või ahastavad. ...

Kõhe kohalelend  Kuigi hommik oli alanud suviselt süütu päikesepaistega, mis tõotas muretut retke hoolsate ettevalmistuste ja einepausidega, andis sobivalt õudne ilm märku, kuhu tegelikult teel ollakse.  Haapsalus oli küll taas kohatult päikesepaisteline, aga temaatiliselt kõhe. Et kodus õpitud tänavanimedest ei olnud mälus märkigi, ei hakanud ma retke esimese tähtpunkti - Piksekese kämpingu - asupaika kaardil kontrollima, vaid põrutasin päikese järgi umbkaudu lõuna suunas, läbides teel maalilisi raudteemaastikke.  Oma üllatuseks õnnestuski esimese katsumise peale laagriplats üles leida, ainult paarsada meetrit sai lisaringi.  Siiani olid mind vaevanud mõningad süümevapped, et kevadine nädalavahetus, kuidas siis nii, et mitte maakodus … aga kui oma silmaga öömaja nägin, valgus universumi harmoonia taas oma kohale.  Õige pisut andsid tumedad-jahedad jõud oma kohalolust siiski märku - nimelt muidu nii hoolikalt kokkuseatud varustusepaunast oli täiesti välja jään...