Rujanaudi reisikiri: HÕFF 2023 (2)

Ahto ja Sampo 

Maja juures oli parajalt palju sättimist, kokku-lahku pakkimist ja instruktsioonide vastuvõtmist, nii et pisikeste painajate esimesele seansile ikkagi ei jõudnud. (Proovib õnne pühapäeval.) Pass käes, tuli nüüd aega parajaks teha, nõnda seadsin kursi toidulõhnade peale. 

Puhvetis püüdsin gravitatsioonivälja Jaani ja siis veel Lemmi ja kuna tuttavaid nägusid olla sel aastal hõredalt, tõotasime jõudumööda kokku hoida ning kinnitasime usku punasel vaibal Väinamöise kandlega (vt. viies raport). 

Lemmi paneb Väinamöisega jõujooni paika.

Madu läheb pärast oksjonile.

Mõned hetked avatseremoonialt: 

(Muide, mulle kuidagi väga sobib selle aasta vahegraafika, animatsioonid ja kirjad ja kõik. Miks, ei tea; mingi masinate ülemvõim äkki.) 

Ja siis ta tuli. Sampo! Sampo! (Öelda hästi aeglaselt ja teineteise järel.) 

Sampo oli värviline nagu Valgus Koordis ja jõrm nagu põhjakonn. Mehed murravad tööd, naised piidlevad kalda peal või laulavad või ahastavad. On metsa, mida kanneldeks raiuda, on merd, mida künda. Filmitrikk paneb tantsima karu ja teeb rauast hobuse! Minu eriliseks lemmikuks oli kurja põhjaeide tuustakate käsilaste armee. Käsilastel oli kaks väga tähtsat ülesannet: 1) töllerdada, 2) jõllitada. Vahel veeresid nad kangelase kangelasliku silmavaate peale ka uperpalli, mõnikord koguni sünkroonis. Massistseenideks aeti kohale kogu kolhoos ja tehti nii mõnda suitsu- ja tuletükka! 

Pärast vaatasime suures saalis veel Beau hirme. Kohati oli päris tore, eriti esimeses kolmandikus, kus see kortermaja ja kvartal oma stsenaariume genereerisid (ainult pasanteeria oli veel puudu, kuigi ega me tegelikult ju ei tea, mis seal blenderis oli). Aga mida rohkem film käiku vahetas, seda enam kunst mul üle pea lendas. Unenäoloogika, okei, aga ma vist ikka eelistan, et autor kuidagi reaalsuse nurgaposti ära markeerib (või siis montaažitoimkond halastamatumalt lõigub). Filmi lõpupoole leidsin end Sampoga seoseid põimimas, noh eriti selles teatrireaalsuse osas. Siis oligi juba öö ja rohkem ei jaksanud. Homme on plaan lühifilmide ajaks ikkagi kohale jõuda. Näis-näis.

(Ja Ahto? Ahto on minu majakene kämpingus!) 

Vt ka: Reisikirja esimene osa.