Rujanaudi reisikiri: HÕFF 2023 (1)

Kõhe kohalelend 

Kuigi hommik oli alanud suviselt süütu päikesepaistega, mis tõotas muretut retke hoolsate ettevalmistuste ja einepausidega, andis sobivalt õudne ilm märku, kuhu tegelikult teel ollakse. 

Haapsalus oli küll taas kohatult päikesepaisteline, aga temaatiliselt kõhe. Et kodus õpitud tänavanimedest ei olnud mälus märkigi, ei hakanud ma retke esimese tähtpunkti - Piksekese kämpingu - asupaika kaardil kontrollima, vaid põrutasin päikese järgi umbkaudu lõuna suunas, läbides teel maalilisi raudteemaastikke. 

Oma üllatuseks õnnestuski esimese katsumise peale laagriplats üles leida, ainult paarsada meetrit sai lisaringi. 

Siiani olid mind vaevanud mõningad süümevapped, et kevadine nädalavahetus, kuidas siis nii, et mitte maakodus … aga kui oma silmaga öömaja nägin, valgus universumi harmoonia taas oma kohale. 

Õige pisut andsid tumedad-jahedad jõud oma kohalolust siiski märku - nimelt muidu nii hoolikalt kokkuseatud varustusepaunast oli täiesti välja jäänud üks tsiviliseerituma moega kampsun. Noh, pole viga, selga soojendab tõhus maalt-traktoriga-vest, muid liikmeid peab vastavalt käbedamini vehkima. 

Nõnda siis võib ette kanda: esimene tähtpunkt - saavutatud, ootan veel vaid kohalikke, kellele ülesande täitumisest ettel kanda. Ning siis juba järgmine tähtpunkt - Posti tänav ja väiksed luupainajad!