rujanaut

Reedel, 12 aprillil toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Joonas Kollo debüütromaani “Tilk tõrva tulevikku” esitlus. Autoriga vestles Veiko Belials.    "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist

Reedel, 8. märtsil kõneles Tartus Kirjanduse maja saalis Raul Sulbi üldisemalt tulevikuajalugude kujutamisest ning ühtlasi esitles George R. R. Martini tõlkekogumikku “Tuhande Maailma lood” . (Kogumik on tähelepanuväärne selle poolest, et mujal maailmas pole kõiki neid lugusid veel samade kaante vahel välja antud.)  "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist . 

Kes veel kassi saba kergitab kui mitte kass ise? Kes maksab kassi vaeva? Kuhu kõndis kass omapead? Erinevad autorid võtsid ülesande kirjutada üks kassiulme jutt ja need jutud on nüüd kaante vahel. Aga nagu ütlevad ulmikud internetis: kui raamatul pole esitlust olnud, kas siis on raamat üldse päriselt ilmunud? Seega, austades rituaali, tuleb Libakassi raamat esitlemisele küünlakuu üheksandal päeval ehk teisel reedel ikka Tartu kirjanduse majas! Kassipiltidega, kõigile! P.S.: Raamat on nüüd ilmunud ja esitletud ja seda sab osta näiteks kirjastuse Lummur veebiletist:  https://lummur.ee/toode/libakass-uheksa-ulmelist-kassilugu/     P.P.S.: Ja esitlusest sai video ka üles! 

Reedel, 12. jaanuaril kõneles Tartus Kirjanduse maja saalis Raul Sulbi endisaegsetest noorteromaanidest  ning esitles Robert A. Heinleini romaani “Võta skafander – paneme minema!” .  "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist . 

Teatavasti toimuvad Tartus iga kuu teisel reedel õhtud eesti ulmega ja detsembri ulmeõhtul sai esitletud Kalmsteni jutukogu Götterdämmerung ( vaata videost ). Aga Tallinn? Seda me juba teadsime, et iga kuu kolmandal reedel koguneb ulmerahvas koos kõrtsi, nüüd on nad siis on hakanud reedel raamatuid ka esitlema!  Niisiis, Tallinna keskraamatukogus toimus mõned tunnid tagasi samuti Kalmsteni jutukogu Götterdämmerung esitlus, autoriga vestles taas Lüüli Suuk.  Kert Vasemäe jäädvustas kohapealseid hetki pildikarpi ja lubas meil neid väljanäituseks näpata. ( Kogu albumit vaata siit. ) Ennäe, Zarvik ka pildile sattunud!

Oktoobri ulmereedel oli topelt põhjust Tartusse koguneda, sest ees ootas järgemööda kaks raamatuesitlust. Kõigepealt tuli linnaraamatukogu saalis esitlemisele kevadise ulmejutuvõistlue kogumik (meenutuseks: võistluse tulemused hõigati maha selle aasta mais ). Selleks rivistati autorid lava peale üles ja Sulbi siis pinnis neid ohutust kaugusest. Laval istuvad vasakult lugedes: Karri Tiigisoon, Andrei Samoldin, Martin Leis, Marek Liinev, Joel Jans, pärast sama koha peal Jaagup Mahkra, Piret Frey, Lyyli Suuk, Kristi Reisel, Manfred Kalmsten, Tim Hornet.

Reedel, 8. septembril toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Berit Sootaki romaani “Hõberebane” esitlus. ("Hõberebane" lõpetab triloogia, mille alustas "Viimane hingelind" ja jätkas "Ilmalinnu laul"). Autoriga vestles Indrek Hargla (LL: Kui hästi läheb, tuleb varsti video ka.)    "Õhtute" infot vt. ka ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist .   

Kolmanda päeva hommik. Jürka ja Sulbi keskustelu unelauluna kõrvus helisemas, ärkasin taas selle peale, et leebe tuuleke sakutas telki ning äratuskell pidi varsti-varsti vallanduma. Totaalne eduelamus: jõudsin kõige esimesena kööki ja eduka initsiatiivi tiivul panin huugama kohvivee! Inimkond alles magas ega teadnud sellest midagi, aga tänase päeva võidukäik sai hea krundi. Sobiva intervalliga kofeiini-pealemarssi õnnestus muide hoida pea keskpäevani (nüüd algas esimene ettekanne ja tulin ära videovalvesse). Igal juhul lüpsin mõnuga ja mitu korda troopi “tugiväed saabuvad värske kohviga januseid õnnistama”, mispeale janused kuulutasid, et inimkond ei unusta seda. Näis-näis.  (Tänane pudrupraktika, kuidas toita sama koguse tangainega rohkem ulmikuid: 1) tuleb võtta suurem pott, 2) üheksa liitrit vett nelja helbepaki kohta läheneb juba optimumile; natuke võib veel lisada.)  Ettekannete programmi alustas Noortekirjanduse ühingu esindus: Katrin Topkin ja Tuuli Tolmov tutvustavad ühingu te

Päeva kulgemist loetakse ikka söögikordade järgi, nii ka Estconil. Lõunasöök pakkus silmailu maja ees ja tõhusamaid väärtuseid maja sees.  Juhuslikud hetked leiva luusselaskmiselt ja muust melust:  Stalkerite jagamine möödus kirgliste vahelehüüete saatel; võidutsesid teiste seas mõrtsukbott, Metsavana, Kraft ja Mannu, Eva pidi kirjastajana terve koorma auhindu ära kandma, Mahkra jäi napilt ilma.  Ühispildi ajaks oli ulmeühingu sirguv organism aga ilmselt saavutanud kriitilise massi (on haavatuid, rakendatakse jääkotte). P.S.: minu eesmärk on ainult kiire käigupealt-kajastus, eks kunagi omal ajal tulevad ametlikesse kanalitesse fotograafi-pildid ka. P.P.S: Stalkeri punktinimekirju saab uurida ulme.ee lehel . Vt. ka: esimene sissekanne , teine sissekanne , kolmas sissekanne .

Teine päev.  Hommik algas jaheda kohe-saab-kaheksa tuule saatel, ikka selleks, et jõuda aegsasti köögitoimkonda. Toimkond kujunes pikaks ja draamarohkeks, sest sajale inimesele keedetud puder pisteti nahka kahtlaselt ruttu, võileivakraam veel rutem, kohv, jätkukohv ja jätku-jätku-kohv ilmselt atomiseerusid juba janusest silmavaatest. Andes endale aru, et Ulmeühing on kasvav organism, ärgatakse omal ajal ja viisil ja seni toiminud toitlustusmudel kontrollib küll toidu väljapanemist, aga mitte individuaalseid portsjoneid, tekkis mul siiski igatsus teistsuguse (tuttava) mudeli järele, kus kokamutt kontrollib iga söödiku kätte saadud normi otse. Selle teise, kontrollitud väljundiga mudeli puhul on tunduvalt kergem ennetada olukordi, kus hiljem ärkaja eest on kõik juba ära söödud, kuigi kõike oli küllalt ja varuga. Samuti järeldasime, et edaspidi tuleb putru keeta veel rohkem (10 400-st pakki helbeid!), veel suuremas potis (10 liitrit!) ja kahes jaos, varajasematele ja hilisematele söödikut

Käimas on esimese päeva ettekanded ja kuna mind on määratud videovalvesse, on mul käes otseselt esirea koht ja garanteeritud läbikuulamine. (Videoid, muide, saab kunagi hiljem vaadata Reaktori videokanalist, ilmselt tekib mõnda suvisesse numbrisse ( soojenduseks siiasamasse !) ka kokkuvõte.)  Kõigepealt sai piiratud ja kaitstud hulk linnuseid (ja selle käigus tõdetud et rinne tuleb ja läheb, aga süüa on ikka vaja).  Nüüd vestlevad Raul ja Andri oma retseptsioonist ja tõlgendustest Hargla teemadel.   Väljas on veel valge, aga ka ulmedisko pole enam väga kaugel.   P.S.: ulmeline disko-disko pärast ulmediskot:  Vt. ka: esimene sissekanne .

Tänavusele Estconile sõitsin marsruudil Kiidjärve-Jõgewahhe otsajutti kahe rongiga. (Nagu pildilt näha, saaks hea tahtmise korral sõita koguni kolme rongiga ja otse Kassiorust, aga las see jääb edaspidiseks saavutada. Veel edaspidi saab siis katsetada näiteks kanuud veeteedel.)  Edasi sain kaubale Tallinna ulmikutega, kes nagu kogemata kokkulepitud sihile suundusid. Kohapeal ajasin selga hõbedaste kirjadega personalisärgi (mis oli seljakoti põhjas) ja püüdsin lülituda regamise, tervitamise, liputamise melusse ja seejuures abivalmis välja näha. Töö käigus õnnestus skoorida ka üks Pühaste sääsekiilakas.   Algusrituaalid võib seega sooritatuks lugeda, kohe kohe algab esimene ettekanne.   

10. mail võis kirjandusfestivali ettekäändel Promenaadiviie asutuses jälle kahtlast seltskonda kogunemas näha. Kõneldi, et kirjanik Hargla on uue raamatu valmis saanud ja raamatuid seal tõepoolest oli. Raamatute varjus aga joodi promilliga limonaadi ja heietati hoopis kriminaalseid jutte!  Ulmeühingu rahvas hõivas oma nurga ja vaatas muidukirjandus-inimesi ohutust kaugusest.  Seda, kui tõsiselt peab kirjandusse suhtuma, demonstreeris Mänguasjamuuseumi fiktiivselt mõrvatud delegatsioon. Nemad kinkisid kirjanikule väikese kallurauto, mida saab nöörist järel vedada!