rujanaut

 Ilmunud on Reaktori jooksuaja-erinumber Erektor (jooksvas numeratsioonis nr 151)!  Noppeid:  - Ulme/seksi seoseid ja vastuolusid analüüsivad nii Tõnis kui Jürka , samuti avaldab hulk ulmerahvast sel teemal arvamust .  - Raamatutest vaatleb Marko Kivimäe Chuck Palahniuki teost "Kaunis sina" , Lüüli võtab võrdlusesse Kadri Kõusaare "Ego" ja  Laura Thalsassa “Pestilence'i” . - Zarvik tutvustab animet , Kalmsten vaatab filmi , mina loen koomiksit . Juttude ja muude juppide lugemisega läheb veel aega. Vägesid juhatasid Lüüli ja Jürka, kaane tegi Meelis Krošetskin.

Kevade tulekuga on kuulamisjärg veidike sassi läinud, aga püüame näppude peal tagurpidi arvutada:  mitte-päris-veel-märtsis Kalmsteni Vari Albatrossosel ja aprillis Jana Raidma Libakass. https://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-72-osa-m-kalmsten-vari-albatrossosel/   https://www.tumedadtunnid.ee/e/tumedad-tunnid-74-osa-j-raidma-libakass/ Lisaks toetajatele "Mu väike korter Jaapanis".  Ja peale selle käisid Priit ja Aiky mõned päevad tagasi Haapsalus otse publikule kõhejuttu lugemas!  Eelmiste kuude kokkuvõtted: detsember 2022 , jaanuar 2023 , veebruar 2023 , märts-aprill 2023 , mai 2023 , juuni-juuli 2023 , september 2023 , oktoober 2023 , november-detsember 2023 , jaanuar 2024 .

Nähtamatud signaalid Laupäevaseks unelauluks sai Cannibal the Musical. Vaatamise hetkes klikkis päris hästi (ma vist pole juhtunud mainima, et isiklike filmilemmikute seas on päris kõrgel kohal Ravenous …) pärast aga arutlesin iseeneses, et kohalikud poisid said mootorsaed paremini laulma. Et kui te, mootorsae-poisid, seda siin kuidagi mingi ime läbi peaksite lugema, siis teate! Õhtul arutasime veel isekeskis, et tänavu vaadatud festivalikavast on korduvmotiividena välja settimas muusikalinumbrid ning elavad nukud ja/või laste-ekraanindus. CtM sai käpiknuku-välgatuse eest ka nukupunktid kirja. Hommikuvirgutust pakkusid "Suletud linna pioneerid". Mõtete virgumine võttis veidi aega.  Ah dokumentaal … oota, Tartu?  Aa, okei, okei, see on see videolevi teema…  Ma tegelikult olin ju filmi infot kunagi kuskilt lugenud, aga siis sujuvalt jälle ära unustanud. Igatahes sain filmist veidra nostalgia/tundmatu kombolaksu, sest tollase videdeofilmi- ja isegi sat-tv maail

Teise päeva teine pool Pärastlõuna tõmbas käima Dr. Sanderi uneravi. Teraapilisi uni-episoode täitsid erinevad lühilood, osad neist varasematest lühifilmi-kobaratest juba tuttavad (nt sundmusika, Marzanna, sageduste loterii), osad täitsa uued. (Neist uutest sai isiklikuks lemmikuks intriig saatusepolitsei ja tuumajaamaga.) Peale selle asetas unedoktori raamjutustus tuttavad lood uude tervikusse. Teraapiasessioonilt hiilisin aplausi ajal välja ja nõnda õnnestus tabada ka suurem osa kodumaiste õudukate seansist. Filmide järel andsid tegijad aru võisöömise, tantsu-jooksumuusika, näkineiu sabade ja väljamõeldud eesti keele teemal. Kui lühifilmid vaadatud said, hakkasid endast märku andma kultuuraline küllastus ja vatsatühjus. Sellepärast võtsin ette hoopis puhvetiseansi ja otsisin ümberkonnast niisama silmailu. Seejärel kuulasin, kuidas Tumedad Tunnid purki püütakse. (Erinevalt eelmisest aastast rüüpasin viski asemel kohvi ja seepärast julgesin koguni esiritta pehme peale is

Helged luupained  Hommikul kostis Endla  hosteli numbritubadest omajagu sagimist, sest viimastel aastatel on jutt väärt öömajast rahva seas laiali läinud ja juba ainuüksi ulmikute kontsentratsioon Endla tänaval muljetavaldav. Reedeõhtuse sisseelamismaratoni käigus said ära vaadatud prantslaste Hingeõgija (selle puhul ma leidsin, et süžee elemente on justkui parasjagu ja lugu võiks töötada, aga kokku küpsetatud on kuidagi … hõredalt, noh umbes nii, et sama asja kogemata voogedastusest avastada oleks päris tore, aga kinoekraani päris ära ei täida) ja itaallaste Kaevu. Kaevu stiiliviiteid ei oska ma kogemuse puudusel üles lugeda, aga tundus selline tsitaadiline 70ndate suhtes või midagi. Algusots kulges mu unise pea jaoks jube aeglaselt, sest kuigi organite lõhkumist kujutati oskuslikult ja mõnuga, kiskus kõik see rupskilohistamine pikale ja enda ärkvel hoidmine nõudis rohkelt nihelemisgümnastikat. Alles lõpus, siis kui okultismuse kang täiskäigul peale lükati, läks film äkki päris hea

Soojendusmelanhoolia   Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsooni zombi-lume kägarad, samuti püüd sama viie minuti sisse mahutada majutuse check-in , strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.  Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.  Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud.  Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem “Põgenemiskatse”. Alguses mõtlesin, et lugu mekib kuidagi nagu mitte päris praegusest ajastust (seda tunnet aitas luua ka lennumasina ja tegelaste riietuse retrokas stiil). Kui siis tiitritest lugesin, et Strugatskite lugu, asetusid killud paika. Filmi kestel nuputasin ka pingsalt, kustkohast ma ajaloolase osatäitjat tean, ja välja nuputasin: seriaalist Krakovi koletised .  Pärast lühikate-seansi lõppu tegin ku

Kosmonautika päeva puhul võtab Leho Lahtvee ülevaateks ette mineva-aastaseid kosmosemänge (Fort Solis, Lifeless Moon, Revenge of ILCOIN).  Loe siit:  https://level1.ee/2024/04/ludoloogia-logi-2023-aasta-kosmosemangud/   (Muide, Reaktori selle aasta jaanuari- ja veebruarinubrist Reaktorist saab lugeda sama autori jutuvõistlusel käinud kosmoselugu: osa1 ja osa2 .) P.S.:  LL: mängu Lifeless Moon mängisin mõni aeg tagasi minagi (tegelikult toetasin seda isegi Kickstarteris). Konkreetset kriitikat jagus mul küll üksjagu, aga ilmselt sain hulga kõvema elamuslaksu. (Keda mäng huvitab ja kes eesti aktsendiga inglisekeele peale väga kringlisse ei viska, saab mu läbimängu vaadata siin .)

1) Algul hangu kõvasti sõnnikut kokku  2) Siis lase buldooseriga nigu siledamaks  3) Siis künna veekord üle, et jääks käsikirja moodi  4) Siis küli mõtteteri sisse  5) Siis lase veits kasvada  6) Siis sära selle kohal nagu päike  7) Siis lase toimetajal ohakad välja kitkuda  8) Siis saada kirjastuste veskisse  9) Siis lase ideepojukestel uut sõnnikut tootma hakata.   Õppetuse pani kirja: Mant

Reedel, 12 aprillil toimus Tartus Kirjanduse maja saalis Joonas Kollo debüütromaani “Tilk tõrva tulevikku” esitlus. Autoriga vestles Veiko Belials.    "Õhtute" infot vt. ka  ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist     P.S.:  Esitluse salvestus sai ka üles: 

Tallinna keskraamatukogus ja harukombitsates toimus täna mitmeid noortekirjanduse päeva üritusi esitlustest ja intervjuudest meisterdamise ja auhindamisteni.  (Täpsemat päevakava loe siit:  https://keskraamatukogu.ee/noorloeb/ ) Meie mailt käis Mant ka seal ja rääkis oma raamatust Viivuranna Online.   Fotosilma juhtis Kert Vasemäe. Vennad nüüd kokku said - Zarvik ka pildil!

Kirjutab: Zarvik Kirjutamine on üks imelik tegevus. Istud aga läpaka taga, mõtiskled ja paned sõnu ritta (vahel nii mitu tundi järjest) ning selle tulemuseks võib olla asi, mida mitte keegi ei loe. Isegi kui tuleb hästi välja on tulemus kindlasti vähem populaarne kui nunnu kassipilt. Seega, miks me seda teeme. Kas meil on liiga palju vaba aega?  Ei asi pole selles. See on pigem mingi sisemine sund näha lugusid ja neid kirja panna. Lood aitavad meil maailma mõtestada ja näha asju teise nurga alt. Võimalusi selleks on muidugi veel: näitlemine, rollimängud jne, kuid kirjutamine loob kindlama struktuuri, kui kõik teised. Kehamälu on tore, kuid kui juhtum ise kirjas pole, lähevad selle detailid ühel hetkel meelest. See on esimene põhjus, miks mulle meeldib kirjutada larbikokkuvõtteid: nii saab kogemust jäädvustada ilma, et see hiljem hägustuks. Lisaks saab loos täpsustada nii maailma, kui ka tegelast. Sa saad põhjendada ja seletada asju, mis mängu ajal jäid põhjendamata ja seletamata. Teise