rujanaut

Nähtamatud signaalid Laupäevaseks unelauluks sai Cannibal the Musical. Vaatamise hetkes klikkis päris hästi (ma vist pole juhtunud mainima, et isiklike filmilemmikute seas on päris kõrgel kohal Ravenous …) pärast aga arutlesin iseeneses, et kohalikud poisid said mootorsaed paremini laulma. Et kui te, mootorsae-poisid, seda siin kuidagi mingi ime läbi peaksite lugema, siis teate! Õhtul arutasime veel isekeskis, et tänavu vaadatud festivalikavast on korduvmotiividena välja settimas muusikalinumbrid ning elavad nukud ja/või laste-ekraanindus. CtM sai käpiknuku-välgatuse eest ka nukupunktid kirja. Hommikuvirgutust pakkusid "Suletud linna pioneerid". Mõtete virgumine võttis veidi aega.  Ah dokumentaal … oota, Tartu?  Aa, okei, okei, see on see videolevi teema…  Ma tegelikult olin ju filmi infot kunagi kuskilt lugenud, aga siis sujuvalt jälle ära unustanud. Igatahes sain filmist veidra nostalgia/tundmatu kombolaksu, sest tollase videdeofilmi- ja isegi sat-tv maail

Teise päeva teine pool Pärastlõuna tõmbas käima Dr. Sanderi uneravi. Teraapilisi uni-episoode täitsid erinevad lühilood, osad neist varasematest lühifilmi-kobaratest juba tuttavad (nt sundmusika, Marzanna, sageduste loterii), osad täitsa uued. (Neist uutest sai isiklikuks lemmikuks intriig saatusepolitsei ja tuumajaamaga.) Peale selle asetas unedoktori raamjutustus tuttavad lood uude tervikusse. Teraapiasessioonilt hiilisin aplausi ajal välja ja nõnda õnnestus tabada ka suurem osa kodumaiste õudukate seansist. Filmide järel andsid tegijad aru võisöömise, tantsu-jooksumuusika, näkineiu sabade ja väljamõeldud eesti keele teemal. Kui lühifilmid vaadatud said, hakkasid endast märku andma kultuuraline küllastus ja vatsatühjus. Sellepärast võtsin ette hoopis puhvetiseansi ja otsisin ümberkonnast niisama silmailu. Seejärel kuulasin, kuidas Tumedad Tunnid purki püütakse. (Erinevalt eelmisest aastast rüüpasin viski asemel kohvi ja seepärast julgesin koguni esiritta pehme peale is

Helged luupained  Hommikul kostis Endla  hosteli numbritubadest omajagu sagimist, sest viimastel aastatel on jutt väärt öömajast rahva seas laiali läinud ja juba ainuüksi ulmikute kontsentratsioon Endla tänaval muljetavaldav. Reedeõhtuse sisseelamismaratoni käigus said ära vaadatud prantslaste Hingeõgija (selle puhul ma leidsin, et süžee elemente on justkui parasjagu ja lugu võiks töötada, aga kokku küpsetatud on kuidagi … hõredalt, noh umbes nii, et sama asja kogemata voogedastusest avastada oleks päris tore, aga kinoekraani päris ära ei täida) ja itaallaste Kaevu. Kaevu stiiliviiteid ei oska ma kogemuse puudusel üles lugeda, aga tundus selline tsitaadiline 70ndate suhtes või midagi. Algusots kulges mu unise pea jaoks jube aeglaselt, sest kuigi organite lõhkumist kujutati oskuslikult ja mõnuga, kiskus kõik see rupskilohistamine pikale ja enda ärkvel hoidmine nõudis rohkelt nihelemisgümnastikat. Alles lõpus, siis kui okultismuse kang täiskäigul peale lükati, läks film äkki päris hea

Soojendusmelanhoolia   Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsooni zombi-lume kägarad, samuti püüd sama viie minuti sisse mahutada majutuse check-in , strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.  Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.  Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud.  Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem “Põgenemiskatse”. Alguses mõtlesin, et lugu mekib kuidagi nagu mitte päris praegusest ajastust (seda tunnet aitas luua ka lennumasina ja tegelaste riietuse retrokas stiil). Kui siis tiitritest lugesin, et Strugatskite lugu, asetusid killud paika. Filmi kestel nuputasin ka pingsalt, kustkohast ma ajaloolase osatäitjat tean, ja välja nuputasin: seriaalist Krakovi koletised .  Pärast lühikate-seansi lõppu tegin ku