Rujanaudi reisikirjad: HÕFF 2024 (2)

Helged luupained 

Hommikul kostis Endla  hosteli numbritubadest omajagu sagimist, sest viimastel aastatel on jutt väärt öömajast rahva seas laiali läinud ja juba ainuüksi ulmikute kontsentratsioon Endla tänaval muljetavaldav.

Reedeõhtuse sisseelamismaratoni käigus said ära vaadatud prantslaste Hingeõgija (selle puhul ma leidsin, et süžee elemente on justkui parasjagu ja lugu võiks töötada, aga kokku küpsetatud on kuidagi … hõredalt, noh umbes nii, et sama asja kogemata voogedastusest avastada oleks päris tore, aga kinoekraani päris ära ei täida) ja itaallaste Kaevu. Kaevu stiiliviiteid ei oska ma kogemuse puudusel üles lugeda, aga tundus selline tsitaadiline 70ndate suhtes või midagi. Algusots kulges mu unise pea jaoks jube aeglaselt, sest kuigi organite lõhkumist kujutati oskuslikult ja mõnuga, kiskus kõik see rupskilohistamine pikale ja enda ärkvel hoidmine nõudis rohkelt nihelemisgümnastikat. Alles lõpus, siis kui okultismuse kang täiskäigul peale lükati, läks film äkki päris heaks (muusika aitas ka).

Kokkuvõttes tuli tõhus uni, nii et hommikul jõudsin ilma suurema pingutuseta Hõbemelies’ lühikaid vaatama.

Kas oli aju nüüd sobivale lainele häälestatud või filmivalik jõulisem, igatahes sellel seansil jäi peaaegu igast lühifilmist midagi head meelde.

Haapsalu õudukafestival, hetk väiksemas kinosaalis. Saali ees kõneleb mikrofonidesse kaks noorepoolset meesterahvast. Mõlemad ün üksteisega üsna sarnased, ainult juuksed-habemed erinevad.
Haapsalu õudukafestival, heltk kinoseansilt. Ekraanil on selja tagant inimfiguur, tema ees täidab spordisaali põrandat mitmesugustest arvutuskomponentidest ja juhtmetest räga.
Haapsalu õudukafestival, heltk kinoseansilt. Ekraanil on nukufilmi söögilaud pealtvaates - tillukesed taldrikud, tillukesed kahvlid, päris-suuruses žiletitera ja väga täpselt kolmeks jupiks lõigatud hapukurk.
Haapsalu õudukafestival, heltk kinoseansilt. Ekraanil on tundmatu planeedi geoloogilised mustrid ja nende taustal hiiglaslik radiaalsümmeetriline lendav tehas.
Haapsalu õudukafestival, heltk kinoseansilt. Ekraanil on kollases kombenesoonis meesterahvas kõhuli põrandal, tema seljast turritab välja kümme terariista.

Itaalia tehisteadvuse lugu lõi siirusega, surnumanamise lugu kelguga, prantslaste okultismus tegi põneva tehnikaga tasa selle, mida loos vähevõitu jäi, nuku-õudus toitis aju roppuste sagarat ja pani silma särama, blenderi-animatsioon mõjus puhta visuaalse massiga, brittide äraspidi zombikas aga oli nii mahlane tervik, et laku või näpud puhtaks. (Neid märkmeid kirja pannes kuulen poole kõrvaga, kuidas Pirxi žürii kõrvallauas samuti lühikamuljetega maadleb.)

Päeva esimese poole kokkuvõtteks otsustasin kümmelda nostalgialainetes, niisiis - kuningas, kuu, kastid, anna närikas siia!

Haapsalu õudukafestival, heltk väikses kinosaalis. Lava ees istuvad kaks meest, noorem ja vanem pika habemega. See on Peeter Volkonski, kes jutustab lugusid omaaegsest loomeolustikust.
Haapsalu õudukafestivali koridorides. Dekoratsioon-reklaam, mis kujutab skafandris ja mullikiivris noort, kutsub inimesi filmisündmusele Stalking Eastern Europe.


Muljetuste esimest juppi loe siit: 

https://rujanaut.blogspot.com/2024/04/rujanaudi-reisikiri-hoff-2024-1.html 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Arva ja kirjuta! Kui heaks kiidame, jääb alles (kius, spämm ja muidu läbu läbi ei lähe).