Rujanaudi reisikirjad: HÕFF 2024 (1)

Soojendusmelanhoolia

Mulluse seikluslogistika taustal tundus seekordne kohaletulek mugavuse tipp. Õige pisut närvikõdi pakkusid Keskeesti tsooni zombi-lume kägarad, samuti püüd sama viie minuti sisse mahutada majutuse check-in, strateegiline sokivahetus ja lühifilmide seansi algus.

autoaknast väljavaade kevadisele eesti maastikule. tee ääres seisab hiiglaslik roostes puuslik - kunstiliselt kujundatud kõrgepingemast nimega Soorebane.

päikeseline hetk Haapsalu kultuurimaja ees. taustal murgeline modernne hoone, selle ees aga võrsuvad kruusa seest õudusfilmide festivali dekoratsioonid: matsuvate huulte ja teravate hammastega lihasööja-lilled.

Sokid võitsid ja nüüd olen ühele Korea tondiloole kuus minutit võlgu.

Lühifilmide vaatamise ajal meeled alles kohanesid “nüüd on kino” reaalsusega ja sellepärast ühestki lühikast ülearu eredat muljet mällu ei talletunud.

Haapsalu õudukafestival, hetk kinosaalis. Ekraanil on mustas ürbis ja kapuutsiga noormees, kes on pikali löödud ja rögiseb suust verd.

Haapsalu õudukafestival, hetk kinosaalis. Ekraanil on plastiliinist nukud, mõned neist on pahad kollid, kelle eest kaitseb end kangelaslikult kirvega inimnukk.

Välja arvatud ehk viimane, ühtlasi seansi kõige pikem ja kõige melanhoolsem “Põgenemiskatse”. Alguses mõtlesin, et lugu mekib kuidagi nagu mitte päris praegusest ajastust (seda tunnet aitas luua ka lennumasina ja tegelaste riietuse retrokas stiil). Kui siis tiitritest lugesin, et Strugatskite lugu, asetusid killud paika. Filmi kestel nuputasin ka pingsalt, kustkohast ma ajaloolase osatäitjat tean, ja välja nuputasin: seriaalist Krakovi koletised.

Pärast lühikate-seansi lõppu tegin kultuurimaja koridorides väikestviisi luuret, aga tuttavaid nägusid veel väga palju ei paistnud.

Haapsalu õudukafestivali koridorides. Tünni sisse on asetatud mummuline diskovalgus-kera, mis kiirgab igas suunas rohelisi valgustäppe.

Haapsalu õudukafestivali koridorides. Vaade keldritrepist üles, teed varjavad kollased hoiatuslindid, mis ripuvad kardinana laest.

Haapsalu õudukafestivali koridorides. Dekoratsioonideks on põrandale kuhjatud kahtlase sisuga vaate, mõnest vaadist kobrutab välja püdel mass. Vaatide vahel lebavad kaitseriietuses ja näokattega inimkujud, vaatide peale on aga maalitud bioloogilise ohu hoiatus!

Otsustasin seepeale rõdusaalis melanhooliaga jätkata. Kuna “Keegi ei tahtnud surra” ei ole ulmefilm, ei ole mul ka põhjust siin selle sisusse süüvida. Filmieelsel loengul kõlas hoopis soovitus vaadata filmi esteetika seisukohalt.

Haapsalu õudukafestival, hetk kinosaalis. Vanem meesterahvas mikrofoniga räägib kinoseansi eel.

Esteetikat seal tõepoolest jagus, künnivagude tõusunurgast õunapuuokste kurvideni, kaadrist läbijalutavatest hobustest võitlusväljal paanitsevate kanadeni, võredest, väravatest, vankritest kunstipäraselt nõelutud kampsunikoeni. Kõik puhas krasivs! Aga seda peab küll ütlema, et ilkugu leedukad meie aegluse üle palju tahavad, film on neil ikka sama uimane kui eesti oma.

Kõige rajum rümp

Kui olin leedukate krasivs-filmi kangelaslikult lõpukaadrini ära vaadanud, tegin taas koridorides luuret ja imetlesin selle aasta dekoratsioone.

Vahepeal oli toimunud arenguid, nimelt oli ulmikuid nüüd hulgakaupa kohale jõudnud ja õkva puhveti ligidusse oli üles seatud ulmikute staap-müügilett.