Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2024 postitused

Õhtus on ulmet: midagi kunstilist ja kosmilist

Kujutis
Ulmeühingu Tallinna filiaal skoorib sariürituses juba viienda kolmanda reede. Külaliste pingil võtab seekord istet Liis Roden.  (Muuseas, kui raamatu- ja ajakirjakaante vaatlemisest jääb väheks ning sooviksid ulmekunsti näiteks seljas kanda, siis piilu, mida Liisi veebipoes saada on!) Liisi sai pikemalt usutletud ka selle aasta juunikuu Reaktoris , samuti käis ta septembris Tartus Tulevikuministeeriumit esitlemas . Tallinna Õhtute varasemaid kokkuvõtteid loe siit ja siit .

Õhtud eesti ulmega, november 2024: Tiuhkamäe teine osa.

Kujutis
Novembri teise reede ulmeõhtu kolis tumedama õhkkonna otsingul kirjanduse maja keldrisse, klubisse Salong. (Teate küll: peauksest tagurpidi tänavale tagasi, aiamüüri järgides ümber nurga, suurtest ustest sisse, trepist alla.) Seekord tuli esitlemisele Meelis Krafti paranormaalse noorteromaani "Tiuhkamäe" teine osa. Muuhulgas tuli juttu kodumaisest maisist ja teistest Tiuhkamäe-maailma taustajõududest, samuti õrritati sarja kolmanda osaga. Autorit pinnis vastused välja Weinberg.   Tartu "Õhtute" infot vt. ulmeühingu kodulehelt . Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata  Reaktori Youtube'i-kanalist  

Kuidas publik päästis kirjaniku

 Kirjutab: Zarvik Ehk on lugejale juba teada, et ma tegelesin napp alla kümne aasta improteatriga. Tõsi, tegelen ka nüüd, kuid seda oluliselt vähemas määras ja peale mõne aasta pikkust pausi. Selle pausi ajal taas-avastasin ma enda jaoks kirjutamise, mida äkki on nii natukene näha olnud. Enne usinat kirjutamisse sukeldumist oli vahel mul nädalas lausa viis esinemist improteatriga, lisaks regulaarsed proovid ja töötoad, kus ma ka ise juhendasin. Ühesõnaga, see oli väga suur osa minu elust. Elu-olud muutusid, kuid soov ennast loominguliselt väljendada jäi. Selle ventiiliks sai kirjutamine. Kuigi kirjutamine on tore, eristab seda imrpoteatrist üks väga suur asi - publik. Etendus laval, olgu see siis lühivorm või pikkvorm, sünnib alati publiku koostööl ja silme all. Kirjutamine on aga asi mida tehakse pigem üksi nokitsedes. Noh olgu, on ka kirjutamise töötoad, kus rahvas käib koos kirjutamas, kuid need on ikkagi pigem kolleegid, kui publik. Seega, kui enamik oktoobrist oli juba möödas ...

Reaktor nr 157!

Kujutis
 Oktoober sai läbi, maa sai mustaks ja ilmus Reaktor numbriga 157!  Noppeid:  - Jürka de-mütologiseerib kohaliku kuldaja ihalusi , Sulbi omakorda jälitab uue laine väheseid võnkeid nõuka-aja kultuuriruumis .  - Kirjutaja-intekas annab seekord aru Mairi . (Vt ka üleskutset Karlova ühiskirjutamistele !)  - Lüüli võtab ajajärgu-autorite võrdlussarjas vaatlusele Helga Nõu ja Kate Wilhelmi jutud .  - Arvustajate materjali kuhjas leidub taas Kübeke elutervet vihkamist !  - Zarvik kirjutas seekord jutu "improteatri tehnikas ". (Võimalik, et jutustab tööprotsessist kunagi ka ;) ) Vägesid juhatas Kalmsten, kaane tegi Liis Roden.