rujanaut

Kirjutas: Laura  Muidugi, muidugi. Misery ei ole ulmelugu, nii et ma juba ennetavalt tõrjun hüpoteetilist nurinat, et mis õigusega siis niimoodi siin … Aga vaadake, ega Rujanaut ei ole mingi ulmeajakiri, et tohib volikirja alusel ainult kõige puhtamat ulmet kajastada, kus proov peal, ja sedagi ehk ainult kroonupühadel. Misery lugu keerleb ikkagi žanrikirjaniku raske elu ümber, mis võiks tekitada äratundmist (kui rahasadu, tähtsad agendid ja jumaldavad beibed maha arvata), pealegi on see lugu väärt õppematerjal just kirjutustoa rahvale, põhjustel, mis peagi ilmseks saavad. Aga mis kõige tähtsam, Kellerteater ise kogu oma kõheda aura ja žanrilavastustega on unikaalne väärtus, nendele peab innuga kaasa elama ja nende tegemisi õhinal edasi rääkima.    Niisiis - Kellerteater pidas sünnipäeva ja sel puhul esietendus Kingi Misery! Ma olen tänase seisuga ära näinud üsna mitu Kellerteatri etendust. (Käigu pealt tulevad meelde Mets, Vaimude tund , Kunksmoor , Midagi tõelist, Afäär, Liblikap

Kuuendal veebruaril toimus Tartus, Vanemuise Teatri kontserdimajas fantaasiafilmi-triloogia Sõrmuste Isand filmimuusika kontsert. Esitajaks oli ukraina sümfooniaorkester The Lords of the Sound. Muusika oli unustamatult eepiline ja tõesti nagu otse filmist. Orkestril oli kaasas ka koor ja solist, kes tegid tasa selle, mis pillimeestel puudu jäi. Kõik lauljad, eriti solist Yaroslav Radionenko andsid oma häältega meelierutava ja unustamatu elamuse. Nüüd viimaks sai otse näha ja kogeda kuidas ja kustkohast tulevad haldjalaulud ja sõjahääled filmi soundtrackki. Paljudel orkestri liikmetel olid seljas keskmise eesti larpi kvaliteedis filmitegelaste kostüümid ja siin-seal vilksatas juuste alt ka haldjate teravatipulisi kõrvu. Muusika taustaks jooksis ekraanil ka liikuv pilt, kuid see oli kahjuks pigem Windows mediaplayeri screensaveri vaibiga, sekka ka mõned kaadrid mis ajuti seostusid muusika teemaga. Kontsert äratas paljude kuulajate südames taas ellu need tunded, mis valdasid publikud

Kirjutab: Zarvik Suure tõenäosusega teavad inimesed siin mind pigem kirjaniku kui näitlejana. Kuid enne seda, kui ma hakkasin lühijutte varrukast välja väänama, tegelesin ma usinasti improteatriga. Seitse usinat aastat esinemisi, koolitusi ja proove ning kogu see kogemus on ilmselgelt mõjutanud ka minu kirjutamist. Tõestus on tegelikult ka ajalooliselt nähtav. Esimesed lühijutud nime Tim Hornet alt ilmusid 2004 ja 2005 aastatel Algernonis ning polnud suurem asi lood. Muidugi olen ma möödunud viieteist aasta jooksul (Tim Hornet tuli tagasi kirjandusse 2020) jooksul lugenud ja (väidetavalt) ka inimesena kasvanud ja arenenud, kuid kõige suurem positiivne mõjutus tuli kindlasti improteatrist.  Sellest vabadusest, et sa ei pea alati teadma kuhu sa lähed. Julgusest katsetada ja proovida. Soovist otsida, näha ja kasutada mustreid.  Kui aus olla polnud ka minu enda teekond improteatris mitte lihtne. Esimesed aastad tegelesin ma alati enne lavale minekut paduhirmuga. Proovis pulli teha oli üks