Improteatri mõjud sule lippamisele

Kirjutab: Zarvik

Suure tõenäosusega teavad inimesed siin mind pigem kirjaniku kui näitlejana. Kuid enne seda, kui ma hakkasin lühijutte varrukast välja väänama, tegelesin ma usinasti improteatriga. Seitse usinat aastat esinemisi, koolitusi ja proove ning kogu see kogemus on ilmselgelt mõjutanud ka minu kirjutamist. Tõestus on tegelikult ka ajalooliselt nähtav.

Esimesed lühijutud nime Tim Hornet alt ilmusid 2004 ja 2005 aastatel Algernonis ning polnud suurem asi lood. Muidugi olen ma möödunud viieteist aasta jooksul (Tim Hornet tuli tagasi kirjandusse 2020) jooksul lugenud ja (väidetavalt) ka inimesena kasvanud ja arenenud, kuid kõige suurem positiivne mõjutus tuli kindlasti improteatrist.  Sellest vabadusest, et sa ei pea alati teadma kuhu sa lähed. Julgusest katsetada ja proovida. Soovist otsida, näha ja kasutada mustreid. 

Kui aus olla polnud ka minu enda teekond improteatris mitte lihtne. Esimesed aastad tegelesin ma alati enne lavale minekut paduhirmuga. Proovis pulli teha oli üks asi, kuid küsida inimestelt raha ning seejärel minna tühja peaga lavale, oli äärmiselt hirmutav. Just, te kuulsite õigesti: Improteater on teatriliik, kus puudub käsikiri ning etendus sünnib kohapeal publiku kaasabil ja silme all. Kuid oleks vale öelda, et lavale minnakse tühjade kätega. Olgugi, et käsikirja pole, on olemas tehnikad, kuidas nö mängu kohapeal luua. Näitlejatel on vahendid ning soov tundmatut kohapeal ühiselt avastada.

Ma olen veendunud, et mitmed neist tehnikatest aitavad ka muu loovtööga tegeleda.

Kogu impromaailma siin lahti harutada on palju, kuid suures plaanis on etendus kas lühiformaat, freeform või pikkformaat. Seletan natuke viimast, kuna see seostub minu arvates kirjutamisega kõige paremini.

Kui tegemist on pika-formaadi etendusega defineerib formaat kas stseenide struktuuri, žanri või muud püsivat.

Klassikaline "Harold" (üks vanimaid pikk-vorm formaate) koosneb just-kui kolmest loost A, B ja C mis kuidagi lõpus kokku jõuavad: Esimene biit A1 B1 C1 stseenid + vahemäng + Teine biit A2 B2 C2 + vahemäng + Kolmas biit A3 B3 C3. Igal sammul on mingit ootused ja eeldused ning lõpus võiks ideaalis kõik kolm lugu kuidagi kokku joosta.

Aastaid tagasi tegime formaati nimega Kirglik Elu, mille eesmärk oli lavale tuua korralik Venezuela seebiooper. Erinevalt Haroldist, millel oli tugev struktuur kuid sisuline vabadus, defineeris see formaat just sisu. Draama, kõrvakiilud, pussitamised, suudlused, ootamatud pöörded ja petmised jne olid kohustuslikud. Me olime ette ära defineerinud üksteise nimed, et need sobiks paremini seebiooperisse, kasutasime riietust ja mukki, mis sobiks, ning meil oli muusik ja rõhuasetus. Iga loo struktuur ja sisu (kes kellega käib ja kuhu see lugu viib) sündis sellegipoolest kohapeal.
(sarnases võtmes oli ka mitme teatri ühisformaat "Improgeddon ehk ilus päev, et surra", mis jooksis katastroofifilmide stiilis. Kuigi selles oli ka kindel struktuuriline ülesehitus.)

Etenduse formaate on tohutult palju, kuid toome veel ühe näite: formaat nimega "Kaks tooli". Laval on kaks näitlejat ja muusik. Kui muusik mängib, taidlevad näitlejad toolidega ringi. Niipea kui muusika lõpeb algab stseen, mis nende asendist ja olukorrast inspireeritud. Ning see ongi kogu formaat - ülejäänud (kes, kus, miks) avastatakse kohapeal. Ahjaa, kõik stseenid on enamasti ka eraldiseisvad jutud (aka ei ehita ühiselt suurt tervikut).

Pilt "Kaks tooli" etendusest. Autor ja lavapartner Rahel Otsa.

Kui need kolm formaati nüüd kirjutamisse ümber panna saame:
* Ette antud struktuuri kirjutamine
* Ette antud žanrisse kirjutamine
* Esimesest inspiratsioonist lühijuttude vabakirjutamine

Kirjutamine on paljuski nagu improviseerimine, kuid sa pole laval, puudub publik ja vahetu tagasiside ning sa teed seda üksi. Kuid lugude loomine ja jagamine jääb. See on muskel, mida saab treenida. 

Siiki on lugude kohapeal loomine paras kaos. Selleks, et see kõik laval töötaks, on tarvis koostööd partneri(te)ga, märkamist, defineerimist. Isegi kui sa oled enamiku etendusest lava kõrval ei saa sa lihtsalt tühja passida - sa pead olema teadlik sellest, mis toimub. Kui eelnev näitleja on midagi ära defineerinud siis sa pead seda teadma. Osaliselt aitavad laval vajalikke oskusi arendada mängud mida tehakse proovides. (mõnda neist tuuakse lühiformaadi etendustes ka lavale).

Seega, mul on pika-vormi loo otsimise muskel olemas, kuid see pole ainus, mis aitab. Toon siia ka mõned lühimängude näited, mida ma vahel kirjutades meelde tuletan:

Ruumi defineerimine - näitlejad käivad üksteise järel laval lisades detaile, justkui värvides ühiselt tausta.

"Siin on kulunud kunstnahast diivan. Nahk pleekinud ning mitmest kohast pragunev ja katki."
"Diivani kõrval on naksuv puidust trepp."
"Seintel on kooruv kollane värv."
"Õhk on rõske."
"Diivanist vasakul on rätikuhoidja, millel ripub üks läbimärg saunalina."
"Kõrvaltruumist kostab Vuss! ja mitmehäälne Ohh!"

See on nagu ühiselt pusle kokku panek, et kõigil tuleks sama pilt. On see siin keldris asuv sauna eesruum? Võimalik. See pilt ei tekkinud kõigil ette esimeste lausete peale, kuid edasi defineerides läks pilt selgemaks.

Kirjutades: Tuletan tihti seda mängu meelde, kui tundub, et kirjeldusi on tekstis vähevõitu või kui pilt pole selge. Detailid just läbi mitme meele.

Sarnased paarid -  Kaks näitlejat saavad laval kokku ning teevad kolme lausega stseeni. Nad peavad kolme lausega (Näitleja1, Näitleja2, Näitleja1) võimalikult palju ära defineerima.

Näitleja1, vaadates põrandale, ning tehes nähtamatu märkmiku sisse tähelepanekut: "Pikk tänav 18, kell14.00 - toimunud mõrv"
Näitleja2, astudes natuke uhkema olekuga lavale: "Täpselt nii, Watson. Surma põhjus?"
Näitleja1: "Kirves seljas."

Nüüd tuleb järgmine paar ja uus stseen. Panite tähele kui palju asju sai paika selle kolme lausega? Kes, kus, miks, isegi kellaaeg. See ongi antud mängu eesmärk. Tähtis pole mitte olla super originaalne vaid just lihtne ja selge. Näitleja kaks ei saa asju ette mõelda - tema impulss ja pakkumine saab tulla alles siis kui esimene näitleja on oma pakkumise ära teinud, ning see pakkumine peab olema piisavalt selge.

Kirjutades: Ülilühi-juttude jaoks on see suurepärane oskus võimalikult kiirelt võimalikult palju ära defineerida.


Kolm-silp-sõna definitsioon - mängijad on ringis. Üks ütleb silbi ja annab selle suvaliselt edasi, siis järgmine annab silbi ja annab edasi ning siis kolmas. Kui kord jõuab neljanda inimeseni saab ta kolmest silbist koosneva sõna ning peab kohe sealsamas ütlema (välja mõtlema) mida see tähendab. Andma nö leksikoni tutvustuse.

"Si"
"Re"
"Ka"
"Sireka - see on silesäärsete naiste igakevadine tants Antarktikas. Nad kasutavad selleks imporditud sireleid."

On täiesti savi kas see definitsioon on õige või vale, see peab lihtsalt olema esimene - kasvõi äärmiselt jabur asi - mis sul pähe tuleb. See, et sa suudad ja julged selle välja öelda, on suur asi.

Kirjutades: võta omaks ja küta edasi ka siis kui mõte tundub väga jabur. Lusti sõnadega.

Kirjanik - see on natuke suurem mäng, milles üks mängija on kirjanik nähtamatu trükimasina juures lava ääres, samas kui ülejäänud näitlejad mängivad laval seda, mida ta kirjutab. Samas ei juhi vaid kirjanik kogu tegevust - ka karakterid laval saavad ise juhtimise üle võtta. Kirjanikuna on tähtis jätta ruumi ja märgata seda mis sünnib laval, mitte oma ideega kõik üle sõita.

Kirjutades: njah, ma arvan, et see mäng võtab kirjutamise protsessi üsna hästi kokku. Ära suru oma kirjanikutahtmist peale ja kuula kuhu lugu ja karakterid tahavad minna. Kirjutamine on koostöö - isegi kui see koostöö on tegelastega, kelle sa ise just lõid.

Ja see on selleks korraks kõik. Tõsi ulmet sai vähe, kuid vähemalt oli minu enda kunagi loodud formaat nimega Kontakt üsna ulmeline uurides inimeste vahelisi suhteid kauges tulevikus (sisaldades tehisintellekti, androide kui ka videokõnesid otse super-saunast).

Hullumeelselt teie,
Tim

Lõppu veel üks väljavõte improteatri vanaisalt endalt.

“Sanity is actually a pretence, a way we learn to behave. We keep this pretence up because we don't want to be rejected by other people - and being classified insane is to be shut out of the group in a very complete way.

Most people I meet are secretly convinced that they're a little crazier than the average person. People understand the energy necessary to maintain their own shields, but not the energy expended by other people. They understand that their own sanity is a performance, but when confronted by other people they confuse the person with the role.

Sanity has nothing directly to do with the way you think. It's a matter of presenting yourself as safe.”

― Keith Johnstone, Impro: Improvisation and the Theatre