rujanaut

Viimasel ajal olen tõhusate praktikate ja nutikate nippide korjel leidnud päris palju tegelaste kirjutamisse puudutavat, piisavalt, et saaki jagada. Jupid on üles nopitud ja kõrva taha topitud juhuslikus järjekorras, juhuslikel hetkedel, aga püüan neile mingi mõtestatud järjekorra luua. Ja veel - korrastamise käigus kogunes noppeid nii palju, et ühe postitusega ei pääse.  Tänased tarkuseterad käivad põhiliselt selle kohta, kuidas tegelane ideest välja haududa ja teksti sees hingama panna. Niisiis - liha tema luudel, okas tema hinges ja kivike kingas,   Alustan juba tuttavast Patricia C. Wrede blogist. Postituses tegelasest, tema omadustest ja sellest, kuidas need loo käigus lugeja jaoks avalduvad , kritiseerib ta pinnapealset nõuannet “lihtsalt kirjuta tegelased lugejale meeldivaks”. (Muide, päris paljud ülesnopitud mõtted näitavad hambaid pinnapealsete “lihtsalt”-nõuannete suunas.) Esimesed vastuväited “lihtsalt meeldivatele tegelastele” on, et iga lugeja loeb ja tunnet...

1) Algul hangu kõvasti sõnnikut kokku  2) Siis lase buldooseriga nigu siledamaks  3) Siis künna veekord üle, et jääks käsikirja moodi  4) Siis küli mõtteteri sisse  5) Siis lase veits kasvada  6) Siis sära selle kohal nagu päike  7) Siis lase toimetajal ohakad välja kitkuda  8) Siis saada kirjastuste veskisse  9) Siis lase ideepojukestel uut sõnnikut tootma hakata.   Õppetuse pani kirja: Mant

Tegelikult ma lugesin neid kasulikke arutlusi juba juunis ja tahtsin kohe kokkuvõtvalt jagada ka, ja siis see mustand jäi kuhugi kopitama...  Ühesõnaga, kirjanik Patricia C. Wrede, kelle blogi ma poolregulaarselt loen, arutles koos lugejaskonnaga kirjatöö toppamajäämise teemadel ja tema arutluskäik ajas mul kõrvad kikki, sest tabas just neid küsimusi, mille kallal ma ise tookord pusisin.  Üks lugeja kirjeldas oma kirjutamisseisakut kolme aspekti kaudu: 1) oled jännis, sest mitte kuidagi ei taha praegu selle tekstiga tegeleda, 2) oled jännis, sest loos seisab ees suuremat sorti üleminek või ajahüpe, 3) oled jännis sest ei oska järgmist stseeni ära lahendada.  Patricia võttis sellest jaotusest kinni ja viskas omakorda õhku küsimuse, et kuivõrd võib looga tegelemise vastumeelsus tuleneda teisest kahest punktist (ja nende omavahelisest koosmõjust)? Ehk teisisõnu: tekstivastikus ei teki tühja koha pealt ja kirjutades tekib see päris tihti siis, kui sa justkui tead täpselt, kuh...

Olgu kirjutamisel lühijutt (näiteks jutuvõistluseks - praegu on muide väga paras aeg võistlusjutte kirjutada, tähtaeg ootab märtsi lõpus...) või toimetamisel romaan (köhöhm!) või arendusjärgus veel hoopis midagi vahepealset, mõni praktiline tööriist tuleb ikka kasuks.  Janice Hardy jagab oma praktilise kirjutamisnõu blogis viis näpunäidet, kuidas jälgida, kas loos ikka on piisavalt pinevust, ja kuidas stseeni sees pinget juurde kruvida. (Sest kuna stseeni - ja muidugi kogu loo) - ülesehitamisel on vaja korraga palju liikuvaid juppe töös hoida, on väga tavaline, et ühe komponendi arendamisel-parendamisel jääb mõni teine tähelepanu alt välja.)  Võte üks: kirjuta, kuidas asjad halvemaks pööravad. Muidugi ei pea igas stseenis järjest suurem katastroof kaela sadama, küll aga annavad väikesed komistuskivid ja rokaplekid märku pikema vinnaga küsimustest, mis tegelast kummitavad. Sellised väiksed hädapöörded võivad olla näiteks füüsilised, emotsionaalsed või intellektuaalsed (teg...