rujanaut

 Kirjutab: Zarvik  Eelmisel kuul toimus Tartus järjekordne Fuusia mäng, millest tuli ka ilustatud kokkuvõte Reaktorisse . Taaskord oli kirjutamine suur koostöö: mina kütsin ning teised mängukaaslased täiustasid ja parandasid. Mängule endale eelnes aga posu kõnesid, seda nii mängujuhtidega kui ka ilma. Miks? Sest me pidime olema samal lainel, mis olukord maailmas on; teadma, mis on meie esinduse eesmärgiks. Üheks eesmärgiks oli "oh kes selle küll tegi? Kindlasti mitte meie!" vastukampaania pahale Prohvetile, kes lubas suure suuga kõigile indeks 100, samas kui Volta lähenemine on alati olnud indeksi tõstmine hea töö eest. Indeks näitab % mis sinu kehast on masin ning see ei tähenda, et sa näed välja nagu masin. Pigem tihti isegi vastupidi: mida kvaliteetsem töö, seda "mittemasinlik" väljanägemine.   Ilmselgelt pole indeks 100 midagi sellist, mida on lihtne või odav teha, seega tulid meil kasutusele väljendid "rämps-indeks" ja "räpane indeks". Tõsi,...

Kirjutab: Zarvik Sel aastal käisin ma esimest korda Lotemaal ning juhuse tahtel sattusin sinna korra veel nii kuu aega hiljem. Need kogemused olid drastiliselt erinevad. Mitte ainult sellepärast, et esimesel korral sai kõik kohad läbi käidud ja seega teadsin ma juba, mida oodata, vaid minu vaatenurk oli muutunud. Selle põhjustas üks vahepealne sündmus, larp Põhjala Pööripäev, kus ma mängisin orki (larpikokkuvõte augusti Reaktoris). Praegu tundub see üsna kummaline seos, eks, kuid las ma selgitan. Orkid on Põhjala Pööripäeva ja ka paljude teiste rollimängude ja ürituste butafooria - vajalik element selleks, et tekitada õiget miljööd. Orkilaagrid on paljude mängijate lemmikpaigad just selle miljöö ja audentsuse tõttu. Me ei läinud mängule võitmise või võistlemise eesmärgil, vaid eesmärgiga teha mäng teiste jaoks ägedamaks. Meil olid kostüümistandardid, koosmeisterdamised, koosolekud ja kingaviksi mitmekülgse kasutamise õpitoad (natuke liialdan, aga ainult natukene). Kui sa ei suutnud sob...

Kirjutab: Zarvik Kirjutamine on üks imelik tegevus. Istud aga läpaka taga, mõtiskled ja paned sõnu ritta (vahel nii mitu tundi järjest) ning selle tulemuseks võib olla asi, mida mitte keegi ei loe. Isegi kui tuleb hästi välja on tulemus kindlasti vähem populaarne kui nunnu kassipilt. Seega, miks me seda teeme. Kas meil on liiga palju vaba aega?  Ei asi pole selles. See on pigem mingi sisemine sund näha lugusid ja neid kirja panna. Lood aitavad meil maailma mõtestada ja näha asju teise nurga alt. Võimalusi selleks on muidugi veel: näitlemine, rollimängud jne, kuid kirjutamine loob kindlama struktuuri, kui kõik teised. Kehamälu on tore, kuid kui juhtum ise kirjas pole, lähevad selle detailid ühel hetkel meelest. See on esimene põhjus, miks mulle meeldib kirjutada larbikokkuvõtteid: nii saab kogemust jäädvustada ilma, et see hiljem hägustuks. Lisaks saab loos täpsustada nii maailma, kui ka tegelast. Sa saad põhjendada ja seletada asju, mis mängu ajal jäid põhjendamata ja seletamata. T...

Kirjutab: zarvik Mina kohe peale mängu: „Mul oli palav ja paha. Mul pole õrna aimugi, mis toimus. Seekord ma kokkuvõtet ei kirjuta.“ Mina praegu: „Kirjanduslik kokkuvõte polnud piisav. Pean ühe veel kirjutama.“ See siin pole aga kindlasti mitte nii uhke ja jutustav kui Reaktori oma . Pigem proovin kirja panna ettevalmistust, mõtisklusi ja seiku, mis kirja pandud narratiivi juurde ei sobinud. Alustan seda aga õige algusest.   Hiline Lõikus mänguseeria Koordinaator ehk Fuusia Imperaatori ametlik esindaja „Kaks sammu ettepoole, kolm sammu tahapoole,“ või kuidas see ütlus libeda kohta käiski. Midagi sarnast võib öelda ka Hilise Lõikuse mängude kohta. Lõikuse esimene seeria jälgis asula elanikke postapokalüptilises maailmas, kus nad pidid rinda pistma küberneetilise (pea võitmatu) vaenlase Fuusiaga. Saata seeria viimases osas õnnekombel leitud satelliitjuhitav tuumapomm vaenlase keskusesse oli sel hetkel ainus viimane ja õhkõrn õlekõrs. Seeriale järgnev mäng oli mitu generatsiooni peale...