Taustategelaste tähtsusest

Kirjutab: Zarvik

Sel aastal käisin ma esimest korda Lotemaal ning juhuse tahtel sattusin sinna korra veel nii kuu aega hiljem. Need kogemused olid drastiliselt erinevad. Mitte ainult sellepärast, et esimesel korral sai kõik kohad läbi käidud ja seega teadsin ma juba, mida oodata, vaid minu vaatenurk oli muutunud. Selle põhjustas üks vahepealne sündmus, larp Põhjala Pööripäev, kus ma mängisin orki (larpikokkuvõte augusti Reaktoris).

Praegu tundub see üsna kummaline seos, eks, kuid las ma selgitan.

Orkid on Põhjala Pööripäeva ja ka paljude teiste rollimängude ja ürituste butafooria - vajalik element selleks, et tekitada õiget miljööd. Orkilaagrid on paljude mängijate lemmikpaigad just selle miljöö ja audentsuse tõttu. Me ei läinud mängule võitmise või võistlemise eesmärgil, vaid eesmärgiga teha mäng teiste jaoks ägedamaks. Meil olid kostüümistandardid, koosmeisterdamised, koosolekud ja kingaviksi mitmekülgse kasutamise õpitoad (natuke liialdan, aga ainult natukene). Kui sa ei suutnud sobivat kostüümi õigeaegselt kokku ajada, panid teised oma abikäe külge.

Me olime valmis miljöö nimel kannatama, higistama turvistes, kinnastes ja lateksmaskis. Saama nuuti ja andma nuuti, käituma pööraselt ja  metsikult. Ja ausalt öeldes mõtlesin ma nii mõnigi kord, et miks pagan ma seda nüüd teen.

Esimesel mängupäeval langesin ma alles kolme paiku öösel magamismatile ja seda maha murdva migreeniga. Kuid ometi toppisin ma järgmisel hommikul jälle läätsed oma peavalust õrnadesse silmadesse, ajasin turvise selga ja lateksmaski pähe ja müttasin uljalt edasi.

Oli see kõike seda väärt? Paljude jaoks ehk mitte, kuid leidus mitmeid, kes seda vaatemängu nautisid. Leidus ka neid, kes tulid tänama, et me olemas ja kohal olime, sest see andis maailmale õige tunde.

Kas nüüd tundub seos Lotemaaga parem? Ei ole seal käinud? No las ma siis seletan.
Lotemaa on sisuliselt elusuuruses Leiutajateküla, kus tegutsevad Lotte, tema õde Roosi... no ja ka kõik teised külaelanikud, kes on inimsuuruses loomad. Ja kõik need tegelased on Lotemaal kohal. Nad mängivad lastega, aga teevad ka oma tegevusi ja asjaajamisi, lähenedes kõigele rollimänguliselt. Näiteks sattusin ma nägema, kuidas jänes soss-sepp-leiutaja Adalbert, kellel oli juubel, avastas ühel hetkel, et purskkaevus oli tema juubeli kohta liiga vähe vett. Oh, milline õud! Kohe hakkas ta tervest külast otsima potsikuid ja nõusid, millega seda viga parandada, leides viimaks mõned kastekannud. Siis tuli järgmine häda: kastekann ei mahtunud kraanikaussi. Selleks tuli midagi leiutada.
Kogu selle sagimise juures oli tal abis posu lapsi, kes mõtlesid temaga kaasa ja aitasid hiljem ka vett vedada.

Siinkohas tasub mainida, et Adalbert on üsna paks jänes ja näitleja selle kostüümi all higistas usinasti - seda oli tema näost näha. Sama võis öelda ka mitme teise näitleja kohta, kes trotsisid ebameeldivusi, et miljööd hoida. Nii nagu larp vajas orke, vajas Leiutajateküla sealseid elanikke. Tõsi, ühed said oma higistamise eest tasu ja teised maksid peale, aga üleüldine idee oli mõlemal sama.

Miks kirjutan ma sellest aga ulme blogis? No üheltpoolt on orkid kohe kindlasti ulme ja ka Lotte maailm, kuigi viimane on ilmselgelt rohkem lastele suunatud. Küll aga on see meeldetuletus, et kõikidel tegelastel sinu jutus on oma elu, oma soovid ja eesmärgid. Nad võivad olla vaid taustal, kuid neid on maailma usutavuse jaoks vaja. Ja kes teab ehk kunagi keegi loeb su juttu ning teda ei huvitagi mitte niiväga selle põhiliin vaid taustal tegutsev kapsamüüja, kes püsivalt oma vankrist ilma jääb.
Või veel parem pakkumine - ehk on just taustategelase silmad need, läbi mille lugu jutustada.