Miks mulle meeldib kirjutada larbikokkuvõtteid?

Kirjutab: Zarvik

Kirjutamine on üks imelik tegevus. Istud aga läpaka taga, mõtiskled ja paned sõnu ritta (vahel nii mitu tundi järjest) ning selle tulemuseks võib olla asi, mida mitte keegi ei loe. Isegi kui tuleb hästi välja on tulemus kindlasti vähem populaarne kui nunnu kassipilt.

Seega, miks me seda teeme. Kas meil on liiga palju vaba aega? 

Ei asi pole selles. See on pigem mingi sisemine sund näha lugusid ja neid kirja panna. Lood aitavad meil maailma mõtestada ja näha asju teise nurga alt.

Võimalusi selleks on muidugi veel: näitlemine, rollimängud jne, kuid kirjutamine loob kindlama struktuuri, kui kõik teised. Kehamälu on tore, kuid kui juhtum ise kirjas pole, lähevad selle detailid ühel hetkel meelest.

See on esimene põhjus, miks mulle meeldib kirjutada larbikokkuvõtteid: nii saab kogemust jäädvustada ilma, et see hiljem hägustuks. Lisaks saab loos täpsustada nii maailma, kui ka tegelast. Sa saad põhjendada ja seletada asju, mis mängu ajal jäid põhjendamata ja seletamata.

Teiseks saad sa ilmselgelt mänguväliseid asju mängu endaga siduda, luues sellega suurema ruumi, tehes mängumaailma realistlikumaks.

Näiteks Fuusia 2 mängul ei saanud meie grupi diplomaat mänguga tervislikel põhjustel liituda ning see selgus üsna viimasel minutil. Kokkuvõtet kirjutades sain ma selle loo siseselt ära põhjendada ja sellest saigi paljuski loo ümber olev suur raam.

Samas mängus, enne kui me üldse jõudsime usinalt mängima hakata, läks A-1N'i mängija näomask katki ja me lappisime seda kiirelt kohapeal - taaskord hea detail loo jaoks. Esimeses Fuusia mängus hakkas mul aga keset suurt mängu nii halb, et a käisin wc-s oksendamas. Ebameeldiv, kuid jällegi hea detail loo jaoks.

Need kõik on nagu väikesed kingitused, mida saab loominguliselt ära kasutada. Ning pealegi pole see ju sisuliselt vale - sa ei loo midagi uut, lihtsalt põhjendad seda, mis juhtus.

Kolmas põhjus, miks mulle meeldib larbimuljeid kirjutada, on kindel publik. Kirjutades juttu ei tea sa kunagi ette kes ja kui palju seda loeb. Larbimuljetega saad sa vähemalt arvestada inimestega, kes mängul käisid - eeldades, et sa ei kirjuta just väga surmigavalt.

Ka mängujuhid tunnevad mängust tehtud kirjutiste üle ainult rõõmu. Tegelikult võiks isegi öelda, et mu esimene avaldatud kirjutis oli just Hilise Lõikuse mängumuljeid koondavas kogumikus. Tõsi, raamatupoest seda ei leia, kuid see on umbes neljakümnel mängijal kodus riiulis.

Neljas põhjus on see, et sa kirjutad ajalugu. Nagu öeldud mälestused tuhmuvad. Isegi kui su kirjutis on omajagu ilustatud kasutatakse seda paar aastat hiljem toimuva mängu eel eelmise mängu ja selle miljöö meenutamiseks. See on suur asi. Sina, va kirjanik, defineerid oma tekstiga maailma.  

Viies ja ehk kõige ägedam põhjus, miks mulle meeldib aga larbimuljeid kirjutada, on koostöö. Alates esimesest larbimuljest, mis Reaktorisse üles sai, olen ma Hilise Lõikuse maailmas liikunud enam-vähem sama seltskonnaga ning ma usaldan neid ka kijutisega aitama.

See tähendab, et kõigil meie grupis on võimalik loole detaile lisada ja täpsustada - eriti, mis puudutab nende enda karakterit. Kujuta ette kui mugav see kirjaniku jaoks on. Sa ei pea mõtlema, et kuidas küll see karakter sellises olukoras käituks. Sa saad otse küsida.

Lisaks kui sa paned mõne faktiga puusse, saavad teised seda kohe parandada. Mitte ainult mängu-faktiliselt. Meie grupis on erinevate alade esindajad, mis tähendab et meil on grupi peale erinevatest valdkondadest erinevaid teadmisi. Kirjanik ei tea kõike, kuid saab selle info ümber ilusa mulli teha ja juttu voolavana hoida.
Viimase Fuusia mängu kokkuvõttes kirjutas Princeps'i tegelane enda karakterile omajagu juurde. Asju, mille peale ma poleks isegi mitte tulnud. Kuid seda mitte ülemäära voolavalt. Sisu oli väga hea, aga raskesti jälgitav. Minu ülesanne oli see ilusasti ära vormistada ja loo sisse panna, nii et iga lugeja sellest aru saaks. Kui see tehtud said peale tulla järgmised, kes teadsid kuidas paremini sõnastada, milline peaks olema loogiline lausestruktuur ja kuhu komasid panna. 

Igaühel on oma oskused ning kõik tahavad larbiloo võimalikult ägedaks ja heaks saada.

Mulle kohutavalt meeldib selline koostöö. Tõsi, esimese sellise larbimulje puhul oli natuke ehmatav, kui mulle öeldi, et väga hea lugu, aga vaja natukene nii näpuotsaga parandada - ning siis järgnes 320 parandusettepanekut. Pani mõneks ajaks ikka oma oskustes kahtlema.

Nüüd aga ma lausa ootan neid.

See on koht, kus ma saan kirjanikuna õppida ja lisaks ka omajagu vaimset pai lugejatelt - kellele siis selline asi ei meeldiks.