Fuusia Ballikardina varjust

Kirjutab: zarvik

Mina kohe peale mängu: „Mul oli palav ja paha. Mul pole õrna aimugi, mis toimus. Seekord ma kokkuvõtet ei kirjuta.“

Mina praegu: „Kirjanduslik kokkuvõte polnud piisav. Pean ühe veel kirjutama.“

See siin pole aga kindlasti mitte nii uhke ja jutustav kui Reaktori oma. Pigem proovin kirja panna ettevalmistust, mõtisklusi ja seiku, mis kirja pandud narratiivi juurde ei sobinud.

Alustan seda aga õige algusest.

 

Hiline Lõikus mänguseeria

Koordinaator ehk Fuusia Imperaatori ametlik esindaja

„Kaks sammu ettepoole, kolm sammu tahapoole,“ või kuidas see ütlus libeda kohta käiski. Midagi sarnast võib öelda ka Hilise Lõikuse mängude kohta.

Lõikuse esimene seeria jälgis asula elanikke postapokalüptilises maailmas, kus nad pidid rinda pistma küberneetilise (pea võitmatu) vaenlase Fuusiaga. Saata seeria viimases osas õnnekombel leitud satelliitjuhitav tuumapomm vaenlase keskusesse oli sel hetkel ainus viimane ja õhkõrn õlekõrs.

Seeriale järgnev mäng oli mitu generatsiooni peale Fuusia hävitamist, kuid mõjude ja kommetega selle aja rahvast.

Viimane mäng tõi meid aga ajas üksjagu tagasi. Isegi varasemasse perioodi kui esimese seeria algus. Aega, mil Fuusia tehniline Impeerium oli alles laienemas.

Miks ma sellest nii pikalt räägin?

Sest samad mängijad, kes kunagi vajutasid tuumapommi saatmise nupule, mängisid järgnenud osas Fuusia järglasi peale pauku, ning viimases mängus nende esivanemaid, kes võtsid ette laienemisplaani põhja suunas (mis, nagu me kõik nüüdseks teame, saigi saatuslikuks).

Mul oli au seista Meedik Maximina, närune püstoliront värisevate käte vahel, punkri ukse ees, samal ajal kui Birgit mu seljataga tegi viimase nupule vajutuse ja saatis tuumalõhkepea teele.

Ma olin lihtne ja labane Sõdur Nuki Tehasest, kes teadis küll vähe, kuid oskas peast lugeda rauapalveid, mis olid pea ainsaks mälestuseks nende Fuusia päritolust.

Ma levitasin Fuusia keskel raua kummardamise usku ning seisin Volta Manufactoriumi Princepsi kõrval, kui too pakkus välja põhja laienemise plaani.

Ring sai täis. Ning seda täiesti tahtmatult.

Kogu see seiklus on olnud äge ning andnud väga erinevaid emotsioone ja vaatenurki (kirjanik minus on rahul). Samuti, kuna mängust mängu oleme me liikunud peamiselt sama grupiga, on üksteise tugevuste ja nõrkuste tajumine juba paljuski automaatne.

Kuid proovigem mitte liialt laiali valguda ja keskenduda Fuusia mängule.

 

Kostüüm ja ettevalmistus

Kaasmängija: "Mul on pisut stiililiselt segane, mis seal toimub. Kui futuristlik või androidne on? Kas pigem postapo või nagu cyber+postapo kokku või mis?

Mina: "Jah."

Ühesõnaga mängujuhtide poolt anti üsna vabad käed. Mina kavatsesin need käed täita.

„Kas ma selle haamri võin võtta?“ kribasin mängujuhile kohe peale registreerimist, lisades pildi kus mul käes hiiglaslik pehme haamer – nunnu relv, mis eelnevalt saanud vaid kolmel mängul kasutust.

„Ainult siis, kui on ilmselge, et su käed on modifitseeritud.“

„Diil.“

Mul oli sinisekirju jakk ja must näomask. Ka läätsed olid kaasmängija eeskujul juba tellitud. Seega oli tarvis robo-kindaid. Siinkohas tahaksin rääkida loo sellest, kuidas ma neid mitu kuud käsitsi õmblesin, kasutades kalaluust nõela ja ükssarviku sabajõhve. Tegelikult aga lükkus nende tegemine aina edasi ja edasi. Lõpuks sai nädalake enne mängu poest ostetud paksemad talvekindad, neile lisatud juppe tolmuimeja voolikust ja juhtmejuppe katki läinud jõulutuledest. Kõike seda ilustamas ja koos hoidmas rollimängijate lemmikud – teip ja akrüülvärv. Kuna jakk oli sinine, oli lisatud värvitoon sinine. Lisasin sinakamat kuma ka haamrivarrele ning kuldsemat haamri peale, et oleks rohkem futu.

Umbes samal ajal mainis kaasmängija, et tal on omajagu ajutisi tätoveeringuid, kas ma ei sooviks? Ainus mu paljas ala oli otsaesine ning sinna ON-OFF nupp panna tundus liig. Kuid soovitusest inspireerituna vaatasin läbi oma nodisahtlid. Mighty Nein tätoveeringutest olid enamik alles ja nende seas ka üks, mis peamiselt sinine. Kui natuke väiksemaks lõigata ja tagurpidi keerata või see ju otsaees täitsa äge välja näha.

Ahjaa, püksid olid kah veel puudu, kuid siin polnud väga suurt valikut. Pidid olema musta värvi, et muuga sobituda, ja omama taskuid (sest... noh, vaja). Seega ehituspüksid.

Paar päeva enne mängu tuli veel üks mõte ning ma hiilisin vaikselt naise ligi. „Kuule, kallis,” alustasin ettevaatlikult. “Kas sa mulle krokodille saaksid teha?“

„Üsna lühikesed juuksed aga äkki saab.“

„Ma väga palun.“

„Oh, mu vaesed sõrmed. Olgu...“

Ning sellega oligi kostüüm sisuliselt valmis.

Karakter ise ja usulahk sündisid natuke teistmoodi. Asi sai nimelt alguse sellest, et meie grupp oli üsna suur (6 inimest soovitatud 4 asemel), mille peale sai pakutud, et me ei ole täielikult ühtsed.

„Jaki järgi näen ma välja nagu miski futu-preester. Ma võin esindada usulahku,“ lubasin suure suuga. Crata hüppas veel minu poolele üle ja korras oligi. Karakteri nimeks sai Viis (see viis võlus mind...) paljuski vastukaaluks nö traditsioonilise pere pikkadele nimedele ja tiitlitele. Idee arenes usinasti, kuni jõudis kohale kurb tõsiasi – minu suhtlemisvõimekus oli tänu maskile piiratud. Noh, ega ei jäänudki muud üle kui minu poolele hüpanud kaasmängijalt vabandust paluda ja ta peamise rääkijana tanki lükata (millega ta, muide, sai väga suurepäraselt hakkama. Au ja kiitus!).

Üks mure oli veel. Me olime usulahk, kuid meil puudus ühtne joon (peale läätsede). Saatsin kirjelduse oma välimusest, mille peale Crata lubas ka endale midagi sinist hankida ning nii oli usulahu nimetus sündinud: Sinised.
Kuna kummardasime rauda, sai “lihast” ja “roostest” käigupealt omamoodi sõim.

Kohutavalt äge edev-liha mängul

Paar päeva enne mängu tuli palve mängujuhilt: palun karakterite nimed ja grupi kirjeldus, mida teistega jagada (maa-ala ja nimi olid valitud juba kuu aega tagasi).

Kütsin puusalt (ette ja taha vabandades) miski teksti kokku. Selle käis üle meie strateegilise mõtlemisega perekonna pea ning seejärel komakütt. Kiire koostöö ja kiirelt valmis. Imeilus.

Karakterite nimedega nii lihtsalt ei läinud – viimased kaks selgusid alles kohapeal.

Mängu päev

Tartusse sõitsime kolmekesi, mina, Crata ja minu haamer, plaaniga arutada sõidu ajal põhjalikumalt läbi meie religioon ja veendumused. Kui nüüd tõele au anda, siis tegelikult rääkisime me oluliselt rohkem elust ja metal muusikast – tehes vahepeal söögipausi, et bensiinijaama töötajaid kollitada (mul olid läätsed juba silmas).

Tartus viskasime ööbimisasjad Pagana poole ära ning lõõpisime mängijatega, kes samas kohas ööbisid. Ma olen rohkem kui veendunud, et paljud oleks saanud lubada ka hostelit või mõnda muud BRB kohta, kuid selles ühiselt kuskil ööbimises on oma võlu. Isegi kui see võlu seisneb õppimises, kuidas robotkasside õlitaset testitakse.

Kasside õlitester. Ma detailidesse ei lasku

Veel üks amps sisse ja mängukohta. Kuna teada oli, et mängu ajal ei saa ma süüa ega juua, sai ka need vajadused rahuldatud. Maski ja kinnastega ootasin viimase minutini, nentides, et ise ma ennast sellesse olukorda panin. Kui eelmisel aastal toimunud kosmoselarbil olid mul väga pikad küüned (mis takistasid pea kõige tegemist) siis nüüd polnud piiratud mitte ainult käed vaid ka suu. Crata lubas vajadusel vähemalt silmatilkadega aidata.

Mäng algas kõnega, kuid nagu hiljem selgus, siis mitte selle kõnega mille ChatGPT kirjutas – see oleks olnud liialt solvav.

Juba siis tundus Viiele (kes polnud kõrgest soost), et Fuusia aadlisugu on parajalt kekutav ja ülesööv.

Mõni aeg hiljem saabus Koordinaator ja nii ta läks.

Kui varem sai mõeldud, et tuleb selline “istun ja olen ilus” üritus, mille jooksul saab Wolt/Bolt toitu tellida ja grupiga nosida (Viis vesistamas maski taga) siis selleks ei olnud mahti. Sagimist ja siblimist oli palju ning korra, umbes mängu keskel, sai ka käidud WC potti kallistamas. Miks? Kindlalt ei oska öelda. Suure tõenäosusega oli see mitme asja koosmõju. Läätsed olid üle kümne aasta silmas ning polnud päris õige tugevusega, ruumis oli palju vilkumist, mängu eel sai joodud üsna karmi pätikohvi. Mul oli kinnaste, maski ja saabastega üsna palav. Mängueelne ärevus oli kah sees. Nii ta läks, kuid ei tõmmanud mängu ajal meeleolu maha (peamiselt lihtsalt ehmatas kaasmängijaid aftekal).

Kostüümid olid ägedad. Alates tulukestest ja lehvikutest (edev-liha) lõpetades lego konstruktorist tehtud kopsupumbaga. Sinna vahele jäid erinevad näomaalingud, kiibid, läätsed, parukad, maskid, õlakud, ülikonnad, juuksevärvid, rihmad/pandlad jms. Ühesõnaga inimesed olid vaeva näinud (või vähemalt jätsid sellise mulje - kogenud larparitel on varu, kust saab kiirkorras mida iganes kokku panna). Üldmulje oli mõnusalt kirju.

Tugeva Idarinde lepingu kinnitajad. Vasakult:  Legioniuse Protektoriaat, Volta Manufactorium, Hõbevalguse Territoorium, Zahiri Vürstiriik. Vaid vaadakem nende kostüümide ilu.

Kokkulepitud laienemise suunad ja ühised piirid

Ja siis oli mäng äkki läbi ning algas istumine ja muljetamine. Sain kindad käest, maski eest, jaki pealt, läätsed silmast ja punutud krokodillid peast lahti. Baaridaam ei teadnud enam kes ma selline olen ja ei tahtnud juua anda.

Järgnes kurikuulus teadaanne, et mina seekord ei kirjuta. Ilmselgelt, ma eksisin. Kirjutamine on mul veres. Vahel on tarvis lihtsalt enne korra hinge tõmmata.

Peale Instituudi mängu, kus olin Sõdurpoiss Nuki, oli emotsioon kõrge ja sulg lippas kui iseenesest tootes kiirelt umbes viisteist lehekülge teksti (selleks ajaks oli mul 8 lühijuttu väljas ja kirjutamine juba natukene käpas). Selgus et mu grupikaaslaste seas oli kaks suurepärast keeletoimetajat, kes suutsid kahepeale tekstist leida umbes 150 paranduskohta, kinnitades samal ajal kui ühest suust, et jutt ise on hea – vaja lihtsalt no nii natuke tsip-tsip näpuotsaga timmida.

Tehes Fuusia mängu kokkuvõtet Reaktorisse, millega oli üsna kiire (et see veebruar ka nii lühike kuu on), toimis koostöö juba tuttavatel radadel ning jutt sai kirjaniku-toimetaja samaaegsel tegevusel valmis paari päevaga. Oh ilu! Elagu raud!

Mis edasi?

Seda teab vaid Looja ise (vaatab mängujuhtide poole), kuid erinevate vestluste käigus said mõned asjad selgemaks. Fuusia oli juba mängu ajal suur ning laienes jõudsasti. Mitmed alad tegelesid keskvõimust sõltumatu süsteemi loomise kallal. Eeldusel, et tuumapomm võttis maha impeeriumi keskuse võib sellele järgneda jõuvahekordade muutus, kodusõda või killustatus.

Võimalik, et Imperaator oli ka taolise rünnaku eest kaitstud ning pihta said vaid ümbruses elavad tavainimesed.

Sama tõenäoline on, et Fuusia hävines ka täielikult koos enamiku Euroopaga. Miks ma seda arvan? Juba ainuüksi peol käis ringi üks inim keemiarelv ja üks inim tuumapomm. Kaupmehed vahetasid plutooniumit ja muud taolist. Üks plahvatus võis käima tõmmata domino efekti ja tõmmata kõik maatasa.

Õnneks või kahjuks pole see minu otsustada, kuid ootame põnevusega.

Viis ja kuller ootamas uut mängu