Kirjutustuba ühele ehk Kellerteatri Misery (ja sünnipäev ka)

Kirjutas: Laura 

Muidugi, muidugi. Misery ei ole ulmelugu, nii et ma juba ennetavalt tõrjun hüpoteetilist nurinat, et mis õigusega siis niimoodi siin …
Aga vaadake, ega Rujanaut ei ole mingi ulmeajakiri, et tohib volikirja alusel ainult kõige puhtamat ulmet kajastada, kus proov peal, ja sedagi ehk ainult kroonupühadel. Misery lugu keerleb ikkagi žanrikirjaniku raske elu ümber, mis võiks tekitada äratundmist (kui rahasadu, tähtsad agendid ja jumaldavad beibed maha arvata), pealegi on see lugu väärt õppematerjal just kirjutustoa rahvale, põhjustel, mis peagi ilmseks saavad.
Aga mis kõige tähtsam, Kellerteater ise kogu oma kõheda aura ja žanrilavastustega on unikaalne väärtus, nendele peab innuga kaasa elama ja nende tegemisi õhinal edasi rääkima. 

 

Niisiis - Kellerteater pidas sünnipäeva ja sel puhul esietendus Kingi Misery!

Ma olen tänase seisuga ära näinud üsna mitu Kellerteatri etendust. (Käigu pealt tulevad meelde Mets, Vaimude tund, Kunksmoor, Midagi tõelist, Afäär, Liblikapüüdja, Skiso …) Ja ometi oli see mul esimene kord päriselt püssirohuaita külastada.
Sellepärast oli väike hingevärin sees, et kas on ikka õige tee ja ega ei hiline ja kas sünnipäevalaps on ikka täie tervise juures. Õnneks sattusid ukse taga kohmitsedes ette tuttavad näod, ja nii oli kohe julgem tuppa pugeda ja tervitusjook näpus saali uudistada.
Saal ise on minu jaoks ju kangesti põnev: et kus ikka on need kaamerad, millega ülekannetel nii ilmekaid plaane näidatakse, ja oi, see on ju seesama uks, mille taha minnakse vasakule ära!
Kui juba enne etendust täitis toavõlvi elev pidutuju, siis pärast aplausi tehti veel igasuguseid toredaid tükka, teatrijuhi esituses kõlas kriminaalne meloodia, asutati salaordu, jagati veriseid auhindu, mängis muusika, torti pakuti ka. Sünnipäev mis sünnipäev!

Tordi vahele mahtus aga mahlakas verine kiht, ehk Misery esietendus.
Ei hakka valetama - ma pole just Kingi suurim fänn ega muidu usin lugeja (kui tahate kõva fännikaliibriga lugemismuljeid, otsige üles Marko Kivimäe Kingi-maraton).
Aga vähemalt filmi kaudu oli Misery süžee tuttav. Sellepärast sain rahumeeli nautida, kuidas näitlejad mängivad ja uudistada etenduse “kuidas nad seda teevad” aspekte, ilma et peaks ohverdama loost arusaamist.
Muuhulgas jõudsin tähele panna, missuguse mõnuga rakendatakse põnevike-kõhevike audiovisuaalseid troope. Kui ikka laval on punane supp ja valged paberid, ei pea su eesnimi olema Anton, et aimata, kuhupoole maailmakord kaldub (ja kui siis pärastpoole ilmub lavale pudel kust, on publiku närvid viimase hetkeni pingul, et kas ikka jõuab vasakule ära).  
Kui kuri on tulekul, võimendab seda lava-äike, mis sellest, et A**ie (mäletate, kirjutusmasinal on n-hoob katki) väitel on väljas hanged ja lumevangistus (aga me ju teame, et ta valetab ka.)
Võikamaid valusööste markeerib punane valgus, nihestatud reaalsustajust aga annab aimu fragmenteeritud kuvapind.
Kui kiivas tegelane näitab oma eriti kiivalt väevaldset palet, kannab ta seljas iroonilis-infantiilselt roosat (nõnda et kui pärast ilmub sama tegelase roosale kampsikule ka veel kohev-pitsiline kiisupoeg, siis materjaliga tuttav vaataja saab signaali, et kohe kohe tuleb SEE stseen. Jah kõuemürinat lastakse ka kinnituseks).
Veel jõudsin mõttes anda meta-boonuspunktid prillide eest , mis mõne nurga alt tekitasid illusiooni, et seal äravaevatud kirjaniku toolis istub noorepoolne King ise (sassis pea ja sõgestunud pilk aitasid illusioonile kaasa).

Nagu ikka Kellerteatri lavastustes, pakub mulle omaette avastusrõõmu see, kuidas füüsiliselt väikese lavaruumi piirid avaramaks tehakse. Seekord märkisin mõtteliselt ära kaldus laeakna, mille taga ilmselgelt laiub avali taevas, “teleka teises toas” ja muud kavalad valgusmängud. Ise koha peal istudes hakkab muidugi veel hulk teisi teatrihoobasid tööle, igatahes oli ohtlikult lihtne end sinnasamasse kirjutustuppa sisse kujutleda.

Ja sealt see lugu rappa vedas!
Peagi panin tähele, et ilmselgelt nopin mina sellest loost sõnumit, mida ei aulik autor ega vist ka lavastaja ole sinna sisse panna tahtnud. Sest kõneleb ju Misery ülearu innuka fännamise tumedast poolusest ja sellest, kuidas kord edu toonud looming sunnib autorit (varieeruvas kaudsuses-otsesuses) pantvangi rolli.
Mina aga vaatasin võlutult Liina Vahtriku valuvõtteid ja aina õhkasin: näe, näe, kui osavasti sunnib sunniku kirjutama!
Ah et NaNoWriMo võttis võhmale?
Kuvalda aitab!

Nii et sedapidi-võtmes saab Miseryt võtta kui asendamatut õppematerjali kirjutamise töötubade tõhusamaks teostamiseks ja looderdavate kirjutajate motiveerimiseks. Sest ega siis kirjanik ei ole pea peale kukkunud (või siis ei kukkunud nii kõvasti, kui vaja), sest vabanduste ketramiseks leiab loomingulist auru küll ja küll. Uih, jalauu, oih, loominguline kriis, küll on paber palav ja masin rikkis või siis (hetkeks tänapäeva hüpates) nett logiseb ja windows värskendab.
Aga vapralt ja kindlal käel, mitte lastes end vingumisest eksitada, suunab kirjutustoa matroon õrnakese loomeinimese tegude rajale. Kuiväga see ka ei siputaks, tekst kasvab rida realt, romaan valmib vääramatult.
Nõnda siis head žanrikirjanikud ja kirjutustoa asukad - kui teid järgmine kord kuhugi võsa vahele kirjutuslaagrisse kutsutakse, mõelge hoolega järele, kas ikka maksab. Sest mine tea, ehk on vastutav personal ka vahepeal Misery etendusele jõudnud ja sealt üht-teist kõrva taha pannud!

Kellerteatrile aga pikka iga ja rohkelt kriminaalseid seiklusi!

Etenduse üksikasju loe siit:
https://kellerteater.ee/lavastused/misery   

Näpatud hetk dekoratioonide vahetamiselt

 

 

Näpatud hetk etendusejärgsest peomelust - Oscarid on filminäitlejatelt ära võetud  ja teatrile antud!

 

 

P.S.:

Pärast teatriskäimist lugesin ühe jutiga raamatu ka otsa ja kirjutasin sellest linnaraamatukogu lugemissoovituse blogsse (alguses kordub teatrijutt): 

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2024/03/12/stephen-king-misery/