Ulmeoktoober Tartus ja Tallinnas ja Kiidjärvel

Raporteerib Laura  

Oktoobrikuusse õnnestus mul poolkogemata mahutada terve ulmeõhtute maraton (koos ettevalmistustega), nende vahel veel koolis käia (koos iseseisevs tööga, lisaks logistilised väljakutsed koos telkimisega) ja Mängudeööl vabatahtlikuna panustada. (Äsja tuletati mulle ühte (alles tulevat) tähtaega meelde lisamärkusega "aega on ju olnud". Jätsin näitamata selle näpu, mida instinktist oleks vägisi visata tahtnud, ja hüüdmata "Aega? Kellel? Kuskohas?" Sest kuidas sa seletad valdkonnavälistele, et ulme sõi kõik ära, nii et alles äsja koduarvuti juurde tagasi jõudsid...) 

Igatahes, Tartu teisel reedel läks ralli lahti. 9. oktoobril lahkasime publiku ees ulmekirjutamise töötubade hingeelu. Põhikülaliseks olin kutsunud Mandi, töö käigus liitus vestlusega veel Meelis Kraft.  

 

Kooli-telgi-laineharjal kütsin rongi vahekäigus Tallinna ja maabusin just kolmanda reede esitluse ajaks. Kalmsten oli kokku kutsunud "Pidu aja lõpus" kogumikuga seotud rahvast - autorid Annikky Lamp ja Kaupo Sempelson ja siis mina kõige oma kaaskoostaja ninatarkusega. 

 

Kolmas reede jõudis võiduka lõpuni, aga minu ulmeoktoober jätkus veel. Kui laupäev-pühapäev Mängudeööl sai üle elatud ja tuul jälle Lõunaeesti poole pööras, ootas ees eriti vastutusrikas esinemine: koduküla raamatukogupäevade avaõhtu. 

 

Alustuseks tüürisin teemat kunagise ettekande eeskujul, aga õige pea läksin jutuga rappa, seletasin muust maast ja ilmast, lobisesin publikuga. Aga vähemalt tänapäevane ulme mõiste ja žanriline kolmikjaotus said maha märgitud. 

Hetk Kiidjärve ulmeõhtult. Pildistas Krista Pikk.

 

Toimunud ulmeõhtute salvestusi vaata Reaktori Youtube'i-kanalist