Mängudeööl (2021) ulmikute maailma tutvustamas

Kirjutas: Laura 

See tekst sai kokku pandud 2021 septembris, kui käisin Mängudeööl Reaktori nimel kõnelemas ulmekirjandusest, seostest kirjanduse ja mängude vahel ja üleüldse. Tookord sai lühidalt puudutatud ulme määratlemise küsimust, välja lobisetud, kus pesitsevad ulmikud, ning osutatud ulme- ja mängusõprade ühistele rõõmudele. Mõned asjad, mis kohapeal rääkimata jäid, vormistasin igaks juhuks kirjasõnasse ka. Tookord ei läinud kirjatükki vaja, sest loengusaali videokogu läks Level1 saidile üles ühe suure postitusena ja Reaktori tavapäerane lugeja ei ole jällegi sellise ülevaate sihtgrupp. Küll aga tundub nüüd, aasta hiljem see tekst suurepäraselt sobivat uue ulmeurkakese vooderdamiseks. Samuti tundub mulle, et mängurite jaoks kokkupandud selgitus sobib hästi ka muule publikule kohaliku ulmemaailma sissejuhatuseks. Lisan veel, et ma ei ole mingi süva-ulme-ekspert, teadust ei tee ja kulda ei pritsi, kirjeldan asju lihtsa ulmiku vaatepunktist.  

 

Ulme mõiste ja selle avardunud piirid  

Sõna “ulme” tähistab Eesti Ulmeühingu määratluse kohaselt “kunstižanri, milles kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole.” Algselt võeti “ulme” tarvitusele vastena “teaduslikule fantastikale” ehk sci-fi-le. Kuid vahepeal on mõistet avardatud ja kirjanduse puhul vastab “ulme” nüüd enam-vähem ingliskeelsele mõistele “speculative fiction”. Spec-fic katuse alla mahuvad lahedasti igasugused väljamõeldud maailmad. Ulme kolm suurt mõõdet on sci-fi (ehk teadusulme), fantasy (eestikeelse vastena kohtab siin mitmeid sõnu: võluvik, muinasulme, imeulme, mütoulme...) ja horror (üleloomulik õudus) – ehk piltlikult öeldes kosmoselaevad-lohed-kombitsad. Kolme põhijaotuse vahele, kõrvale, harudesse, põimetesse ja servadele mahub aga kobarate viisi spetsiifilisemaid žanre ja koolkondi ja suundumusi ja märksõnu, mille “ulme” mõiste samuti ära katab. Nõnda saab ilmalõpu-nägemused, alternatiiv-ajalood, auru-, bio- ja küberpungi, düstoopiad, kunstmuinasjutud, linnafantaasiad ja tondijutud jm kõik ausalt ulmeriiulile paigutada. (Raamatupoed ja isegi raamatukogud ei kipu miskipärast uuendustega kaasa tulema, aga ulmekogukonda see ei heiduta.) 

Ettekande teemade ennetaval arutlemisel kerkis küsimus, et kuidas siis on lood Nõiduriga? Tõhus näide raamatutel põhinevast mängusarjast, aga liigitub fantasyks - et kuidas fantasy ja ulme ikkagi omavahel suhestuvad? Küsimusele vastust sõnastades meenus põhikooli bioloogiaõpetaja, kes loomariigi klassifikatsioonidest rääkides pidas vajalikuks meile meelde tuletada: “Muide, lind on ka loom.” Ehk siis - fantasy mahub ka ulme mõiste sisse ja seega saavad kõik fantasy-mängud külge kinnituse “on küll ulme!” Selleks, et ilmekalt näidata, KUI paljud mängud tegelikult ulmeks saab liigitada, tegin kiire ja räpaka eksperimendi – võtsin ekraanipildid oma Steami ja GOG-i kontodest ja märkisin ära need mängud, mis minu teada ei ole ulmelised. Ülejäänud ekraanitäie lõikasin lihtsalt välja. Nii jäi GOG-i ühest ekraanitäiest (95) alles seitse mängu ja Steami 104-st neli; Steami “Estonian games” kuraatorilehe 38-st mängust jäi mitteulmena pildile samuti seitse. (Vt. video 3:23-5:12) 

Muidugi, kui süveneda ja iga üksikut mängu eraldi analüüsida, võivad mõned näited kohti vahetada. Ja üleüldiseid žanrilise piiritlemise raskusi illustreerib mu arust hästi see meem: 

Osade teoste või mängude ulmeks hindamine jääbki alati toimima kaudselt ja küsimärgiga, samuti lisavad mängumehaanilised elemendid võrreldes raamatutekstiga lisakihi kunstlikkust, mis hinnangut omakorda hägustab. Aga suurusjärgu illustreerimiseks kõlbab selline kirvemeetod küll - paljud tuntud ja tuttavad mängud kvalifitseeruvad “spec-fic” definitsiooni järgi ulmeks, ulme ei ole midagi võõrast ja kauget, ulme on kõikjal ja alati, siin ja lähedal! 

Näidetena ulmeraamatu-seosega mängudest said üles loetud Nõidur/Witcher, Wastelandi ja [eheda] Fallouti sarjad, Düün, Metro, Disco Elysium ja muidugi Stalker. Ilmsematest näidetest jäi nimetamata “I Have No Mouth & I Must Scream”; kui aga hakata sihipäraselt otsima, leiab näiteid veel palju-palju. 

 

Kes on ulmikud ja kust neid leida võib?  

Tutvustusse pistetud Marss-Saturn hüüatus oli muidugi häbemata klikipüünis. [2022 aasta Laura: tolle Mängudeöö loengute sisututvustuses kõlas nimelt lausung: "Kas mängurid on Marsilt ja ulmikud Saturnilt?"] Tegelikult on ulmikud - ulmefännid, ulmekirjanikud, kunstnikud, ulmeuurijad, ulme propageerijad, ulmeühingu liikmed, jne. - kõige tavalisemad inimesed, kellest paljud on pealekauba ise mängusõbrad. Neid leidub üle kogu maa (Saturni pole kontrollinud) ja eriti tihke ulmikupopulatsiooni vohamine paistab toimuvat Tartu kandis. Ulmesõprade kogukonnas on suur rõhk regulaarsetel kooskäimistel: ulmeühing korraldab igakuist üritustesarja, samuti toimuvad Tartu ja Tallinna ulmikute kõrtsiõhtud, vastavalt iga kuu teisel ja kolmandal reedel. (Teise ja kolmanda reede infot jagatakse reeglina ulmeühingu FB-lehel.) Suviti toimub suurkogunemine Estcon, kus antakse kirjandusauhindu, peetakse ettekandeid ja veedetakse muidu aega - natuke nagu Mängudeöö, aga tehniliselt lihtsam, ajaliselt pikem ja vabas õhus. 

(Estconi ettekannete salvestusi saab vaadata näiteks Reaktori juutuubi-kanali kaudu.) 

Lisaks saadakse kokku raamatuesitlustel, ühiskirjutamistel, laatadel, merel ja metsas; peale selle on ulmeühingul koostöiselt käpp sees Haapsalu õudusfilmide festivalil ja mitmetes muudes ettevõtmistes, nagu näiteks selle suve hittnäitus Voronja galeriis. Ulmikute kogukondlik võrguelu on minu hinnangul pigem tasane: põhirõhk on ürituste ja väljaannete kohta teabe jagamisel, jõulisemad ja kirglisemad vestlused on kolinud siseringidesse ja otsesuhtlusrakendustesse. Ulmeühingu ametliku teadetetahvli ja arhiivina toimib leht ulme.ee; mõni aasta tagasi haagiti selle külge ka ennemuistsest ajast kohalikke lugejaarvamusi koondav portaal Ulmekirjanduse baas. Melumeedias leiab jooksva info jagamist ja avalikku arutelu näiteks FB gruppidest Eesti (keelne) ulme ja Ulmegrupp. Kuigi vahepeal on aeg kümme aastat edasi kerinud ja osad lingid katki läinud, töötab see ülevaade kogukondlikest virtuaalväljunditest  praegugi üllatavalt hästi. 

Isiklike muljete pealt teen hulljulge üldistuse, et kuigi ulmikud ja mängurid ajavad justkui kumbki oma eraldi rida, käivad üksteisest mööda ja teavad teineteisest pealtnäha vähe, on suuremas nohikukultuuri kontekstis tegu kahe päris sarnase ja lähestikku paikneva kodumättaga. Kahe fänniskeene kokkupuudete vähesust põhjendab mu arust paljuski lihtsalt indie-tegija nähtavuse skaala (0 - ei tea; 1 - ei koti; 2 – nagunii on pask; 3 tean, need tegid ükskord seda ühte asja; 4 – mõnikord natuke loen-vaatan; … 100 - profit.). Sedamööda, kuidas kasvab nähtavus ja tekivad isiklikud kontaktid, koorub välja ka ühiseid huvipunkte ja tekib koostöö-mõtteid - noh, nagu praegu. Lisaks leidub hulganisti inimesi, kes mängivad mõnuga ja loevad ulmet huviga, aga ei ole kummagi kohaliku kogukonnaga üldse kokku puutunud! Õpetliku näitena kasutan iseennast: kunagi kogemata leidsin netist Reaktori, aga püsivalt lugema ei jäänud; alles palju aastaid hiljem jõudsin tänu kaastööle ringiga tagasi ja siis avastasin Reaktori kaudu hulganisti kohalikku ulmetegevust ja kirjandust, millest siiamaani ei olnud halli aimugi. Sealtkaudu jõudsin omakorda poolkogemata Level1 lehele, vist tänu Mart Virkuse koomiksile. 

 

Kus seda kodumaist ulmet lugeda saab? 

Esmajärjekorras peab nimetama ulmega tegelevaid väikekirjastusi, kes usinalt algupärandeid ja tõlkeid välja annavad: Fantaasia, Raudhammas, Skarabeus, Lummur, Viiking. (Veebipoe-lahendused varieeruvad; soodsaks raamatuostuks tasub tihti kirjastajaga hoopis otse ühendust võtta.) Mitmeid indie-tegijaid koondava Noortekirjanduse ühingu autorid üllitavad muude noortekate seas samuti vahel ulmet. Ja suurkirjastuste ulmeriiulid täienevad samuti pidevalt. Eestikeelsed e-ulmeraamatud on täiesti olemas nii kohalikus raamatupoes, digiraamatute keskuses (fantaasia eraldi), kui raamatukogus. Audioraamatute osas jääb mul praegu teadmisi napiks, küll aga soovitan võtta ette jutuvestmis-häälingu Tumedad Tunnid, kus loetakse ette väga mitmekesiseid ulmelisi jutte ja ramatukatkendeid. 

 

Ja mis asi see Reaktor veel on? 

Reaktor on ulmele pühendatud tasuta veebiajakiri; ilmub kord kuus, fännid teevad, fännid loevad. Tegevus on rangelt õhinapõhine ja eelarvet ei ole. Eesmärki ja olemust peegeldab isegi domeeninimi: www.ulmeajakiri.ee. Reaktor avaldab algupäraseid ja tõlkejutte, ulmega seotud uudiseid, arvamus- ja ülevateartikleid, arvustusi, lugemis-, vaatamis-, ja mängumuljed, intervjuusid ning muud ulme ja ulmikutega seonduvat. Osa asju kirjutame ise valmis, aga väga palju mitmekesist sisu kujuneb saadetud kaastöödest. (Kaastöid võetakse muide vastu aadressil toimetus@ulmeajakiri.ee!) Sünniloo ja tegijate poolest on Reaktor tugevalt seotud Tartu ulmekirjutamise töötoaga. Ajakirja tegemise algatus tekkis soovist oma jutte avaldada ja tööd alustati köögilaua taga. Tolleaegne põlve-otsas-tegemise traditsioon kestab paljus tänaseni - kõik toimetuse liikmed teevad mingit “ausat tööd” ka, Reaktorisse panustame niipalju kui ise jaksame ja teemadel, mis isiklikult korda lähevad. Nagu Level1, nii on ka Reaktor tegutsenud kümme aastat: esimene number ilmus 2011 oktoobris.

Enamik Reaktoriga seotud inimesi on ikka mängurid ka, kuigi eri tasemel ja eri liiki. Näiteks Ove on omal ajal rohkelt lauamänguarvustusi kirjutanud. (Lauamängude kajastamise rohkus on paroodia kujul koguni jutu sisse raiutud!) Agur ehk Maniakkide Tänav pajatab sageli larbikogemustest, samuti jagab LitRPG lugemisrõõmu. Mina ei ole kahjuks oma PC-seiklustest kirjutamiseni veel jõudnud, veidi tublimad on Joel ja Riho. Pidevalt päevakajalisi mänguarvustusi kirjutada Reaktori toimetus ei jõua - sest põhifookus on muul ulmesisul ja pealegi teevad teised seda palju paremini (näiteks Level1!). Pigem on niipidi, et Reaktoris avaldatakse lugusid mängudest, mis kirjutajat isiklikult kõnetavad, olenemata vanusest või populaarsest. (Sama põhimõte kehtib meil muidugi ka raamatute, filmide, koomiksite ja muude ulmenähtuste kajastamisel.) Korjasin mõned mängudega seotud magusamad palad linkideks kokku ka: Rutiiniteemaline crossover-postitus (selliseid avaldaksime heal meelel rohkemgi, *hint hint*); “I have no mouth…” mänguarvustus; ülevaade Command & Conquer-il põhinevast airsoftikast; kokkuvõte Hilise Lõikuse larbisarjast; Eesti digiulmemaailmas; Teleglitchi arvustus. Ja muidugi on meil uhkusega ette näidata intervjuu Nõiduri raamatusarja autori Andrzej Sapkowskiga! 

Lõpetuseks soovin veelkord palju õnne Level1 meeskonnale, kutsun lugema Reaktorit ja julgustan saatma kaastöid. Ning - kohtume orbiidil! 

Mängudeöö loengusaali video: