Rujanaudi reisikirjad: kohvik universumi lõpus, Taevaskojas.

Juba esmaspäeval, kui nägin kohviku kuulutust, teadsin, et ei saa jätta kasutamata oma geograafilisi privileege ning pühendan laupäeva meeleliste naudingute kuurile. 

Seekord kaalusin täiesti tõsiselt, kas ehk kasutada veeteed, sest Sauna alt Saessaarde oleks kanuuga üsna libe liug! Mõned sõlmküsimused jäid siiski ripakile (kuidas ma vahepeal paadi pargin? Kes pärast minu eest ülesvoolu sõuab?), nii et lasin end kodustel lihtsalt möödaminnes küla vahele poetada. Õige koht näitas ennast juba kaugelt kätte: kesa peal kerkis elusuuruses Chappa'ai ja selle mulgust terendas ootuste horisont. 

Kuna menüü tundus just paraja pikkusega ja hinnakiri mõistlik (nagu reklaamitud), leidsin, et ei hakka end valikute tegemisega katkestama, vaid proovin järgemööda kõike. 

 

Kohvik alles avas end ja pearoad veel küpsesid, niisiis mekkisin paar raundi araabiapäraseid pirukaid ja tegin asja kokteilileti äärde. 

(Siinkohal tuleb ära öelda, et ma pole mingi toidutundja ja veel vähem arvaja ning sellepärast koosnevad mu toidumuljetused peaasjalikult nentimisest “sõin seda” ja katsetest objekt väheke ebamaiselt pildile püüda.) 

Pirukaid oli kahtemoodi, kinnised spinatitäidisega ja lahtised juustudega. 

Spinatipiruka puhul erutasid mu meeli peamiselt piiniaseemned, ülejäänud täidis kõnetas vähem (teate küll, osade juttude puhul - sa loed ja saad aru, et see on hästi tehtud ja autor teab, mis ta teeb, ja sa austad tema taotlusi, aga tead, et sinu lemmikute hulka tal asja ei ole). Juustupiruka puhul kõnetas kõik, kõlavalt ja harmooniliselt (ja kas ma tundsin õigesti, et muude ürtide hulka oli hiilinud pisut piparmünti?). Piruka kõrvale-vahele jõin promilliga limpsi, kus rabarber ja ingver sees. 

Suupistete raund ei olnud sellega veel lõppenud, sest tuli ära proovida ka uppunud mees ja fremeni leib. 

Uppunud mees ehk marineeritud sardell näeb täpselt nii jõle välja, nagu üks uppunud sardell peab välja nägema! Maitseb nii, nagu sobiks ideaalselt õlle kõrvale (tol hetkel mul veel õlut ei olnud, nii et pistsin niisama ja spekuleerisin ülejäänu mõttes juurde). Tegelikult ma ju sibulat ei söö [™], aga erikohviku puhul mõtlesin ta enda jaoks eksootiliseks ja pistsin ilma-nõela-pistmata nahka. (Sibul ja paprika olid ka samas marinaadis uppunud.) 

 

Leib oli tõhus, magushapu. Soe enam ei olnud, aga tundus hiljuti küpsetatud. Leiva peale käisid seened (koos muna ja muu mõnusaga), kus hulgas tuvastasin männiriisikat ja muud kohalikku metsavürtsi. Liivausse ega muidu-usse ei tuvastanud.

 

Soojendus oli tehtud ja esimene kokteil sai otsa. Passisin soodsat hetke, kui leti ääres väiksem saba oli, ning naasin võidukalt nuudliroa ja mojitoga. 

 

See oli nüüd see koht, kus tekkis oht, et äkki saab kõht enne täis, kui kõik toidud läbi hammustatud saavad, niisiis, väike mõttepaus - kõrs suunurka, pilk kaugusse jne. Nagunii tabas sel tunnil kohvikut suurem külastajate laine, ei olnud vaja sinna lisaks trügima minna. Vahepeal käis Jekimov tere ütlemas (kirjanik ikka, mitte kohvikukorraldaja) ja mõttepausi mainimise peale küsis, et kas ma tõesti tulin nii välja, et raamatut kaasas pole? No miks mul siis raamatut ei ole, mul oli raamatuid kohe mitu kaasa võetud! (Sellest pärastpoole.) Lugesin tsipake, mida Org kirjutab ulmeteoste kronotoobist ja tõdesin, et kas on asi ilmas, toidus, kohas, pehmes tuuleõhus (mul on raskekujuline nõrkus pehme tuuleõhu suhtes!) või milles, aga meeleliste naudingute keskel õnnestus väga mõnusalt ära unustada, kus ma olen ja millal või miks ma olen. 

 

“Fändomi sünni” kaane lehvitamine tekitas ka jutuainet tundmatute lauakaaslastega. Pajatasin neile siis natuke ulmeühingust ja praeguseaja autoritest ja kirjastustest ja Reaktorist ikka ka. Rikastasin mõttepausi veel kohvi ja õllega ja leidsin siis, et ühe plovi söön ma nüüd ikka ära küll! 

Plov oli selline pikem kulgemine, omamoodi nagu rännak rännakus ja kiirustada ju niisuguse asja juures ei saa. Pärast lasin veel natuke vürtsidel keele peal mängida ja mõtted liikusid nagu kogemata Kristi “Gurmee tee” jutu peale. (Selle lugemiseks peab jutuvõistluse kogumiku ära ootama. Septembris!) 

Kella ma küll ei vaadanud, aga päike hakkas jõudma sinna kohta, kus koduminek ennast meelde tuletab. Nõnda siis käivitasin eepilise lõpulahingu jäätise ja tiramisuga (väike kohv ka kõrvale). 

Heategevat aspekti ma esimese hooga isegi ei teadvustanud. Kui teadvustasin, siis see natuke hajutas süümekaid, et ma ise homme Tagalakohvikusse appi ei lähe. (Tagalakohvik on Lutsu majamuuseumi hoovis - minge vaatama!) 

 

Aga mis raamatutest enne juttu oli? Asi oli nõnda, et mul juhtus olema kaks eksemplari “Fändomit” ja mõningaid Lummuri asju varuga ja kuidagi sigines kinnisidee, et sinna kohvikusse minnes on tarvis paar raamatut neile kingiks võtta. Seletasin siis, et Tartu ulmekirjutamise töötoa Kiidjärve filiaali poolt (ja ka ulmeühing sai ära mainitud) - võeti tänudega vastu. 

Koduteele pöörates selgus tõde, mida ma hommikust peale olin kahtlustanud. Kohaliku Chappa'ai juures puudub see aadressi sisselöömise julk. (Ja nagu pahatihti juhtub, tuled vilguvad, tähemärgid käivad ringi, aga see viimane sakk ei lukusta end paika!) 

Niisiis tuli universumi lõpust koju jõudmiseks ette võtta väike maaliline jalutuskäik.