Kirjaniku näitlejatreening

Kirjutab: Zarvik

Ma olen usinamalt ulmet kirjutanud umbes kolm aastat ning tagasi vaadates tundub toodetud lugude hulk üsna müstiline. Neid on Reaktoris ilmunud üle kolmekümne. Tõsi, paljud neist on lühemavõitu, kuid on tulnud ka mõned üsna pikad ja samal ajal on tegemisel olnud ka kaks raamatukäsikirja (mis on endiselt tegemisel).

Sellest on ligi kakskümmend aastat möödas kui ma oma esimesed paar üllitist ulmeilmas avaldatud sain (Algernonis), millele järgnes pikem paus kirjutamisest. Kuid see ei tähenda, et mul oleks olnud pausi luguse rääkimisest. Selle kahekümne aasta sisse mahtus seitse, mille jooksul sai improteatrit õpitud, õpetatud ning oldud väga erinevate formaatidega laval nii Eestis kui välismaal. Etendusi (regulaarsed+firmaüritused) oli vahel isegi viis-kuus korda nädalas (kui jätta kõrvale improfestivalid, kus sa võisid olla laval isegi 3-4 korda samal õhtul). See tähendas, et viis-kuus korda nädalas pidid sa rääkima lugu ja mitte lihtsalt selle kohapeal välja mõtlema vaid ehitama seda koos oma lavapartneritega publiku silme ees.

Muidugi on suur erinevus lühivormi impro ja pikavormi impro vahel, kuid ma ei hakka sellesse liialt süvenema. Lugu on ilmselgelt pikas vormis tähtsamal kohal, kuid ka lühivormis võib olla vaja luua käigu pealt usutavaid karaktereid, dialooge ja situatsioone. Ja kõike seda saab harjutada. Üks tänapäevase improteatri vanaisadest Keith Johnstone oli veendunud, et igaüks oskab lugu rääkida. Enamasti, kas tänu koolile või muudele eelnevatele kogemustele, me lihtsalt ei julge, kartes et meie lugu on halb/igav/tühine. Tal oli üks trikk, et inimeste seest lood kätte saada. Ta ei öelnud "Räägi mulle üks lugu" vaid "Ma nüüd räägin ühe loo, aga küsin Sinu käest selle kohta küsimusi, et ma saaks seda teha." Ja voila! Inimeste mõtted läksid lahti, kuna nad ei tundnud enam oma loo pärast vastutust. Nad võisid sellega lustida ja mängida.

Huvitav nüanss loo "huvitavuse" koha pealt on ka see, et tegelikult pole ükski asi igav, kui seda teha täieliku pühendumusega. Ma olen impro õpetajana tihti õpilastele andnud ülesande teha igav stseen. No pagan, kas oli asi minus, aga kõik ebaõnnestusid. Ikka ja alati oli huvitav, sest näitlejad olid süvenenud.

Ma vaataksin suure huviga näiteks impro stseeni kuidas keegi viis minutit järjest ihuüksi laval, ilma midagi rääkimata, lihtsalt praadi sööks.

Improteatris ei kasutata abivahendeid, mis tähendab, et kogu söömaaeg oleks miimitud. Selleks, et see välja tuleks, peab näitleja laval nägema ränka vaeva, Vaeva, mida publikust pole tihtiulugu näha, kuid kindlasti on märgata, kui sellega puusse pannakse.

Et anda väike sisekaemus sellesse näitlejatöösse: näitleja peab kogu stseeni jooksul teadma kus on nähtamatu laud ja kui suur ja paks see on. Ta ei tohi end sellest kuidagi kogemata läbi liigutada. Ta peab teadma kus on nähtamatu taldrik, ta peab tundma nähtamatute toidunõude raskust. Ta peab teadma kuhu pani ta nähtamatu pokaali, millest ta esimese asjana lonksu võttis. Ka seda, kui täis ja raske see pokaal veel on. Jne. Tohutult detaile mida jälgida (ja näe, me söögini veel ei jõudnudki). Laval pead sa neid asju teadma, need peavad olema sinu peas defineeritud. Publik mäletab ja näeb, kui sa millegiga eksid. Sa defineerid asju füüsiliselt, mis tähendab et ei piisa vaid sinu heast ja detailsest mõttest - sa pead suutma ka kehaliselt selle usutavaks mängida. Sa pead märkama, mille ja kuidas oled sa juba defineerinud (vahel ka kogemata) ning ei tohi seda unustada. ("Haa! Ta pani praegu oma kohvilusika täpselt sinna, kus on ju tegelikult veinipokaal!")

Miks ma kõigest sellest ulme ja kribamise blogis kirjutan?

Sest see on kohutavalt hea treening kirjutamiseks. Sa saad oma peas asjad paika ning hoiad neid jooksvalt meeles. Sa suudad ette kujutada ruumi ja detaile, mida pole tegelikult olemas. Sa tead kuidas teha seda publiku jaoks usutavaks. Jah, selle oskuse arendamine võtab palju aega ja resurssi, kuid ühel hetkel hakkad sa märkama pisidetaile tavaelust ja saad need lavale kaasa tuua.

(üks impronäitlejate püsiv huumorinurk on uksed. No proovi sa üht tegelikult mitte-eksisteerivat ust usutavalt lahti teha. See pole nii lihtne, kui esmapilgul tundub)

Tõsi, kirjutades saad sa minna tagasi ja teksti mudida, kuid laval see võimalus puudub. Mis on lukus, on lukus ning sellega tuleb minna edasi ja lõppu jõuda. Mis on samuti paganama hea limitatsioon, et oskust lihvida ja harjutada.

Ma usun, et kõik improteatri näitlejad, kes on teinud pikavormi improt, teavad seda tunnet: Sa seisad lava kõrval ja jälgid kuidas kaasnäitlejad teevad tunni pikkuse loo esimesed kaks stseeni ning sa saad aru, et need lihtsalt ei tööta. Kohapeal sündiva teatri probleem - sa ei tea kunagi täielikult ette, mis välja tuleb.
Nii sa siis seisad oma teadmisega, et algus on nõrk. Aga valikut pole. Sa ei saa tehtut enam ümber teha. Publik on saalis, kõik on maksnud piletiraha.
See on see koht, kus sa pead võtma appi kogu oma loo jutustamise oskuse ja asuma ehitama selle peale mis sul juba on. Sitast saia ei tee, aga sa saad sellest alati ikkagi teha midagi tarbimisväärset (puskar äkki? mu metafoor pole vist parim). Mitte lihtsalt saad, vaid pead. Muidu on publik pettunud ja enam ei tule. Miks algus pahasti läks, pole sel hetkel oluline, tähtis on viia see võiduka lõpuni.

Ma ei ütle, et kõik meie etendused hästi läksid. Päevad pole vennad, vahel olime me ka ise liimist lahti. Kuid meie teatriseltskonna eesmärk oli et isegi meie jaoks halb etendus oleks publiku jaoks OK etendus. Sellest tasemest alla kukkuda ei tohtinud.

Selleks oli tarvis tohutult harjutada, jõuda vilumuseni. 

Kirjutades pole sul publikut ning sul on võimalik ka juba tehtud parandada. Kuid see sisemine sund asi vähemalt OK lõppu viia on mul endiselt alles. Isegi kui ma pole kindel, kuidas seda täpselt teha, ma pean andma endast parima, et see saaks tehtud - jõuaks mingi loogilise lõpuni.

Ning mul on tunne, et harjutamine on viinud ka mind mingi vilumuseni.