Kirjutusharjutus: kolme lause lugu

Kirjutab Zarvik

Heihoo! Teie lühivormi tüütus Tim Hornet, kes kunagi kooskirjutamistele ei satu, siinpool, õpetamas üht tehnikat, mis pärit improteatri maailmast. Ja ütlen kohe ette ära, et pealkiri on natukene eksitav. Pigem on tehnika eesmärk teha kolme lause stseen, mitte korralik lugu (kuigi, kui tuleb kohe lugu, on kah tore).

See impromäng käib nii:
* Kaks mängijat saavad laval kokku.
* Esimene ütleb midagi.
* Teine ütleb midagi.
* Esimene ütleb jälle midagi. 

Ja stseen!

Tähtis pole tegelikult mitte vorm vaid sisu ehk mida öeldakse. Selle kolme lausega/ütlemisega tuleks ära defineerida võimalikult palju. Me peaks teada saama kes on need tegelased laval, kus nad on, miks nad seal on ja mida kõike veel suudate te selle sisse toppida. (lisapunktid lisavastuste eest).

Need stseenid ei pea olema üldse väga erilised või põnevad. Laused ei tohiks olla liiga pikad ja keerulised (millal sa kuulsid poole meetri pikkust lauset igapäevakõnes?) ning soovituslik on mitte alustada karakterte tervitusega (eeldame, et nad mingil määral juba tunnevad üksteist).

Paar näidet:

"Watson, mis on teie arvamus selle tiigst leitud laiba kohta?"

Watson piilub laipa nende ees, millega defineerib ära, et nad on arvatavasti tiigi lähedal. "Jäljed kaelal välistavad uppumissurma. Kägistamine."

"Just nimelt Watson. On toimunud mõrv." Pistab piibu suunurka.

*

Kehahoiaku järgi ilmselgelt vanem inimene."Mu naine, me oleme juba 50 aastat abielus, saatis mulle sünnipäevapaki. Ta on Itaalias reisil." ulatab ID kaardi.

Vaatab kaarti. "Ats Kuusk? Kohe vaatame. Ongi teile pakk otse Itaaliast. Aga palun ja palju õnne sünnipäevaks." Ulatab paki.

"Oh. Aitäh," Punastab hetke. "Enamasti annab naine pakiga musu kah."

Nagu ehk märkasite on reeglid omajagu paindlikud. Ei pea olema selles kolmes lauses kramplikult kinni, pigem on tähtis järjekord ja loomulikkus, eesmärk võimalikult lühidalt võimalikult palju paika panna.

Siinkohas pakun välja seda paaris-kirjutamisharjutusena, kus üks inimene vastutab esimese karakteri (esimese ja kolmanda lause) eest ja teine inimene teise karakteri eest - ja siis vastupidi. Tähtis on see, et puuduks arutelu: esimene kirjutab oma lause ära ja annab teisele, kus tema vastab ja annab tagasi. Alles siis, kui kõik on kirjas, on aeg arutlemiseks. Nii ei saa liialt ette mõelda ja peab oma peaga leiutama. No ja kui esimene lause ei defineerinud pea midagi ära, siis see on teise inimese peal. "Vabandust. Mida te omast arust teete?" näiteks võib olla küll väga loogiline algus, kuid ei jaga informatsiooni ja kogu info on nüüd teise mängija toota. Kui aga panna natukenegi detaile sisse "Vabandust. Mida te omast arust minu atoga teete?" on juba palju lihtsam.

Ja see ongi minu poolt kõik.
Mõnusat kribamist ja päikest!