Kuidas sündis Kuningatütre vari... ja muud kaadritagust

Kirjutab: Zarvik

Kel näpus viimane Täheaeg leiab sealt minu (Tim Hornet) jutu Kuningatütre Vari, mis sai jutuvõistlusel teise koha. Tore saavutus, kuid selle jutu taga oli ka kuudepikkune nokitsemine. Nüüdseks on sellest tööst juba omajagu möödas, nii et ma kõike enam isegi ei mäleta, kuid proovin sellegipoolest väikest sisekaemust anda.

Miks? Sest ma ei taha jätta muljet, et kirjanikud on üligeniaalsed ja mõtlevad kõik paugupealt välja. Kribamine on protsess.

Soovitan jutt enne läbi lugeda, kuna see postitus siin rikub kõik maagia ära. Kel raamatut veel pole, siis saadaval Apollo ja Rahva Raamatu poodides. Mugav ja soodne on osta ka otse Fantaasia kirjastusest.

Loetud? 

Äge. Alustame siis algusest.

On 17. September 2022. Ulmekirjutamise päev Tallinna Keskraamatukogus (tunnetuse järgi veel suvi). Olen kohal, sest pole väga oma nägu näidanud ning lisaks saatsin ka mitu tööd ulme ülilühijutu võistlusele, mille tulemused siin avaldatakse. Suuri eeldusi pole, aga noh äkki joppab (joppas kah, jutt Laevakargaja sai kolmanda koha).
Maniakkide Tänav peab loengu LitRPG'st ning see kõnetab kuidagi. Ma olen aastaid vaadanud animet ning LitRPG kõlab täpselt nagu Isekai, mis on lihtsalt kirja pandud. See pole vaid tunnetus. Leidub omajagu mangat, millest on tulnud Isekai Anime, mida ma olen vaadanud. Milline huvitav teema, milles mängida.

Koju jõudes ketravad mõtted peas edasi ning tekib mingi idee mängurist, kes eksleb virtuaalreaalsuses muinasjuttude vahel. Muinasjutud on mingi püsiv teema, aga las ta siis on.

Paar nädalat hiljem on esimene must-must-mustand valmis ja saadan selle vabandustega Maniakkide Tänavale, kuna tean et tema on selles žanris Eestis aktiivne. Ma tean, et see on veel väga must tekst. Ei pealkiri, nimed ega tegevus pole veel paigas. Rääkimata maailma reeglitest. Aga mingi jutu tunnetus on äkki olemas. Mul on lihtsalt tarvis pilku, mis ütleks, kas on mõtet sellega edasi vaeva näha või mitte.

"Midagi siin on," tuleb vastuseks. "Mõtle lõpp ja buildup üle. Karakterid on kah liiga sarnased." Vastuteeneks vaatan tema ühe poolelioleva töö esimese peatüki üle ja vastan paarile küsimusele (näe, isegi kogenud autor vajab kirjutades vahel kõrvaltvaataja pilku).

Võtan teksti paariks nädalaks ette. Kirjutan lõpu ümber, parandan sõnastust, lisan komasid ja teen build-upi. Siis kirjutan uuesti lõpu ümber, sest nüüd see jälle enam ei sobi.
On äkki parem? Päris kindel pole. Timmin veel.

Saadan teksti viimaks ühele tuttavale, kes on hea meelega mu tekstide proovilugejaks.
Paari päeva pärast tuleb vastus. "Väga äge! Meenutab filme Free Guy ja Ready Player One. Sa oled neid näinud?"
Ei ole. Võtan veel samal nädalal need filmid ette ja kirun vaadates. Ma ei eelda kunagi, et ma olen super originaalne, kuid siin on ikkagi kuidagi väga sarnased ideed.

Umbes nädalakese-paar istub tekst tühja ja ma polegi kindel, kas on mõtet sellega midagi ette võtta. Sarnane idee on juba kinolinal käinud, mida ma siis enam punnitan. See aga poleks jutu suhtes aus. Pealegi, mulle meeldib ju kirjutada. Äkki on lähenemine ja vaatenurk ikkagi piisavalt erinev, et lugeja ei peaks pettuma. Ja pealegi, äkki kõik pole veel neid filme näinud. Ma kah polnud.

Mõtlen erinevaid nüansse ja detaile läbi. Lihvin ja täiustan üht ja teistpidi umbes peatüki päevas. Siis saadan paarile sõbrale lugeda.
Mõtteid sealt tuleb, kuid ei midagi, mis kõnetaks. Üldiselt kinnitatakse, et on tore lugu. Seegi hea, aga mul on tunne nagu midagi oleks veel puudu. Ma lihtsalt ei tea mis.

Räägin läbi ühe sõbraga kes on pedagoog, et mul oleks ühel hetkel tema abi vaja. Tal on silma sisu ja sõnastuse juures. Ütleb et paari nädala pärast äkki tuleb võimalus.
Räägin ka teise sõbraga, kes on grammar natzi (ta ise kutsub ennast nii), et kas tal oleks ühel hetkel aega läbi vaadata. Ma tean, et pean selle abi jätma viimaseks, sest siis saab kõik komad paika.

Prindin teksti välja ja käin ise kriitiliselt üle. Paberil on tunne hoopis teine. Muudan sõnade järjekorda ja mitmes kohas ka lõikude. Osad lõigud võtan üldse ära. Teistesse lisan infot, mis paistab olevat puudu. Paberil toimetamine võtab mitu nädalat. See paberipakk käib püsivalt kotis kaasas ning tuleb välja niipea kui mul jälle vaba hetk on.

Kui paberil toimetamine lõpuks valmis ja muutused sisse viidud saadan teksti pedagoogist sõbrale. Vähemalt ma tean, et see ei saa olla enam väga hull.
Ma ei eksi, talle meeldib, kuid ta pöörab tähelepanu keelepruugile. Peategelane ropendab üsna palju ja seda nagu maamees. Ikka perse siin ja persse seal. Äkki saaks paremini?
Mõttel on jumet aga ma ei tea sellest maailmast piisavalt. Kirjutan paarile mängurist sõbrale ja ühele kolleegile, kes arvutimängu spordis sees, paludes erievaid väljendeid, mida nad mängude ajal kasutavad.

Tulemus on värvikirev, ääreni täis militaarväljendeid ja estinglishi, ning ka üsna ropp. Ropum kui lihtsalt perse ja persse. Minu sulg ei tõuse, et panna peategelane ütlema tramaivõi või libu. See lihtsalt pole see. Samas, tõbrik on tore väljend.
Üks mängur, kes ka teksti luges, pakkus omalt poolt ka väljendi Fuju! mis neil sõprusringkonas käibel. Väidetavalt kuskilt Starwarsist alguse saanud. Lugedes tundub ka nagu eestistatud lühend sõnadest Fuck ja You. Selles on midagi. Lasen mõttel natukene podiseda. 

Tahaks mõne autoriga nõu pidada, kuid nüüd on see keeruline. Olen otsustanud, et see jutt läheb jutuvõistlusele ning mitmed, kes muidu võiks aidata, võivad olla žüriis. 

Pöördun paari inimese poole ettevaatlikult, andmata vihjeid jutule, et milline võiks olla tuleviku veebiropendamine, eeldusega, et see on suure tõenäosusega ikkagi inglise keelest tuletatud.
Lihtsalt Fuck oleks igav. Fakk kah ei taha panna, näeb teine kole välja.
"Aga pane siis lihtsalt Vokk. Ilus eesti sõna." tuleb üks vastus.
Turtsatan naerda. Ja-jaa, panen ma jeh.
Paar päeva hiljem söön ma oma sõnu ja panegi Vokk, lisaks veel põhjenduse miks neil on selline kõnepruuk. See sobib tegelikult kuratlikult hästi.

Siis veel grammar nazi komapuistamine ning ongi valmis. Saadan üsna varakult võistlusele ära, vaadates kirjanike chatis kuidas paljud alles pusivad. Mitmed rihtisid enne romaanivõistlusele, ma aga ei julgenud seda ettegi võtta.

Prima Vistani on aega ning pistan pöidlad pihku.

Möödub mitu kuud kuni minu postkasti potsatab sõnum. "Selline küsimus, et kas Teil oli plaan tulla Tartusse jutuvõistluse tulemuste väljakuulutamisele? Oleksite oodatud." Vaatan sõnumit ja sügan kukalt. Noh, ega väga ju ei olnud plaanis. Tulemused on ju pärast kah üleval. Samas näeks ju inimesi, kellega nüüd juba mitu aastat Reaktoris koostööd teinud. Kindlasti sellepärast ka kutsutakse otse, et näe kirjutab nii usinasti, aga nägu pole üldse näidanud. On ikka põrsas.

Korra mõtlen ka, et ehk jõudis mu tekst kuhugi esikümnesse, aga see on ikka palju loodetud. Esikahekümne seas võib olla. Äkki isegi on, jah. No olgu, ma siis lähen, kui nii ilusasti kutsuti. Oleks ju viisakas.

Tartus treffan mitme tuttava näoga ning siis tuleb jutuvõistluse tulemuste väljakuulutamine.
Vahemikus 20-10 mind ei ole.
Olgugi, et ma olin oma lootused juba sünni ajal mõrvanud, on kerge pettumus hinges. Nojah siis, aga elab üle. Kirjutan ju igal juhul edasi.
Nüüd loetakse ükshaaval kümnest alla kuni esikolmikuni.
Äkki olen tõesti kuhugi sinna sattunud? Ei. Ka see tulemus on negatiivne.
Ju siis taheti tõesti lihtsalt nägu näha, mis on kah aus.
Ma ei pane seda pahaks.
Kurb, aga noh...

"Teine koht. "Kuningatütre vari" Tim Hornet"
Misasja???
Ma olen kui puuga pähe saanud, kuid võtan ikkagi ilusasti autasu ja õnnitlused vastu.


Nüüd olen ma siis paberi mustaks saanud. Esimene minu asjalikum kirjutis asjalikumate kaante vahel. Võib ennast äkki nüüd natukene ka kirjanikuks nimetada.