Kirjutamine pole eskapism. Pigem just vastupidi.

 Tihti vaadatakse kirjutamist kui eskapismi - sa peidad end oma pisikesse maailmamulli ja paned seda nii hästi kirja kui vähegi suudad. Ajataju kaob ja tekst tuleb.

Kuid kas see on tegelikult reaalsusest põgenemine?

Mulle tundub, et kirjutamine on oluliselt rohkem reaalse maailmaga seotud kui lugemine, sest raamatu/jutu üheks eesmärgiks on kindlasti ka lugejas huvi tekitamine.
Kuidas sa tekitad huvi? Seoste ja võrdlustega päris maailmast, nii et lugeja saaks samastuda ja panna end jututegelaste väljamõeldud saabastesse/kingadesse/kummikutesse.
Lisaks peab loos olema loogika ja usutavus.
Seda kõike pole võimalik saavutada, kui sa püsid vaid oma kirjanikumullis.

1. Kogemus

Selleks, et sa suudaksid maailma kirjeldada ning teha selle ka lugeja jaoks huvitavaks, peab sul olema arusaam sellest, kuidas päris maailm töötab. Sa pead olema selle osa. Vähemalt vaatljena, veel parem kui sa kogemusi kogud.

Kunagi sattusin ma vaatama püstijalakoomikut, kelle põhilised naljad olid kas eelnevatest esinemistest või lennujaamast, kus ta viibis etenduste vahel liigeldes. See ei andnud just palju võimalusi samastumiseks ning polnud ausalt öeldes ka just väga huvitav ega naljakas.

Kui tihti on su jutus kirjanik? Ma arvan, et mitte just väga, seega on sul vaja ka muid kogemusi, mida saaks ära kasutada.
Su peategelane on kalamees? Millal püüdsid sa ise viimati kala? Suudad sa seda kogemust usutavalt kirjeldada?
Keegi su jutus lõhub kirvega puid? Millal sa ise seda viimati tegid?
Keegi ajab inimesi mootorsaega taga ...
No olgu, äkki igat asja ei pea ise proovima, kuid mõte jääb. Kui sul on vaja kogemust, mine ja proovi midagi uut. Kes teab, äkki hakkab meeldima.

2.  Suhted

Selleks, et kirjeldada inimeste vahelisi suhteid ei pea sa ise olema perfektses suhtes. Küll aga peab sul olema oskus vaadelda ja nüannse tähele panna.
Kuidas inimesed üksteisega räägivad?
Milline on nende füüsiline lähedus suhtlemise ajal?
Kuidas käituvad nad avalikus ruumis?
Kuidas võiksid käituda privaatselt?

Inimeste avaliku ruumi käitumist on lihtne õppida. Mine aga mõnda aktiivsemasse piirkonda (nagu näiteks Viru tänava lilleturg) istu seal juures ja vaatle. Lihtsalt märka ja pane tähele. Ka väikseid nüannse. Poole tunni pärast, kui kange kann pargipingi külge jäätunud, on sul kindlasti olemas nii karakterid, nende omavahelised suhted kui ka loo alge.  

3. Füüsika ja faktikontroll

Selleks, et luua usutav maailm, pead sa teadma meie maailma. Kirjandus peab olema reaalsusele piisavalt lähedal, et see tunduks usutav. Füüsika eksisteerib ja gravitatsioon töötab, niikaua kuni sa pole spetsiifiliselt väitnud, et seda pole. Kui sa tõesti väitsid, et seda pole, peab loos olema ka mingi iva, mis selle eripära ära kasutaks. Vt teatrimaailma ütlust "Kui laval on püss peab pauku saama."

Lisaks tasub üle vaadata ka kõik ära kasutatud faktid - eriti kui sa kirjutad alternatiivajalugu. Mõned kirjanikud teevad seda enne raamatut kirjutama asudes, teised kirjutamise ajal jooksvalt. Igal juhul, kui sa pole päris kindel, vaata üle. Vikipeedia ja Google on sinu sõbrad, isegi kui veebilehitseja hangub kõigist neist lahti tehtud lehtedest. Parem karta kui kahetseda.

Kuigi faktikontroll võib olla väsitav on see minu arvates üks lahedamaid näiteid õhinapõhisest õppimisest. Sa tegeled loominguga, tegevusega, mis sulle meeldib, ja lisaks saad ka targemaks. Kõlab liiga hea, et tõsi olla.

Kokkuvõtvalt

Kirjutamne eeldab, et sa oled kahe jalaga maa peal, et sa märkad reaalsust nii nagu see on, kogu selle lummuses ja veidruses. Et sa paned tähele ja tunned huvi.
Kuid kahel jalal mudas seismine ei tähenda, et sa ei saaks vaadata tähtede poole ning luua müstilisi lugusid ja maailmu.

Mõnusat sügist ja libedat sulge! 

Teie Zarvik