See tekst on NaNoWriMo süü!

Kirjutab: Zarvik 

"Mh, no olgu," sõnasin ma vastuseks, üllatades ka iseennast.

See oli teine november aastal 2019 ning mu kolleeg kutsus mind just kuuga romaani kirjutama. Juba see idee ise oli absurdne - kirjutada 50 000 sõna kolmekümne päevaga. See tähendas, et iga päev tuli toota vähemalt 1666 sõna. See oli küll ilusasti saatana numbri moodi, kuid ebarealistlik. Hetkel, kui ma selle vastuse andsin, olime me juba kahe päevaga maas. Lisaks polnud mul ka plaani.
Ehk siis kirjutama hakata oli üsna absurd.

Miks ma siis jaatavalt vastasin ja ülesande vastu võtsin? Sest mind oli mõnda aega kummitanud mõte kodukootud lauamängusüsteemist, mis oleks sama eepiline kui Dungeons & Dragons, kuid põhineks meite enda muhedal mütoloogial. Selleks tuli aga proovida, kas ma suudan üldse meie haldjate, härjapõlvlaste, krattide, nõidade ja muude olevustega korraliku seikluse kirjutada.

Tuli välja, et suutsin küll. Ma ütlesin jah küll ainult vaistu pealt, kuid pagan, kirjutada oli äge. Jah mõnel päeval ka tõsiselt piinarikas, aga siiski äge. Elul on kombeks visata kaikaid kodaratesse ning seega tasus parematel päevadel kirjutada nii palju kui torust tuli ja halvimatel aktsepteerida seda, mis vaikselt tilkus. Kuid manuskript nimega Kuraditosin sai ilusasti valmis. Töö lõunapauside ja unetute ööde arvelt, kuid siiski.

Olles sellest isegi üllatunud ja uhke saatsin ma muidugi oma teksti kohe sõpradele ja tuttavatele laiali. Ja kui juba siis juba - saatsin kohe paarile kirjastusele kah. Vastused olid viisakad, kuid vaoshoitud. Lühidalt, midagi nagu oli, kuid see polnud kohe kindlasti mitte avaldamisväärne tekst. Isegi kui ma kõik puuduvad komad lisasin polnud see endiselt avaldamisväärne tekst. Ideid nagu oli aga lugu ise oli meh, mida ei päästnud ka halb kirjaoskus.

Kuigi ma tahaks öelda sulle kallis lugeja, et ära sina nii tee, siis ma ei saa. Selle (halva tekstiga painamise) teoga olin ma märgistanud end kui inimene, kel meeldib sõnu seada. Tõsi, esimene romaan puusalt tulistada ei tulnud hea. Aga kellel tuleb? Vastus: mitte kellelgi.
(Samas pakkus see must tekst mitmele sõbrale piisavalt pinget, et nad ootavad juba pikisilmi, et ma selle puhtaks romaaniks ümber kirjutaks)
See sõnaseadja maine utsitas inimesi mulle erinevaid kirjutamise väljakutseid saatma ning ka esimene Reaktori jutt tuli tänu peatoimetaja (kes mu käsikirja oli näinud) otseküsimisele.

Sealt algas tee sinise ja punase pastakaga, aeglane ja piinarikas õpe kuidas ikkagi sõnu seada. Tuli välja, et korralikku teksti ikka päris pastakast välja ei ime (üllatus-üllatus). Kuid ma jätkasin Reaktorile kirjutamist, saates iga mõne kuu tagant uue teksti. Seejärel tuli see jälle soovituste ja parandustega tagasi ning ma töötasin teksti kallal edasi.

Ühel hetkel avastasin ma, et soovitusi jäi aina vähemaks ning mind tabas kerge hirm. Olin ma äkki see tüütu kärbes, kes toimetuse akna peale pabulaid jättis, mida siis kõik proovisid viisakalt maha pühkida? Teine võimalus oli muidugi kah: Äkki ma juba natuke teadsin, mida ma teen? See muidugi ei tundunud väga realistlik.
Igal juhul kavatsesin ma edasi kirjutada, eeldades et nii viisakad need ulmikud kah pole ja küll keegi ütleb otse välja kui lõpuks liiga paha hakkab.

Aga praeguseni pole väga midagi öeldud, olgugi et 40 jutulaadset toodet (jup, ka luuletus ja proosaluulet) on ilusasti üleval. Pigem on isegi tekkinud mõned püsilugejad, kellele minu eneseväljenduse stiil meeldib (või loevad nad puhtast viisakusest kõik ära).

Nüüd, ligi neli aastat peale samust NaNoWriMo kirjutamist, on mul esimene ulmejutt ametlikult kogumikus ilmunud (Kuningatütre Vari, Täheaeg 22).  Selle pikkuseks umbes 14k sõna ning olgugi, et esimene mustand sai valmis üsna ruttu võttis peenhäälestus ja timmimine kolm kuud. Ilmselgelt ma enam ei eelda, et kuuga on võimalik romaan valmis kirjutada.

Ma olen NaNoWriMo kirjutamist teinud kolm korda. Selle tulemusena on mul olemas kahe potentsiaalse romaani esimesed mustandid. Kuid see pole ainus kirjutamise tulemus. Tänu romaanikuu kirjutamisele leidsin ma tegevuse, mida ma naudin ning mõttekaaslaseid, kes samuti on nõus oma lõunapause ohverdama. Ma leidsin oma viisi, kuidas kirjutada ja näe, mind kutsuti isegi siia kirjutama.

Ma olen üsna veendunud, et minu eepiline Eesti mütoloogial põhinev rollimäng ei saa kunagi valmis. See vajab lihtsalt rohkem mängu-ehitamise oskust, kui mulle on antud. Kuid ma olen rohkem kui veendunud, et selle idee õhinas tehtud romaanimustast kasvab veel ühel hetkel midagi (ja isegi kui ei kasva, on olnud sellest tegevusest omajagu kaudset tulu).

Seega siin minu soovitus: Proovige seda väljakutset. Äkki saate romaani mustandi. Äkki õpite midagi enda kohta. Äkki hakkab meeldima. Äkki ei hakka kah, kuid ka ebaõnnestumised on head õppimise kohad.

PS: siinkohas pean mainima, et ma pole kunagi osalenud ühelgi ühiskirjutamisel, ei ulmikute ega NaNoWriMo omal. Igaühel omad kiiksud.

PSS: Ja tänu ulme kirjutamisele hakkasin ühel hetkel ka ajakirjadusse kribama.