Sisemine kriitik ja kuidas temaga toime tulla

Kirjutab: Zarvik

Seekordne tekst tuleb ehk tõsisemal teemal kui muidu. Olge hoiatatud, sõnavaraga ma seekord viisakaks ei jää, sest ka minu sisemine kriitik pole viisakas.

Miks on vaja sisemisest kriitikust kirjutada? Sest me arvame tihti, et meie oma on ainulaadne, et kõik teised teavad täpselt, mida nad teevad. Päris nii see pole. Paljudel on sisemised kriitikud, kes on oluliselt hullemad kui blogi Reaktori Reaktsioonid. 

Aga ma jooksen praegu liiga ette ja ebamääraseks.
Lähme algusesse ja võtame mõned praktilised näited.

Kui ma umbes viis aastat tagasi oma esimese kirjutise Reaktorisse saatsin, tuli see tagasi ohtrate punaste märkustega - oli mida parandada. Korraks tundus see küll heidutav, kuid samas oli ka tore, et keegi tõesti võttis vaevaks tagasisidet anda ja juhendada. Nii, et ma jätkasin kirjutamist. Punast pastakat jäi iga uue tekstiga aina vähemaks. Mõni mõtleks kindlasti, et "Ohoo! Areng!" Mina mitte. Või noh, hiljem sain aru, et äkki on areng kah, aga selles perioodis endas olin ma veendunud, et Reaktoril on mu sittadest juttudest lihtsalt kopp ees ja keegi ei viitsi enam tagasisidet anda, sest niikuinii ei paista nendest märkustest abi olevat. Just, ma olin veendunud, et mu kirjutised olid püsivalt nii halvad, et isegi toimetajad andsid alla. See, et neid endiselt avaldati ning et mul oli ka püsiv väike lugejaskond tekkinud, ei muutnud seda arvamust. Kriitik näeb vaid seda, mida ta näha tahab.
Miks ma siis kirjutasin, kui ma olin veendunud, et ma toodan jura? Sest ma olin endale pannud ülesandeks kirjutada. Vahepeal oli motivatsiooniks ka tänutunne selle eest, et Reaktori rahvas viitsis üldse lugeda ja tagasisidet anda (isegi kui nad enam seda ei viitsinud).

Samal ajal hakkasid mõned inimesed mind kirjanikuks kutsuma ja oi kuidas ma sellega hakkama ei saanud. Omast arust tootsin ma ju täielikku jura, ma ei näinud selles mingit väärtust.
Nüüd olen ma vaikselt selle tiitli omaks võtnud, isegi kui ma seda päris ei usu.

Võiks ju arvata, et sisemine kriitik on nüüd vaiksem. On ju raamat väljas ning see pole ka hirmus madala hindega. Tähendab, et mõnele isegi meeldib. Aga vot, ei. Kriitik ei ole vaiksem. Ta leiab ALATI põhjuse virisemiseks ja kritiseerimiseks.

Hiljuti jõudis üks mu jutt kogumikku "Lumetüdruk. Teistsugused armastused". Kriitik endiselt ei usu, et see on väärt seal kogumikus olema.
Aga Kaarnakirjas-inimesed lugesid ja ütlesid, et sobib. Kas see pole piisav põhjendamaks, et on hea jutt? Eelmise kogumiku puhul ütlesid ka, aga siis jäi jutt välja kuna oli liiga pikk. Seega kinldasti panid nad selle nüüd süütundest sisse.
Aga kas toimetaja ei öelnud mitte, et tore lugu oli?
Kui ütles, siis see oli kõigest viisakus.

Ka "Legendaarne professor jänespüks", mis sai selle aasta jutuvõistlusel seitsmenda koha, polnud kriitiku arvates hea. Esikümnesse maandumist selgitaks kriitik sellega, et žüriil oli "tõsisest ulmest" juba väsimus ning lustlik lugu mõjus värskendavalt. Probleemiks oli ka see, et ma nautisin antud teksti kirjutamist, mis kriitiku arvates pole lubatud - kirjutamine peab olema ikka läbi lukuaugu pressimine ja higistamine. Vaeva tuleb näha, mees, vaeva!

Ainus jutt, mille puhul kriitik ei oska väga midagi öelda on "Kuningatütre vari", mis sai 2023 aasta jutuvõistlusel teise koha. Paistab, et nii hea tulemus jahmatas ta (ja ka minu) sõnatuks.

"No aga sa oskad ju kirjutada küll. Ma pole su ulmet väga lugenud, aga ajaleheartiklid, mis sa oled kribanud, on olnud toredad," ütleksid mõned sõbrad.
"Ähh, kõik oskavad seda ja pealegi paremini kui sina," vastaks kriitik.

Kriitik leiab ALATI põhjuseid mahategemiseks ja teeb seda ilma faktikontrollita.
Käisid oma raamatut sisse lugemas ja nüüd on see olnud juba kaks kuud järeltoimetamises? Päris sitasti lugesid vist?
Saatsid Tumedatesse tundidesse paar aastat tagasi jutu ja nad tahtsid sellest järjekat teha, kuid pole miskit teinud? Paistab, et päris sitt jutt?
Mõlema näite puhul on ilmselge see, et küsimustele saaks vastuse kui helistada/kirjutada ja asja uurida. Äkki läks helifail kaduma või ...noh mida iganes. Võimalusi on tuhandeid. Aga kriitik paneb puusalt ja kõige teravamalt.

Ja selline see meie dünaamika on. Tundub, et mu sisemine kriitik pole just väga tore sell? Väga õige. Ei ole ning ta ei piirdu vaid kirjandusega, kuid kuna see siin on kirjutamise ja ulme blogi, siis ma proovin nendesse raamidesse jääda.
Kuidas tulla toime karmi sisemise kriitikuga? Üks võimalus on proovida mõista, mis või kes see kriitik on. Mis on tema eesmärk? Kust on ta tekkinud? See on töö teraapias, eriti kui samune kriitik mõjutab negatiivselt ka igapäevaelu.

Võibolla on võimalik sisemise kriitiku negatiivsust vähendada, sest mingi kriitika on ju alati hea. Aga äkki jääbki ta selliseks ja igavesti sinu pähe? Mida siis teha? Ka siin on tegelikult lahendus. Pane ta vaimselt kõrvalistmele. Kriitik on tegelikult abiks, kuid rooli juurde ei tasu teda lasta, sest ta pole just suurem asi sõitja. Ta ei läheks kuhugi, ainult istuks paigal ja räägiks, mis kõik valesti on - kui perses on maailm sinu ümber ja sa ise. Äkki on kah, aga kui see sõitu ei aita, siis pole teda tarvis tema nõu ja arvamust vastu võtta. Las ta jagab enda mõtteid ja arvamusi, kuid sina oled see, kes on roolis. Lisadetailina tasub mainida, et raadio kõvaks keeramine ei aita, siis hakkab kriitik veel kõvemini räuskama. Kuula ta lihtsalt ära ja tee otsus. 

Sest sõit peab jätkuma, see on sinu vastutus.