Miks Zarvik märtsis higistas?

Kirjutab: Zarvik

Aasta 2020. Ma proovin üle 15 aasta kirjutada ja mitte lihtsalt lühijuttu vaid erootilist ulmet. Selgub, et kuigi ma tean enam vähem, mis asi on ulme, pole mu erootika teadmised piisavalt pädevad (või siis pean ma teisi asju erootiliseks. Igaühele oma). Valmis ta igatahes sai ja mõnele isegi meeldis natukene pehmem lähenemine. Kuid üldine arvamus oli, et see võinuks ka tavanumbris olla.

Ufoporno mitte erootiline ulme

Panin selle teadmise edaspidiseks kõrva taha ning eelmisel aastal, kui ma olin võtnud eesmärgiks iga kuu Reaktorisse kirjutada, hakkasin ma juba märtsis higistama.

"Miks küll?" võiks mõned küsida. "Ma lugesin su 2022 Erektori juttu. Seal polnud midagi higistamise väärilist."

Njaa, kulla lugeja, sul on täiesti õigus, kuid las ma räägin sulle natukene oma kirjutamise protsessist lähemalt.

Suures plaanis võib mu kribamise protsessi jagada lühikeseks või pikaks (lühijutu puhul vähemalt - pikematel tekstidel on natuke teistmoodi).

Lühike - tuleb uitmõte, heal juhul istub see mõned päevad kuklas ning siis puistab end kiirelt paberile kui iseenesest... ja kõik. Suurt toimetamistki pole tihti vaja.
Kuigi sellised jutud ei tule enamasti väga pikad, on nad piisavalt ühe mõtte edasi andmiseks. Samas ei saa sa kunagi ette teada, mis mõte end just täpselt kätte annab.

Pikk - sa kogud peas teadlikult materjali ning vaatad, mis sellest mõtete ja ideede kompostihunnikust kasvama hakkab. See on aeganõudev ja vajab omajagu eeltööd, kuid tulemus võib saada pikem ja põhjalikum. Samuti saad sa protsessi suunata kogudes kompostihunnikusse täpselt vajalikke asju.

Vahel aitab pika protsessiga kirjutamine tekitada mõtteid mõne lühema asja jaoks. Mulle tundub, et mõlemat on vaja. Mõlemad on ägedad!

Minnes nüüd eelmise aasta ulme-erootika kirjutamise juurde tagasi ehk "Miks Zarvik märtsis nii palju higistas?" Erektori jutul oli kindel žanrimääratlus, seega kogusin ma varakult peas kompostihunnikut ning enamik sellest kraamist oli punastama panev. Üks asi on erootilisi asju mõelda või ette kujutada, hoopis midagi muud neid sõnadesse panna. Lisaks podiseb kompostihunnik peas püsivalt taustal, visates vahel huvitavaid leide välja. Kui muidu selline podin mind väga ei sega, siis keset tööpäeva saada äkitsi ulme-erootiline ilmutus on natuke paljust.

Keerulisi aspekte oli selle jutu juures veel.

Kuidas leida need õiged sõnad mida sa ka ise usuks?
Nii, et kõla poleks ei lapsik ega labane, kuid samas mingist tavapärasest piirist üle?
Nii, et seda lugeda ega kirjutada poleks rõve?

Peab tõdema, et ega ka kirjutama asudes polnud ma päris kindel, mis ja kuidas sellest välja tuleb. Mul oli esimene stseen ja järgmine samm ning mingi hägune idee. Edasi tuli jälle kompostihunnikut nühkida, et sealt midagi pudeneks.

Ning viimane aspekt, mis pani ehk rohkem higistama, oli teadmine, et ka mu vanemad harrastavad vahel mu tekste lugeda. Libanime, mis lubanuks julgemalt kütta, taha ma minna ei tahtnud. Seega pidi jutt olema piisavalt sünnis ka vanema generatsiooni jaoks.

Nii, et mu ajus oli omajagu rohkem nühkimist, kui lõpuks paberile sai.

Kuid sai nühitud ja sai paberile.

Eks näis, kas tuleb ka see aasta. Nühkimiseni!