Kirjutas: Laura
Ennevanasti, ammu-ammu, aastal 2018, juhtusin kirjutustoa suitsunurgas (sest nagu me nüüd juba õppinud oleme, paljud lood algavad just nõnda) tollase peatoimetaja Loidega Reaktori sisu üle diskuteerima. Käisin välja enda arvates suurepärase mõtte, et Reaktor võiks kirjutada veebikoomiksitest, ja sain ruttu teada, et ettepanek "te võiksite sellest kirjutada" võrdub tegelikult pakkumisega "jah, ma kirjutan teile sellest". Mõned aastad hiljem, ise peatoimetaja kohustusi täites, sain muidugi suurepäraselt aru, miks see nii on: peatoimetajal on juba niigi vahetpidamata aktiivselt sada vemmalt sõrmitseda ja lisaks veel hulk teistele nähtamatut (nn porgandikoorimise-masina) tööd, nii et kui keegi tuleb sinu juurde siira heatahtliku soovitusega "aga te võiksite veel SELLEST kirjutada!", siis sa jõllitad korraks sfääride võitlust pealt näinud pilguga silmapiiri, hingad sügavalt sisse ja siis vaatad innukat kaasamõtlejat natuke haletseva "no kas sa ei ole nunnukene?" naeratusega. (Siinkohal on innukale soovitajale endale parem, kui ta ei hakka abivalmilt pakkuma, et äkki siis keegi teine toimetusest võiks...)
Aga tagasi koomiksite juurde. Tol hetkel oli mul regulaarselt lugemisel oma viisteist vähemtuntud veebikoomiksit, millest tundus, et tasuks teistele muljetada. Kui esmane oh-mis-nüüd-mina-kohmetus sai maha raputatud, kirjutasin kokkuvõtte-soovituse veebikoomiksist False Positive.
See esimene katse sai ülejäänud sarjast pisut erinev, sest ikkagi prototüüp. Igal juhul järgmiseks korraks oli mul katsetuse-eksituse käigus juba paika pandud niisugune üldmall:
[0 kopi-paste intro]
[1 sissejuhatav üldkirjeldus antud koomiksi kohta: kes loob, millest räägib, mis ajastu, mis žanr, kunstistiil, kui tihti ilmub, millel on põhirõhk, paari sõnaga autori(te)st]
[2 ülevaade koomiksi sisust ja tegelastest + pildimaterjal ja omapoolsed tähelepanekud (pildinäidete kasutamine - ideaaljuhul kontakteerume autoriga ja küsime kinnitust, mida mis tingimustel ja mis mahus tohib jagada, kuidas soovitatakse viidata jne)]
[3 analüüs,tõlgendused, isiklikud arvamused, järeldused. 3. Osa võib olla eraldi lõiguna, aga võib ka sisuülevaatega läbi põimuda. Sisaldab näiteks selliseid asju: seosed ja viited, lemmiklood, lemmikseosed, värvikamad tegelased… ]
[4 kokkuvõte ja lõppsõna, kellele seda koomiksit lugeda soovitaks]
Peatoimetaja Loide arvas ka, et maimukese nimeks peab saama Segavereline koomiksimaailm ja teine postitus veebikoomiksist Punahänna unenägu ilmuski juba selle ühisnimetaja all.
2019 suvel vahetasin korraks käiku ja kirjutasin hoopis ülevaate
koomiksinäitusest KõheFolk2, mis parajasti ülikooli raamatukogus üleval oli.
Aasta lõpus tegin aga jälle väikse formaadi-jõnksu, sest see esialgne "oma viisteist" ühikut hakkas läbi kuluma (ja tegelikult hiilis pisut rutiin ka ligi) ning võtsin koomiksi asemel tutvustamiseks ette hoopis
kollektiivi Zombie Orpheus jätkufilmid. Ise leidsin, et üldtemaatiliselt las olla kõik ikka üks jätkusisu.
Umbes siitmaalt lööb koomiksijuttude regulaarsus kõikuma, aga see-eest süüvin loetavasse rohkem ja kirjutan pikemalt.
Ja siis kevadel sai Kuri Saatus mu kätte ja lubasin "natuke aega" olla peatoimetaja. Ma teadsin tegelikult küll, kui väga mu peakujuga sobimatud ülesanded jõudu ära söövad. (Adminnimine võrdub Agoonia, nüüd ja alati, aamen. Kui su keskprotsessor on üles ehitatud niimoodi, et Ajumehikesed postkasti uudistades sult lihtsas meeles pärivad: "Aga miks? Me eile/ mullu juba kirjutasime ühe meili," siis on selge, et iga korralduslik küsimus tähendab tahtejõuga enese endast üle kangutamist. Küsimus on ainult selles, kui kaua-palju ma olen nõus seda kangutamist ja agooniat millegi nimel kaasas tassima.)
Seda teadsin ma ka, kui palju on toimetajal kaadritaguseid "nähtamatuid" töid, mida märgatakse ainult siis, kui need tegemata on, ja mis samuti söövad sedasama resurssi, mida on hädatarvis iga "aga me eile juba kirjutasime..." hetke seljatamiseks. Aga ma ei tajunud miskipärst, kuidas peatoimetamine ka seda tõrt, milles talletatakse võimekust juttusid kirjutada (õigupoolest võimekust üleüldse kunagi midagi kirjutada) hoogsalt tühjaks lekitab. (Maailmas ja peres toimuv, mis samuti resurssi nõudis, jääb sellest võrrandist välja, sest liigitub mõttelaekasse "rasked asjad peavadki rasked olema". Aga kirjutamise võtmes tundus tookord, et võimekus on lihtsalt paremas ajaplaneerimises ja sobivate eesmärkide seadmises kinni.
No kas ta ei ole nunnukene?)
Võeh, jälle kisub jutt rappa. Tagasi koomiksite juurde!
Tagantjärele sisukordi sirvides on need mustrid muidugi näha: järgmised killukesed koomiksirõõmu õnnestus ilma tuua alles aasta lõpus, kui toimis plaaniline peatoimetajate vaheldamine. Novembris kirjutasin (loomulikult!)
graafilisest romaanist Rehepapp, detsembris aga
digikoomiksist Polar Paradox.
Selle viimasega hakkamegi vaikselt tänapäeva-ajastusse jõudma - nimelt oli tegu Kickstarteris toetatud projektiga ja selliseid on mul viimasel ajal hakanud kodukaustadesse kogunema (ei, ma ei ole neist kõigist kirjutada jõudnud).
Aga miks ma kõike seda kirjutan (ja kuhu see pikk jutt välja viib)?
Sest kõik need märkmelehed ja kogumiskaustad on endiselt täis vahvat materjali, mille lugemismuljeid tahaks jagada ikka, isegi kui pikalt kirjutada ei viitsi. Seda pisukest koomiksirõõmu plaanin edaspidi jagada just siin ja täpselt niipalju, kui parasjagu tahtmist on. Fukken yeah!
Kommentaarid
Postita kommentaar
Arva ja kirjuta! Kui heaks kiidame, jääb alles (kius, spämm ja muidu läbu läbi ei lähe).