Estcon ilma reisikirjata (2024)

Selle aasta Estconiks hakkasin valmistuma aegsasti. (Aegsasti!) Paaripäevase varuga jõudsin Stalkerit hääletada, kohalike lühemate juttude arvestuses. (Kõik need kategooriad, mille jaoks oli vaja lugeda uusi asju, pidid juba eos hääleta jääma, sest uusi asju praegu lugeda ei jõua. Aga nimekirju sirvides märkasin, et nii paljud pikemad ja lühemad jutud on võistluse raames juba loetud, et jaksab ülejäänud materjali läbi töötada küll.) 

Aegsasti seadsin töövalmis ka kirja- ja pildikaustad ning kirjutasin kahtlemata-kohe-tulevate jooksvate postituse tarbeks proloogi (sellest proloogist koosneb järgmine lõik). 

Veel otsustasin sel aastal igasugused raud- ja veeteede vallatused vahele jätta ning sebisin end aegsasti korraldajate ekipaaži pardale. Samuti õnnestus suur seljakott juba nädala alguses mõtestatult täis laduda. (Aegsasti tehtud eel-eel-ettevalmistusi ei põhjustanud siiski asjaolu, et minust oleks saanud hästiplaneeriv ja kalibreeritud ajatajuga normi-inimene, vaid hoopis koostöö-kirjutamispäev Elvas, milleks valmistudes oli vaja õigel ajal metsa vahelt välja tulla, mistõttu oli vaja nädalalõpu varustus juba nädala alguses ära komplekteerida. Niisiis - ajavaruga ettevalmistused küll, aga ainult sellepärast et kohe oligi päriselt vaja.) Kuna Estconile minek toimus taas teenindavas ja tagavas koosseisus ehk lihtsalt öeldes läksin tööle, siis väljasõidu ootel seadsin endale katsumuseks a) veeta nädalavahetus kainelt ning b) mitte osta ühtegi raamatut, nagu päriselt ka! 

Kohale jõudes sündis aga imelik asi. Ma küll võtsin hoogu jooksvaks muljetamiseks ja tegin isegi mõned põlveotsa-pildid aga… Pärast kohustuslikke kaadreid lipuheiskamiselt ei tekkinud rohkem tungi midagi jäädvustada, ei pildis ega sõnas. 

 

Selle asemel tassisin toiduaineid, sebisin tegusalt regamispunkti ümber ja valmistasin ette videovalve positsiooni. Ja nii kogu õhtu ja kolm päeva järjest! 

Ma oskan tõlgenduseks arvata vaid seda, et regulaarse kirjutamisharjumuse kultiveerimine (sellest pajatasin natuke juunireaktori kirjanikuintervjuus) on kuidagi mõjutanud kehakeemiat ja sfääride tasakaalu ja ilmselt on ka näpu vahelt läbikäinud toores tekstihulk ka niipalju mahukas, et mingit materjalipaisu kuskilt otsast ei teki. Veel oskan süüdistada asjaolu, et üleüldise töökultuuri kultiveerimise käigus olen kogemata ära harjunud paremini ühe tegevuse sisse süvenema ja mõte ei kepsuta väga suvaliselt ringi, kui juba tööjärg käes. 

Olgu põhjustega kuidas on, aga selgelt positsioneeritud “jah, töö, muu ei ole prioriteet” tõi kaasa üksjagu meelerahu. Võrdluseks näiteks eelmine aasta, kui ma pidevalt püüdsin sündmuste pulssi sõnadesse vormida ja samal ajal veel seltsielus osaleda, või oh õudu, üle-üle-eelmine aasta, kui pudrupatrull juba oli, Rujanauti veel ei olnud, aga see-eest mässasin seinaleht-Reaktorit kokku mätsida. (Vuih, saatanast! hüüab neuronite koor.) 

Selles meelerahus pesin ma pesu ära ja purjetasin metsapoole tagasi ja mul ei olnud vähimatki plaani Estconist midagi kokku kirjutada. 

Aga hiljem hoopis muis asjus pildimaterjali ühest taskust teise tõstes idanes paar lauset ja natuke veel ja siin me nüüd oleme. 

Järgneb mittekronoloogiline, mittetäielik ja muidu suvalises järjekorras raport, mida mul 2024. aasta Estconis õnnestus teha. 

- Ärgata laupäeval kogemata kell kuus, koos taktikalise otsusega mitte kella vaadata ja ühtlasi kohe ärkvele jääda ja tegutsema asuda, sest pärast on veel raskem. (Raskem sellepärast, et reedel hälbis varem-magama teekond sauna poole ja nii kuskil kella kolmeni. Ja enne seda oli tantsulka.) Pühapäeval sama viga ei korranud ja une hajumine algas kõigest pool tundi enne äratust. 

- Peaaegu põhjustada diplomaatiline intsident Udu ja ulmeühingu vahel seoses uusarendatud köögiosa kasutamisega. (vt eelmine punkt ja kell kuus.) Õnneks jäin kohe kohalikele vahele ja tunnistasin kõik ausalt üles ja küsisin edasiseks luba. 

- Moodustada võidukas mälumänguvõistkond Müstikamoos (MÜ-MÜ-MÜ. MÜstika, mitte mustika!) ning seejuures auhinnaraamatud siiski osavalt teistele suunata. Kuna kõige jõledam konkureeriv võistkond Minecraft (?) koosnes samuti omadest (Vana Kraft, kellega ma üleüldse võistkonna moodustamist alustasin, enne kui Jekimov ja Mant ette jäid, pungus hoopis omaette võistkonnaks koos Tõnise ja Anne-Maiga), siis küsimuste vahel lahutasime meelt rivaalide poole rõvedate lõustade tegemise ja demotiveerivate hüüatustega. Nemad muidugi pakkusid omalt poolt sama. Parim ajaveet, täitsa nagu päris turniir! 

- Hälbides kohe-magama teelt (jälle? ikka?) ja ahvatledes patuteele ka Lüüli, sooritada malbe kümblus kuumaveetünnis, seejärel jahedas järves. 

- Jõuda järeldusele, et pehmoilmadega ausalt teeninud säästutelk vajab vahetamist tõhusama mudeli vastu. 

- Kuulata kõiki ettekandeid (kunagi sügise poole saab vast videokogu ka järje peale). 

- Enesele seatud katsumuse kiuste siiski mitte jääda (päris) kaineks. Esimesel õhtul ja võimalik, et ka kunagi pärastpoole mekkisin ülima ettevaatusega Spiriti imejooki AU8, mälumängu kõrval või järel pakkus Joala heledat margiveini, päikselise ilmaga õnnestus Kraftilt pommida üks sääsekiilakas ja ööl vastu pühapäeva piraaditsesime Sashi juurviljapildiga veini kallal. 

- Veel õnnestus (tänu mulluse mina köögimärkmetele) kalibreerida sel aastal pudrukogus nõnda, et ilma ei jäädud ja kolmanda päeva hommikul tekkis isegi mõningane ülejääk (see reisis tarvitatud moosipanges minuga metsapoole ja digimuutus esmaspäevaseks toidukorraks). 

- Ja lõpuks, pilte solgutades avastasin, et olin pärast lippu siiski veel midagi silmata üritanud - nimelt STAFF-kirja Veiko särgil (taustaks ulmedisko). 

Kokkuvõtteks ja moraaliks mõtlesin aga hoopis seda. Nii nagu talvel tundsin vajadust väike kuulutus aknale panna, nii ka nüüd. Ei, Rujanaut ei ole suvepuhkusel, lihtsalt suurem osa kirjavõhma kulub omadele tekstidele. Nii et sõltumata aastaajast, kui tundub blogisaba hõredavõitu ja postitused pigem möödaminnes, siis võib tähelepanelik lugeja sellest järeldada: me kirjutame! 

 

Ei kirjutanud, ei muljetanud: Laura