Kuidas sündis Isa süda

Kirjutas: Zarvik


Algaja autorina on mind alati kurvastanud, et tekstidega pole kaasas nende saamislugu. Mitte, et kõik need lood nauditavad oleks, kuid see annaks kindlasti perspektiivi (ja ehk ka lootust) neile, kes pole enda oskustes või andes kindlad. Ehk oleks neist midagi õppida. Kui vaid seda, et looming on haruharva lineaarne otseliikumine punktist A punkti B vaid pigem mudaralli, kus teedel on paradustööd, rehv läheb katki, koer ajab taga, hääletajast saab sarimõrvar ning kolmandik teest on üldse vee all.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita – seega, siin minu viimase avaldatud teksti, Isa süda, saamislugu. Soovitan enne alljärgnevat jutt ise läbi lugeda.

Samuti vabandan, kui see siin lõhub illusiooni minust kui autorist.

---

Suve lõpp. Kütan ülilühijutte võistlusele ning nüüd selle aurus, olles just lastele unejuttu lugenud, tuleb üks veel. Idee on hea, selles on mingi potentsiaal olemas, kuid teostus vajab midagi muud. Jumala eest, ma saan ju sellest isegi aru, kuid lükkan sellegipoolest jutu teele – mul pole mingit ressurssi, et sellega praegu tegeleda. Vähemalt ei paina see mind nii enam peas edasi. Mõni aeg.

Mingit tulemust see jutt võistlusel ei anna, nagu oli ka arvata ning oktoobri lõpus tiksub jutu mitte-painamise aeg lõppu - mul pole midagi järgmise kuu Reaktorisse saata, ometi olen lubanud. Muid ideid kah pole. No olgu siis.

Võtan teksti uuesti ette. Kaks lehekülge, mille saab kokku võtta järgnevalt:

Lossi köögiemanda peatab koridoris äkki noor tüdruk, kes on lossis uus. Tüdruk uurib, mis emanda näoga juhtus. Köögiemand meenutab seda kuidas ta kunagi selle ise noaga ära retsis. Jutu käigus selgub, et noor tüdruk on printsess ja lossi emand on tema uus ema. Köögiemand vaatab värskele printsessile järgi ja ohkab, juuksed mustad kui eebenipuu, nahk valge kui lumi, huuled punased kui veri – ei see ilu siin lossis ellu jää.

Ohkan.

Suurem mõte, et Lumivalgukese kurja nõia kuningriigis on ka kohalikel raske pole ju paha. Kuid selles loos ei toimu essugi ja karakterid ei lähe korda – see on lihtsalt juhuslik kohtumine ilma mingi motivatsiooni või eesmärgita. See, et kirjeldused on minimaalsed, ei vääri isegi mitte mainimist.

Ühesõnaga: Oeh!
Samas mingi potentsiaal nagu on.

Visuaalne näide sellest kui midagi on justkui õigesti
samas ka väga valesti (autori erakogu)

Istun natuke selle mõtte otsas ning asun juba samal õhtul loo sissejuhatust kirjutama: Köögiemand enne kui temast sai Köögiemand. Kui muud ei saa, siis vähemalt usutavad karakterid, kellel on lugu rääkida.

Köögiemand ajast kui ta oli Tirts. Ta märkas kuidas ilusad tüdrukud tema ümber said otsa. Suured sellest ei räägi, kuna hirm Nõia ees on liiga suur. Midagi juhtub tema parima sõbrannaga (korralik emotsionaalne side - väga hea), ning see sunnib teda enda nägu rikkuma. 

Noh ja siis riburada pidi sama kaks esialgset lehekülge lõppu.

Lisan: ta on lossis ka põhjusega, soovides Nõiale kätte maksta.

See võib töötada. 

Seega panen mõtte pähe podisema ning proovin iga päev sellele natuke aega leida.

Esimene stseen: Tirts kuuleb pealt oma ema ja naabritädi emotsionaalset jutuajamist, millest ta päris täpselt aru ei saa. Naabritüdruk, kes on ka Tirtsu parim sõbranna, on Tirtsust natuke vanem, ning naabritädi kardab, et ta tütar võib hukkuda. Tirtsu ema tuletab meelde, mis on vanema kohus.

Esimene murekoht. Mis vanuses läheb Nõiale tüdruku ilu korda? Ilmselgelt mitte sünnist saadik. Naiseks saades? Kuusteist äkki?

Kuulan ühe Youtube’i video Lumivalgukese jutu ajaloo kohta, kuid sellest pole palju abi. Kuskil mainitakse, et Lumivalguke on seitsme aastane, kui Nõid (esialgsetes juttudes tema enda ema, mitte võõrasema) ta elu kallale kipub. Krigistan hambaid - see vanus ei sobi. Üldse on muinasjuttude taustade uurimisest vähe kasu olnud. Kui sa räägid muinasjuttu teise nurga alt ümber on tähtis kasutada just seda lugu, mis kõigile tuttav on - seega kõige uuemat.

Jätan vanusepiiriks kuusteist mõeldes, et paras iga ehk ka mehe leidmiseks. 

Niisiis:

Tirtsu sõbrannaga juhtub midagi. Midagi võigast, mis on ta venemate poolt põhjustatud ning rikub tüdruku ilu. 

Põletus? Lõikumine? 

Otsustan seebikivi kasuks, see tundub eriti häiriv ja võigas. Defineerib ka natukene ajastut.
Nii, sõbranna kaob enda sünnipäeva eel pildilt ja saab sandistatud. 
Tirts saab sandistatud sõbrannaga salaja jutule ja saab teada, et tema Sõbranna vanemad on selles süüdi. Sõbranna aga on nii löödud, et tahab oma elu võtta... 

Oot, see läks nüüd süngeks. Samas ka „tore“ muinasjutt ise on üsna sünge, nii et pole hullu.

Tirtsu kuueteistkümnes sünnipäev on peagi tulemas ning tema ema otsib talle kosilast, enne kui see kohale jõuab – mis muidugi ajab Tirtsu kurjaks, sest nüüd ta teab, et oma sünnipäeval ta sandistatakse.

Kriban teksti üht ja teistpidi ümber. Mõned päevad hiljem lisan:

Sõbranna põhjustas oma surmasoovis tulekahju, mis hävitas nende tänava ja armistas Tirtsu jäädavalt. Samuti toon sisse Tirtsu jälitava armunud poisi, kes on kõige potentsiaalsem kaasa, kuid poiss hukkub tulekahjus. Tirts on nüüd lossis tema nimega ning teeseldes meest, ning töötab valvurina. Köögiemandal ei ole liiga palju ligipääsu ja võimu, et midagi Nõia vastu teha. Mürgid ju kohe kindlasti Nõia peal ei toimi.

Võtan meheks olemise siiski välja – läheb liiga keeruliseks. Niigi juba paras seebiooper.

Niisiis, Tirts töötab Nõia all, proovides leida võimalust kuidas nõid maha võtta, ning siis äkki ilmub Lumivalguke, andes perfektse võimaluse seda teha.

Kaks nädalat kirjutamist ja üksteist lehekülge. See on parem kui eelnev kaks lehekülge, kuid midagi on ikkagi valesti, ma tunnen seda. Dialoogid on toredad, kuid karaktereid ja tegevust on liiga palju. Lisaks tundub lõpp kuidagi liiga juhuslik. Tirts on aastaid vaeva näinud ning nüüd on äkki juhuslikult (!) perfektne ohver kellega lõksu üles seada. Tundub liiga juhuslik.

Kuna mõte rohkem ei võta ja kaks nädalat punnitamist on sees, on jutul kindlasti miski väärtus olemas. Seega saadan Reaktori toimetuse poole teele, teades, et see pole suurepärane jutt aga ok. Lubasin ju midagi sellesse numbrisse anda, seega siin see nüüd on. Pole mu parim, kuid muud ma siit välja ei ime, andke mulle väga andeks.

Mõne päeva pärast tuleb pikk vastus. Toimetaja leidis ilmselgelt nagu minagi, et midagi oli, kuid, et praegune jutt ei toiminud. Ta tõi välja palju asju mida parandada, täiustada ning lihvida, lisades ka palju mõtteid. Lisades nagu alati, et see oleneb muidugi autori visioonist.

Ohkan.

Muidugi olen ma kogu selle panuse ja tagasiside eest tänulik, aga visioon? Noh, seda pole mul kunagi olnud. Pigem on kirjutamine selline „Vaatame mis saab kui ma seda teemat siit nurga alt uurin“. Üle kahekümne lühijutu avaldatud ja ma endiselt ei tea mida või miks ma täpselt teen – lihtsalt endal on põnev, lõbus ja jutt jookseb.

Viskan enne magama minekut pilgu veel pakutud mõtetele. Üks neist jääb kuidagi eriti hästi pähe kummitama: kui on juba lõksu üles seadmine, siis võiks ju olla jääger. 

Kuid Tirtsu jäägriks teha ei saa – see ei töötaks.

Veel samal õhtul, enne magama jäämist, meenub Mandi kiitus ühe varasema jutu kohta, et ma tõin sinna usutava lapse ja ema vahelise suhte. Äkki sai midagi sarnast teha Jäägri ja tema naisega – äkki neil oli tütar?
Mida rohkem tuttavaid tegelasi ära kasutada saab, seda parem.

See kõik peaks juhtuma enne pöialpoisse, seega neid pole pildil.

Jääger oli osav lõksuseadja, oskas rännata pikki vahemaid ning oli tugev.

Lumivalgukese pärisema oli kehva tervisega.

Võõrasema tekkis pildile imelikult kiiresti.

Selle saatel saabus uni ning terve järgmine päev mulksusid mõtted peas ilma kirjutamata, mõjutades siiski piisavalt, et ma liikusin kui inimnäoline masin.

Saabus järgmine hommik.

Pooletunnine jalutuskäik kontorisse möödus kui linnulennul, samas kui aju ragistas ja pani pilti kokku. Jalutamine aitas: kontorisse jõudes sulgesin end koosolekuruumi. Podisemine oli lõpule jõudnud.

Ma pidin selle kirja saama, isegi kui pidin pärast lõunapausi vahele jätma, et asjad tehtud saaksid.
Sõrmed jooksid kui iseenesest ja poole tunniga oli kolm lehekülge olemas.

Viskasin pilgu peale. Pagan võtaks, see töötas!

Täitsa lõpp ikka.

Tuhinaga kahest leheküljest punnitatud üksteist ning siis lõpplahendusena tuhinaga kolm täiesti uut lehekülge. Miks ma siis ei võinud kohe alguses selle hea jutu poole tunniga valmis kirjutada ah? Oli siis vaja seda kahte nädalat raisku lasta?

Samas ilma selleta poleks mõtted podisenud ega ka lõpplahendust tulnud.

Kuid selline see protsess vahel on (siin sõnade arvu lugeda oleks olnud eriti ebaproduktiivne).

Samal õhtul võtsin jutu kergeks toimetamiseks ette. Samuti tuli otsustada pealkiri. Viimane oli tekstil korduvalt muutunud: Ilu hind, Ilus elu, Ilu nimel... jne Viimane jutu variant aga vajas midagi muud. Jääger Lumivalgukese loos seostus südamega ning siin jutus täitis ta oma rolli lapsevanemana. Isa süda sobis. Olgugi, et selle seletus tuli alles täiesti lõpus, kõlas see hästi.

Korras.

Saatsin toimetusele, olles seekord kindel, et see töötas - mis iganes SEE ka oli.