Kuidas sündis Veripunane kingitus

 

Kirjutas: Zarvik

Uus kuu, uus jutt Reaktoris ja ka uus jutu saamislugu - juhul kui kedagi protsess huvitab. Seekord võtame ette jutu Veripunane kingitus. Loe jutt reaktorist ära, enne kui seda teksti siin edasi piilud. https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veripunane-kingitus 

***

"Mul on nii palju tegelasi, kellest võiks raamatu kirjutada."

"Ma arvan, et sa peaksid kirjutama surmast."

Kuu aega hiljem: "Sa igavene põrsas. Selle nimi on Mort!"

Kuulu järgi oli kunagi umbes taoline vestlus Neil Gaimani ja Terry Pratcheti vahel. Miks ma sellest alustan? Sest detsembrikuu jutu algus oli umbes sama. Kurtsin aga Mant'ile, et pea tühi ja mõtted otsas, lisaks ka juba aasta järjest Reaktorisse kirjutanud. Anna nõu mida teha. "Kirjuta üks pühadelugu detsembri Reaktorisse," vastas Mant kui muuseas.

Läks vast nii nädalake, kui esimene mustand sai valmis ja ma teda igaveseks põrssaks nimetasin.

Nüüd aga jutu sisu juurde.

Mind on eluaeg paelunud teistsugused jõulufilmid ja jutud (ja ka muusika). Midagi, mis keeraks kogu selle ilusa tilulilu pea peale, sest seda va tilulilu on tõesti liiga palju ja see väärib natuke sakutamist. Aga kuidas selle sooviga edasi minna?

Peale Manti nõu istusin ma tükk aega tühja, pea endiselt tühi. Siis aga meenus suvine vestlus ühe Soome sõbraga. Pühadeteemas see otseselt ei olnud, kuid midagi oli helisema jäänud. Tahtsin mõista kuidas haldjad ja vägi Soome mütoloogias on ning ta kirjutas sellest üsna pikalt.

Otsin vesluse üles ja loen läbi. Ahaa! Siin oligi see väike ideeseeme, mis jäi vestlusest alates kuklasse sügelema. Jõuluvana abilised on Soomes eri tüüpi haldjad, kelle nimetus on Tonttu.

Tonttu kõlab nagu Eesti tont. Kuidas on need kaks mütoloogilist tegelast aga nii erinevad, kuigi kõla on sarnane? 

Jätan mõtte podisema ja toimetan eluga edasi. 

Järgmisel õhtul hüppab pähe küsimus: "Miks on jõuluvana ja päkapikud punased?" Muidugi ma tean, et õige vastus on Coca-Cola (nende reklaam lükkas selle piiri vähemalt selgemaks), aga miks mitte veri. See kõlab mõnusasti võikalt. Mõte, et meie nunnud punased päkapikud on punased, sest nad on verega kaetud - mida teeb see nunnumeetriga?

Mõte on ise-enesest äge, aga miks on Tonttu'de kuued verised? Ilmselgelt on see midagi püsivat, sest noh keegi neid ju iga aasta verega üle ei kalla. Või äkki kunagi kallati? Oot, aga jõulutraditsioonides on ajalooliselt omajagu verd. (Pratchetti Hogfather isegi puudutas seda teemat.)

Paar päeva sobran Wikipeedias, niipea kui vaba hetk tekib, lugedes igasugu talvekommete kohta. Ma ei pea vaatama kaugele. Sarved paistab olevat üks läbiv nähtus nii siin kui naabrite juures. Soomes oli kunagi Nuutipukki. Praegune Joulupukki nimetus vihjab veel sokule, kuigi visuaalset midagi alles pole. Ka meil oli kunagi jõulusokk. Rääkimata Krampusest ja muudest sellistest olevustest mujal maailmas. Sarvilised on aga paljuski ära kadunud ning asendunud lõbusa jõuluvanaga.

Hmm.

Pistan posu sarvilisi ja traditsioone peas kokku, et teha üks ebamäärane sarviline, kes külastab talviti kodusid ning juhib tontide armeed. Lisan sisse ka selle, et ta karistab neid, kes hästi ei käitu (mis oli suur jõulude osa enamikes riikides. Isegi St Nick andis nuuti). Viimasel hetkel lisan ka mõtte, et ta oli kunagi inimene ning see on tema needus, täita sarvilise rolli. Kõlab usutavalt.

Nüüd sisu ise.

Tondid peavad saama verega kaetud, kuid ma ei taha, et nad lastekodu veristaks - see oleks samm liiga kaugele. Eesmärk on võigas aga mitte liiga häirivalt võigas. Samuti võiks mingi soe jõulutunne sees olla keset verd ja õudu.

Esimene mustand saab valmis üsna pea, loo lõpp ja algus on paigas, kuid meetod kuidas tondid punaseks saavad on natuke hägune.

Viimistlen seda juba järgmisel päeval. Veristamine võiks äkki kingitusena tulla? Soe verine kingitus.

Kohendan teksti paar päeva ning saadan Reaktorile, kommentaariga, et ma pole päris kindel kuidas seda parandada - sisetunne ütleb, et pole veel valmis. Vastus on rohkem kui abivalmis, sisaldades mitut kinnitust, et jutt tegelikult juba täiesti toimib, lisaks 7-8 erinevat lähenemist mida annaks veel juurde panna, kui väga soovi. 

Loen ja sügan kukalt. Et keegi tõesti nii palju mõtet ja abivalmidust siia sisse pani.
Aitäh, kuigi ei usu, et see lugu seda abi väärt on.

Käin enne magamaminekut nimekirja peas läbi. No ei kõneta neist ükski.
Ei, siiski üks, mis põhimõtteliselt soovitab lihtsalt rohkem kirjeldusi ja rahulikumat tempot teha. Sellel on jumet. 

Lasen teksti üle. Lume krigin, tuule vilin - proovin kasutada kirjeldamisel erinevaid aistinguid.

Jah see täitsa sobib. Midagi küll kraabib sees veel natuke, kuid ma ei suuda seda sõnadesse panna. Vähemalt üks verine, kuid samas soe, jõululugu. Võib rahule jääda küll.

Vaatan ohates valmis teksti ning siis kalendrit. Pea on endiselt tühi ja lähitulevikus paistab vaba aeg.
Mida ma nüüd kirjutama peaks?
Mant'i käest igaks juhuks rohkem ei küsi.