Kirjutamisest kasulikku: tegelane, tema omadused ja teised tema ümber

Kus ma siis nüüd oma märkmetega pidama jäingi? Paar nädalat, khm, mõned kuud tagasi postitasin portsu kasulikuna tundunud võtteid ja soovitusi tegelaste kokkumonteerimise kohta. Tookordsed nopped keerlesid peamiselt selle ümber, mis isikuomadusi  tegelasele anda ja kuidas neid tekstis väljendada. Märksõnad, mis tookord postitamata jäid, puudutasid keerukamaid dünaamikaid tegelase sees ja tema ümber - ehk siis tegelase iseloomu, suhteid, konflikte, moraali jne.

 

 

Hakatuseks lasen YT-autoril Brandon McNultyl refereerida kirjutamisnõu Robert McKee raamatutest “Story” ja “Character”. Kokkuvõtlikult: kui tegelast kirjutada lahti kolme kihistuse kaudu (pindmine, seesmine ja varjatud) siis vasturääkivused nende kihistuste vahel aitavad tegelasele sügavust ja sisukust lisada. Neid vasturääkivusi saab esitada mitut moodi: 
- vastuolu mitme välispidise omaduse vahel, näiteks ametiga sobimatud harjumused või väljahõigatud väärtustega vastuolus hobid (kopsuarst, kes suitsetab, taimetoitlane, kes kogub topiseid); 
- vasturääkivused välispidise mulje ja sisemaailma vahel (nt. salajas heasüdamlik kaabakas); 
- vastuolud välise ja peidetud kihistuse vahel ehk tegelase fassaad ei kõla kokku tema salasoovidega; 
- konfliktid erinevate tungide-soovide vahel, mida tegelane endale teadvustab;
- sisedilemmad;   
- konfliktid teadvustatud tahtmiste ja sisimate soovide vahel (sh. tegelased kelle isiksus on lõhustunud või kes esinevad korraga eri rollides) 
- alateadlikud dilemmad ehk konfliktid selliste tungide vahel, mida tegelane ei oska ise teadvustada (näiteks perekondlikud rollikonfliktid). 
Näidete otsa kõlab meeldetuletus, et kui tegelasele sellised vastuolud sisse kirjutada, siis tuleb neist ka kinni pidada (mitte nii, et üllas tegelane lööb süžee jaoks sobival hetkel korraks põnnama, aga siis jätkab sama üllalt, nagu midagi poleks juhtunud). 

 

Teises videos võtab Brandon käsile seespidise ja välispidise konflikti mõisted...

...ja kolmandas kirjeldab mõningaid edasijõudnumad tegelasloome tehnikad. (Need pop-psühholoogia ja pseudoteaduse jupid ajavad mind ausalt öeldes sügelema, aga kuna jutt ei käi siin päris inimeste lahterdamisest, vaid fiktiivinimeste kokkuladumisest, siis ma tunnistan, et õigetes kätes võib neist tehnikana kasu olla.) Selle video lõpus jõuame ringiga tagasi sisemiste vastuolude kirjeldamiseni :)

Siia vahele mahub loeng kuulsamalt Brandonilt - Sanderson räägib pikemalt tegelaste omaduste ja iseloomu ülesehitamisest. 

 

Sisekonfliktide teema tuules jäi mulle näppu veel Janice Hardy postitus, kus ta räägib “pahalase projektsioonist” või “vastujõudude kehastusest” (proxy antagonist). Nimelt, kui tegelase vastu töötavad seespidised jõud, siis kes-kuidas neid jõude välismaailmas esindab? (Kui omaenda köögisahtlist materjali otsida, siis võtkem - näiteks - üks laisavõitu vabatahtlik, kes sisimas siputab hedonismi ja kohusetunde rajajoonel. Kuidas paistab vastujõudude kehastamise võtmes tema suhtlus mõnuainelembese abikaasaga, kuidas pedantlik-neurootilise laopealikuga?) 

Sinna otsa lugesin Hardylt tegelase omaduste väljamängimise kohta, nimelt kuidas juba toimivale tegelasele varjundeid lisada ja olemasolevaid kirjeldusi mõjusamaks lihvida. Ta pakub välja tegelase peenhäälestamist viie omaduse näitel: 
- mõistus - kas tegelane on pigem nupukas või teab palju? 
- emotsioonide rakendus - kas tegelane manipuleerib teisi või mitte? 
- usaldus - kas tegelane pigem usub kõike või kahtleb kõiges? 
- reaktsioonid - kas tegelane pingeolukorras pigem tardub või sööstab tegevusse? 
- kaasatundmine ja teiste kohtlemine - kas tegelane andestab eksimusi, isegi kui ei peaks? Või nõuab õigust, isegi kui see mõjub julmalt? 

Tegelase häälestamisest-tasakaalustamisest kirjutab ka Patricia C. Wrede: et tegelaskuju pole pusle, mille jupid õigesse järjekorda lükid ja juba ta töötabki, et lihtsalt märksõnade kokkukuhjamine ei pruugi tulemiks üldse toimivat tegelaskuju anda, ja et erinevad kirjutajad lähenevad tegelasloomele erinevalt tasandilt (kes planeerib, kes visandab, kes hakkab lihtsalt kuskilt otsast pihta ja tegelaskuju settib välja alles kirjutamise käigus). 

Veel arutleb Wrede selle üle, kuidas suhestuvad mõisted “keskne tegelane”, “peategelane”, “vaatepunktitegelane” ja “kangelane”. (Kangelast tunned teost, kangelaseks kujunetakse, mitte ei sünnita!) 

Kuna nüüd käis töölaualt läbi kangelase mõiste, hakkasin samasse kuhjama veel tegelastüüpide lähivaateid ja arutlusi. Ja kuna looanalüüsi ja kirjutamisnõu aruteludel on tihti pirakas ühisosa rollimänguaruteludega, leiab siit kuhjast ka mõtteid tegelaste omavahelistest suhetest ja suhestumisest.

Kuhi ise on selline: troobianalüüs hukule määratud kangelastest, reeturi sisemine ehitus (samal autoril on sarnaseid ülevaateid veel mitme pahalasetüübi kohta), kurja tegelase väljendamisest rollimängus, omavahel vastanduvad tegelased, sammud tegelaste omavahelise suhtestiku tekitamiseks, üldiseid soovitusi kõrvaltegelaste tõhustamiseks.

Ja lõpuks - “tegelane, keda polnud” ehk kadunud tegelasega suhestumine teiste tegelaste kaudu (see teema on jõuliselt välja mängitud näiteks veebisarjas “A hole in the world”).

  
Ma omalt poolt märgin, et tegelasloome teoreetilisemat nodi, eriti töölehti ja libahoroskoope ja mustreid ja mudeleid on parem rakendada mitte tühjalt kohalt, vaid alles siis kui mingi esialgne märkmete tasemel tekst juba idaneb. Muidu võib kaunite diagrammide sirgeldamisse lõksu jääda ja lisainfo visandamisest saab kirjutamise asendustegevus.

Võtteid ja soovitusi kogus ja vahendas Laura