Kirjutamisest kasulikku: tegelane, tema sise- ja välis- ja omailmad

Viimasel ajal olen tõhusate praktikate ja nutikate nippide korjel leidnud päris palju tegelaste kirjutamisse puudutavat, piisavalt, et saaki jagada. Jupid on üles nopitud ja kõrva taha topitud juhuslikus järjekorras, juhuslikel hetkedel, aga püüan neile mingi mõtestatud järjekorra luua. Ja veel - korrastamise käigus kogunes noppeid nii palju, et ühe postitusega ei pääse. 

Tänased tarkuseterad käivad põhiliselt selle kohta, kuidas tegelane ideest välja haududa ja teksti sees hingama panna. Niisiis - liha tema luudel, okas tema hinges ja kivike kingas,  

Alustan juba tuttavast Patricia C. Wrede blogist. Postituses tegelasest, tema omadustest ja sellest, kuidas need loo käigus lugeja jaoks avalduvad, kritiseerib ta pinnapealset nõuannet “lihtsalt kirjuta tegelased lugejale meeldivaks”. (Muide, päris paljud ülesnopitud mõtted näitavad hambaid pinnapealsete “lihtsalt”-nõuannete suunas.) Esimesed vastuväited “lihtsalt meeldivatele tegelastele” on, et iga lugeja loeb ja tunnetab teksti erinevalt, pagasis omaenda ideaalid, tõed ja kogemused, ning et see, kuidas lugeja sinu kirjutatut vastu juhtub võtma, ei ole mitte sugugi sinu kontrolli all. (Ebaviisakalt liialdades - kirjuta sina kuitahes ilusti, ei ole sinu otsustada, kui “valesti” keegi su teksti loeb.) Küll aga kujundab lugeja arvamust tegelastest sarnaselt päris inimeste tundmaõppimisele - läbi sõnade ja tegude, reaktsioonide ja valikute, külajutu ja väljendatud uskumuste. Niisiis, kuigi kirjutades ei ole otseselt võimalik sundida lugeja reaktsiooni, on sinu võimuses jälgida, kuidas tegelase teod ja omadused kokku klapivad ehk mida ta teeb ja ütleb, kuidas olukordadele reageerib, samuti kuidas mõjub üks tegelane teistele ja mida need teised temast arvavad.

 

 

Kui hakkasin koondama tegelasloome tehnilisi aspekte, ning seda, kuidas tegelane ja lugu koostoimes arenevad, jäi mulle mitmel pool silma soovitus anda tegelasele mõni uskumus või isiklik reegel, mida ta alati järgib. Konks on aga selles, et tegu võiks olla vääruskumusega, ehk siis uskumusest tulenevad otsused ja valikud on iseloomulikult vildakad.

Tegelase isiklikust vääruskumusest (ja ahaa-efektist, mis tekib, kui see uskumus loo arenedes murenema hakkab) kirjutab põhjalikult K.M. Weiland. Tema käsitluses on tegelase vääruskumus üks oluline alustala loo alustamisel ja annab hea alguspunkti tegelase arengukaare visandamiseks. Teksti jutustavas osas väljenduvad tegelaste (väär)veendumused selle kaudu, mida sa neil teha ja näha lased, mis valikud sa neile ette kirjutad. Dialoogis saab kahtlaseid uskumusi otsesõnu väljendada, näiteks kui tegelane kordab mingit oma käibefraasi (nii saab lugejatele märku anda, et jah, ta usub jama), põhjendab oma valikuid imelike vabandustega vms.

Sellest, kuidas tegelase veendumuste ja uskumuste abil tegevust üles ehitada (sealhulgas ka tegelase vildaka arusaama loo käigus kummutamist) on pikemalt juttu ka siin, David Perelli ja Will Storri vestluses

 

Tegelaste ülesehitamisest ja arendamisest üldiselt pakub pikemaid arutlusi Hilary Layne kanalil The Second Story. Need on rohkem lühiloengu mõõtu jutuajamised ja vahetute näidetega varustatud.

Siin videos räägib ta, kuidas tegelase loomisega üldse pihta hakata. Muuhulgas soovitab ta alguses hoiduda valemitest ja arhetüüpidest, sest need ei lähtu loost, mida just sina hetkel kirjutad. (Hilary videotes kõlab üldse tihti soovitus valmisvormelite asemel luua ise süsteemid ja struktuurid lähtudes just enda loo vajadustest - aga see jutt on rohkem juba edasijõudnute teema.)

Teises videos vaatleb Hilary tegelase kulgemist ja arenemist loo kestel

Muuhulgas rõhutab ta, et “sõltumata sellest, kas tegelane ise loo käigus muutub või mitte, on ta igal juhul kulgemises”. Ehk siis, mitte alati ei pea punnitama, et su tegelane käesoleva loo käigus kuidagi muutuks (sest tähtsad onud kuskil ütlesid, et muutus peab toimuma), parem tunneta, kuhu su tegelane kulgeb ja rõhuta-vürtsita-markeeri seda kulgu. Veel on kasulik meeles pidada, et loo sündmustik ja tegelase arengud toidavad teineteist ja sõltuvad teineteisest lahutamatult. Hilary pakub ka nõu, kuidas sündmustiku kaudu tegelaste teele valikupunkte veeretada - valikud ei teki aga tühja koha pealt, nende ankruks on omadused, mis sa tegelasele oled sisse kirjutanud.

 

Viimaste nopetega oleme jõudnud tegelase väljahaudumise teemade juurest soovitusteni, kuidas tegelaste olemust tekstis väljendada. Siin saab mul märkmete korrastamise jaks otsa ja suurem osa rakenduslikke soovitusi jääb järgmiseteks kordadeks. 

Aga esimest tegelaste-postitust sobib lõpetama Neil Chase’i video viiest võttest, kuidas tegelase tegudes väljendada tema iseloomu ja olemust (tema näited on filmidest, aga mu arvates igati kohaldatavad ka loetavatele tegelastele). Viis võtet puudutavad tegelase paigutamist erinevatesse olukordadesse: 1) kuidas tegelane käitub raske valiku olukorras; 2) kuidas tegelane õpib ja areneb, kuidas see toimub sammhaaval, läbi raskuste ja ebaõnnestumiste; 3) kuidas tegelane käitub omaette olles; 4) mis on tegelase harjumused ja isiklikud rituaalid, sh sisemisi heitlusi peegeldavad sundkäitumised; 5) keda tegelane kaitseb, mille nimel ennast ohtu paneb, mida ta on valmis kaotama.

 

Võtteid ja soovitusi kogus ja vahendas Laura