Masinast metsavaimu otsimas

Masina-vaimu näitusele minek meenutas mitmeti Pärmika Peitusele minekut: tahtmine oli juba juunis, aga tegudeni jõudsin napilt enne sulgemist. Samuti õnnestus kogemata peale sattuda … aga nüüd ruttan ma ette. Ühesõnaga, päev enne näituse kinnipanekut juhtusin olema Tartus käimas ja tegin kohe täkke päevaplaani. Ja et julgem oleks, agiteerisin seekord õe ka kaasa - sellest siis meie-vorm jutusatmisel. 

Otsustasime pihta hakata loodusmuuseumi poole pealt. Kui soojenduseks said vaadatud fuajee stratigraafilised vinjetid ja kuulatud mõned doosid metsakuminat, leidsime tee suurde audikasse suurte ekraanide manu, kus näidati masina abil unistatud metsavaimu ja masina unistamist ja asju.

Edasi hakkasime värviliste noolte abil juhuslikumalt navigeerima.
Näituse kõige painajalikum etteaste oli kollane kummitustuba audio-ajukepi teenistuses. (Vägisi kippus meelde see meem.)

Kui seejärel õnnestus üle elada veel raba-emotsioon ja laulvad rupskid teises tiivas, pidime tõdema, et folkloor pole mingi tilulilu ja see näitus pole pehmodele! (Kippus olema sedapidi, et just audio-asjadega kisuti taga-aju vingerdama.)

Üleõue kirjandusmuuseumi saabusime aga nõnda, et rahvas juba kogunes kuraatorituuriks, mis pidi kõigest mõne minuti pärast pihta hakkama. Siit siis teine paralleel peituse-näitusega.  

Siinmajas tegime kohaliku teekonna kaasa, aga kui tuur liikus edasi loodusmuuseumi poole ... 

 

... jäime paigale, vaatasime veelkord Uinuja-filmi ja uurisime omas tempos helimasina detaile.

Pööningul käisime ka ära.

 

Nii mõnegi kandi pealt resoneeris see näitus minu jaoks Voronja galerii Teadus-kunst-ulme suvenäitusega (loe Reaktorist tollast vahetut muljetust ja intervjuud kuraatoritega.) 

Metsa-vaimu-masina näituse tagamaade ja seotud antoloogia kohta loe aga siit: folklore.ee/loodus/projektist/naitus.

Muljetas ja pilditas: Laura