Peituse viimased päevad

Kui ma mõni minut peale avanemist pärmikasse jõudsin, pidas Sirla parajasti väljamaalastele loengut. Näitasin pileti ette, norisin endale valvelauast ühe tasuta kleepeka ja sättisin ka viisakalt ukseavasse kuulama.

Veidi aja pärast selgus siiski, et loeng ei ole tavakülastajale kohustuslik ja võib julgelt edasi kaugemale minna. Nii ma siis pugesin ära suurde saali ja tuustisin seal kirjanduslikke nurgataguseid, vaatasin kuidas tuvi tuvikujulist varju heidab, ja samal ajal poole kõrvaga ikka kuulasin ka.

Jõudsin niimoodi trepikotta, kuhu loeng enam ei kostnud, nii et võis iseseisva peitusega alustada.

“Oma peituse” mängu juhtis kaks printsiipi. Esiteks visuaalsete hetkede talletamine, mis enamasti ei lange kokku näitusetööde ontliku pildilepüüdmisega (eks ilusaid otse paraadpilte leiab kuskilt kultuursest ajakirjandusest nagunii, mina püüdsin talletada selliseid isiklikke nurgataguseid märkamisi ja suhestumisi). Teiseks liikumistee - mõtlesin ronida kõrgemale korrusele välja, et sealt siis uudistades allapoole tiirutada.

Selle trepi tipust tee edasi ei viinudki, nii et tuli ikkagi teine korrus ette võtta.

Labürindi kuskil otsas pääses teisele trepile ja sedamööda üles uuele levelile. 

Siit alates sigines individuaal-peitusele kihte juurde, sest vahepeal liikvele läinud külaliste grupp jõudis samuti otsast kõrgemaid korruseid vaatama. See tähendas, et mõnes toas oli vaja koreograafilist lähenemist, et vaatlemisel-jäädvustamisel üksteisele mitte kaadrisse sattuda.

Kolmandal korrusel kunsti kontsentratsioon muudkui kasvas, kuni kutsuv biit meelitas vältimatult roosasse tuppa. (Sealt on need viimase pildi infolehed ka.) Ma taas ei hakanud popimaid vaateid jäädvustama, vaid uudistasin niisama hoolega, lugesin tegijate toimikuid, otsisin vähem-ilmseid talletusmomente, saateks nüüd juba kohustuslik las-ma-astun-su-kaadrist-välja-valss.

Kõrgem korrus kõrva taha pandud, võis jälle otsapidi laskuma hakata ja teise korruse teise poole ette võtta. Sirla loeng oli ka vahepeal sinna jõudnud ja nüüd sättisin end juba täiesti teadlikult kuulama. Nii sain näiteks teada, kuidas korrakaitse silmis on pinstlil palju ohutum ja kunstilisem kuvand kui spreidel. Samuti kuulsin sellest, kuidas erineb Tartu ja Tallinna linna-adminnide hoiak tänavakunsti. (Lihtsustatult sain aru nii, et kunstisallivamas Tartus toimib sarnane iseregulatsioon, nagu elurikastes ökosüsteemides - kuna kunstnikel lastakse poolavalikult tegustseda, toimivad kirjutamata reeglid ja ilu pigem hoitakse; aga Tallinnas, kus igasugune kunst kuulub kohe mahapesemisele, täidavad järelejäänud tühjuse kiirsodijad ja täägijad.)

Siis kui loeng läbi sai ja ruumi ennast ka natuke kaeda jõudis, leidsin siit elemendi, mida kunagi vilksamisi näinud, ja mis sest ajast rahu ei anna. 

Nimelt kunagi mingite kultuuritalgute ja/või luuleõhtu raames (ja see oli vist veel enne seda kui "seks läbi puhvaika" postrid tulid) sai tsipa mitteametlikku tuuri ja kuskilt läbi ukseprao nägin ruumi, mis vallandas kõik nõukaaja ulmekino võnked ja sisaldas lisaks klaastellistele ja kahhelplaatidele ja veel mingile tööstusatribuutikale veel müstilist rinnatist ja toru läbi põranda! Tookord sigines mõte kunagi koos fotovarustusega vabrikusse tagasi tulla, just selle müstilise toa pärast. Ja nüüd ma kahtlustan, et see müstiline tuba asub seal selle laest tuleva toru ülemises otsas, sest mingi rinnatis sealt paistis, aga ühtki ust sinna ei viinud, nii et hüpotees jääbki kontrollimata. Missugune draama! 

 

Kõige tuustimise ja draama ja loengukuulamise käigus olin nüüd mitmest trepist üles-alla käinud ja mitmes suunas tubadesse põiganud, nõnda hakkas käest kaduma ülevaade, missugused nurgatagused veel vaatamata võisid olla. 

Sellepärast tegin veel eraldi paar ringi ja niimoodi leidsingi wesirawila nurgakese ja muidki urkaid ja juba käidud kohti teise nurga alt.

 

 

Kui lõpuks tänavale päikese kätte pääsesin, oli võhm üsna väljas. Kella vaadates selgus, et retk oli kestnud ligi poolteist tundi.

 

“Peitus: Pärmikas” – tänavakunsti näitus Tartus 5. juulist 4. augustini.

 

Peitust mängis ja pilti tegi: Laura