Tagavara-maleva lood: katkend peatükist "Kuutõbised"

Peatükkk "Kuutõbised" näitab tegevust veidi aega enne seda, kui puskarit mekkima asutakse. Siin satub tagalatehnik Tikuta koos oma üksuse ülemaga arutlema tööülesannete üle, mida võitlejad ja tugiväed täidavad. (Niisiis, temaatiliselt sobitub see katkend eilse postituse lähedusse.)

 Tõsist nägu hoides võttis Tikuta aurava teekausi pihkude vahele ja nihkus aegluubis laua poole. “Ma… meedikute juurest,” poetas ta.
“Sunniti puhkama?” Ülem noogutas muheledes. “Jaa, Okanole juba vastu ei hakka. Olen omal nahal tunda saanud. Ootad peatuse siin ära?”
“Mhmh.” Tikuta leidis nurga, kus ei pidanud ülemale otse silma vaatama.
Jupp aega istusid nad vaikides.
“Kuidas käsi on?” küsis ülem lõpuks.
Tikuta kõverdas vabu sõrmi ja krimpsutas nägu. “Elab üle. Eks ma ise-”
“Jäta.” Ülema hääl oli korraga leebe ja surmtõsine. Tema näol vaheldusid ilmed, nagu kaaluks ta väljaütlemise-vahelaos mõtteid, teadmata, kust otsast alustada.
“Juhtide teabevaramus on üks punkt,” sõnas ülem viimaks, “kus öeldakse, et teatav pinge, ütleme väikene võistlusmoment võitlejate ja tugiväe vahel on loomulik. Et paras annus, nagu öeldakse, elutervet antagonismi on maleva töömudeli osa. Aga et seda pinget peab ohjama, peab optimeerima. Kui päriselt hakatakse üksteist süüdistama, arvama, et teine osapool on loll ja laisk …”
Tikuta oli samuti julgust kogunud. “Mõni tohlakas arvab, et tagala istub niisama,” seletas ta silmi pööritades. “Aga kes kalibreerib neile masinaid? Kes peab arvet, et komponente ja algaineid jätkuks? Kes üksusele sitasööja-sümbiondi kanni vahele pritsib? Tagala … või noh, kogu tugivägi on ju vahetpidamata ametis, et inimesed oleksid söönud ja soojas ja kasitud …”
“… ja võitlejad oma igapäevatöös ei taju seda,” lõpetas ülem mõtte. “Jah, ka see on paratamatu. Täpselt samamoodi ei taju sina oma tegemiste kõrvalt võitlejate panust.”
Tikuta tõmbas õhku, et vastu vaielda, kuid sulges siis suu.
Ega see ju vale ei ole.
Ja pealegi - mida seal üldse niiväga tajuda on?
Haiku oleks nagu tema mõtteid lugenud. “Meie malevavanal oli selle pihta üks ütlemine,” muigas ta. “Seda juhtus alatasa, et kolmanda pööripäeva noored, kes olid oma ametid juba välja valinud ja veidike erialast õpet saanud, kippusid üksteisega ärplema. Küllap oled kuulnud: tagala ei tee muud kui passib sahvrit, võitlejad ei oska muud, kui käsu peale hüpata … Igas malevas on omamoodi ütlemised, aga ikka samal teemal. Nõnda siis meie malevavana korjas need noored enesele sappa ja viis nad ajurannale, kus ta käskis igaühel otsida üks terav kivikild ja üks parajalt pikk bambuskepp. Kui noored leidudega tema juurde tagasi tulid, küsis vana igaühe käest: kas sul on ka hea oda? Mõni ei osanud vastata, mõni kippus vastu õiendama, mõni tegi nalja. Vana ootas, kuni kära vaibub, võttis siis ühe kivi ja köitis osavasti bambuse otsa teravikuks. Vaadake, ütles ta, kui need koos tööle panna, siis saame päris viisaka relva. Siis võttis ta sama osavasti köidikud lahti ning jäi noorte ette seisma, kepp ühes kivikild teises käes. Aga mis jääb järele, kui need koos ei tööta, küsis vana ja noored olid selle koha peal tavaliselt juba väga vait. Järele jääb üks pihukirves ja üks puupulk.”
Juba jutustamise ajal tundis Tikuta, nagu oleks ta ise ka seal, tolle malevavana palge ees.
Esimese hooga ajas leidlik võrdlus ta muigama, siis tigedalt nohisema.
Mõtleks vaid, puupulk!

 

LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.