Tagavara-maleva sõnaraamat: malev, rollid, ametid

Teemahuviline lugeja märkab, et kuigi vastsevalla tuleviku-maleval on üsna otsesed seosed meie aja pärismaailma Kaitseliiduga (tõepoolest, tekstis on otseselt ära märgitud kultuuriline järjepidevus “esivanemate malevaga”), on nende vahel ka selgeid erinevusi. Ehk maailmasiseses võtmes - üht-teist on üle põlvede alal hoitud, samal ajal on mitmed aspektid arenenud omasoodu.
Näiteks ei eristata tuleviku-malevas tänapäevaseid allorganisatsioone ja  vabatahtlikuna panustavad malevasse kõik täiskasvanud (seejuures oskuste-hoiakute omandamine algab lapseeas, mängides). See ei toimu aga sunni või vajaduse ajel, vaid lihtsalt kultuurilise teadvuse osana.
Kuigi igasse peatükki jagub äratuntavaid ameteid ja rolle, ilmselgelt toimivad alluvussuhted ja käsuliinid, ei ole ma neid tekstis väljendanud auastmete kaudu. Võib isegi öelda, et kirjutades ma täiesti sihilikult vältisin auastmelist struktuuri - nii püüdsin saavutada seda, et Vastsevalla maade malev oleks meie vaatepunktist ühtaegu arusaadav ja väga võõrik.
Tuttavlikest aspektidest rääkides - nii nagu meie süsteemides on kombatandid ja mitte-kombatandid, jagunevad ka tuleviku malevas rollid-ülesanded võitlejate ja tugiväe vahel. Tugiväe rollide ja ametite hulgas on tänapäeva-tuttavatena kirjeldatud näiteks meedikuid, sidet, varustamist ja formeerimist, toitmist, ringisõidutamist ja muidugi inimeste juhtimist. (Hästi, meie ajal ei ole niisugust ametit nagu “tagalatehnik”, see on on kombinatsioon mitmetest tänastest tegevustest.)  
Teistmoodi tööpostideks on üksuse juures tegutsevad maastiku ja elustiku uurimise spetsialistid, kes osalt on võimelised täiendama ja üle võtma sidepidajate ülesandeid. Osalt aga peegeldavad nad teistmoodi tegelikkust, kus on vaja kaardistada inimtekkeliste elusfääride tingimusi. 

Vaata ka: sõnaseletus "kaksrusikas".

 

“Aga ma ei näe ühtegi risti,” hädaldas Kunda.
“Oota.” Esimeste pealik tõmbas kuldavalt hinge. “Kas sa laengunumbreid näed?”
“Ee … ei,” vastas Kunda, sellal kui mõned teised kuuldavalt itsitasid.
Nüüd sekkus pealik Dottir. “Kas su relv üldse mundriga ühendust saab? Tule siia.”
Inimsiluetid laskeplatsil vahetasid kohti.
“Siin on ühenduspunktid ülekoormatud,” ütles esimeste pealik varsti. “Mis see on? Ja see? Ja mis need teevad? Tavamundrile ei ole nii palju lisavarustust ette nähtud.”
“Mõni ime, et relva jaoks ei jätku,” urises pealik Dottir.
“Aga mina mõtlesin… “
“Jätta! Või et tema mõtleb.” Pealik Dottir järas mõnuga iga sõna. “Võitleja ei pea mõtlema vaid käsku täitma!”
Tikuta hoidis hädavaevalt naeru tagasi.
Seda vanamaa ütlust sai ta noormaleva päevil ka ise palju kuulda. Tõsi, nende harjutuspealik seletas sealt veel edasi. Et, kui võitleja juba mõtlema hakkab, siis olgu see ülema vääriliselt mõeldud. Lollisti mõtelda ei tohi. Aga, lisas ta, häda on selles, et ega keegi ju ise oma tarkusest ei tea, kui ta loll on, ainult teised peavad tema lolluse pärast kannatama. Õppetunni lõpetas harjutuspealik tookord nõuandega: kes malevas ise mõelda tahab, mingu tagalasse või taibuks. 

(Peatükk 5)

 

LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.