Tagavara-maleva lood: katkend peatükist "Välisalk"

Teie ees on "Tagavara-maleva" viimane pikem tekstikatkend. Peatükkk "Välisalk" laseb meil õige pisut piiluda raamatu teise poole tegemisete vahele. Selge on see, et kuhugi jälle minnakse. Aga kes täpselt läheb, kuhu läheb ja miks läheb? Selle teada saamiseks on vaja raamatu ilmumine ära oodata!

Selles, et asendamatu tagalaspetsialistina läheb retkele Tikuta üksi, ei olnud algusest peale mingit kahtlust.
“Küll kroonik sul arvet pidada aitab,” pomises laopealik ja tõmbus arutelust kohe eemale.
Tikuta kujutles vaimusilmas, kuidas laopealik, kelle jaoks juba kõrvalroomuki väisamine tähendas hirmsat ähmiolukorda, püüab tundmatul laeval võõra meeskonnaga lävida, ega suutnud naeru tagasi hoida.
Ta ise aga …
Alles nüüd, kui uus tundmatus ees ootas, tajus ta, kuiväga olmetakerdused olid temas toitnud igatsust päris vastutuse ja tõeliste ohtude järele. Ja päris-päris ülesannete, niisuguste, mille täitmiseks ta end suurmissioonile üldse kirja pani!
Murda teispoole mugavushorisonti, et siis mõnuga logelema naasta!  
/…/
Tikuta jälgis teisi salaja: erksad, täies välivarustuses ja ülima valmisoleku režiimil.
Hea küll,  ülima valmisoleku režiimil maleva mõistes.
Mõistliku valmisoleku.  
Igatahes ei näinud ta enam neid metsistunud päevavargaid, kes laagris katmata nägudega ringi jõlkusid ja vahetpidamata loba ajasid. Vähem kui saja kilosekundiga olid vabatahtlikud otsekui ümber sündinud, ta ise niisamuti.
“Vaadake!” hüüdis äkki noorvõitleja Kunda. “Meie jäljed!”
Tõepoolest, ärkavas kõnnupinnas lainetas sügav vagu - siit olid kaks kokkuhaagitud roomukit läbi rühkinud.
Millal see oligi?
Ainult paar megasekundit tagasi.
Tunne on küll selline, nagu oleks vahepeal mitu eluaega mööda läinud ...
Tikuta hakkas otsima punkti, kus roomukivagu silmapiiri sisse kaob ja kogemata lasi Kaksikutel otse silma paista. Kiired murdusid ta visiiride vahel ja korraks kangastus talle sadade viisi minejate ridu, küll roomukites, küll kõndurites, küll jalgsi, lõputute kiirtena kaugusse koondumas …
Tikuta raputas pead ja nägemus haihtus soolajärvede udusse.
Varsti aeglustas kroonik sammu ja teised kogunesid tema ümber seisma.
Tikuta silmitses umbusuga poolvarjudes kümblevat maastikku.
Me ei ole ju veel kohal?
Võitleja Nyota mõtles vist sedasama. “Kas see maandumispunkt mitte mägedele lähemal ei olnud?” küsis ta.
“Maandumispunkt küll,” seletas kroonik. “Aga me jõuame siin ohutu ala piirile ja siin me ootame, kuni süstik maha tuleb, siis alles kõnnime viimase lõigu.”
“Ei tea missugune see süstik ka on…” Noorvõitleja Kunda küünitas kaela niipalju, kui mundri jäikus lubas.
/…/
“Kohe saame teada.” Võitleja Nyota osutas taevasse.
Seal, teispool mägesid, sisenes atmosfääri tulekera, mis laskudes tasapisi paisus.
Juba rebestas taevast kauge kõmin ja tulekera ümber lahvatasid veelgi heledamad loited. Siis koorus palangu keskelt lennumasina umbkaudne kontuur, sekka aeglustuseks põtkurite leeke.
Mägedest üle liikus alus juba aerodünaamilisel režiimil. Maandudes sai selle kuju päriselt nähtavaks ja mitmest suust kostsid pettunud ohked - tegu oli kõige harilikuma käblik-klassi süstikuga.
“Kaie viil tuud uhkõmbat laiva...” porises masinaoperaator Tuikene.
Kroonik, kes seni oli teistele nähtamatutest andmevoogudest haaratud, elavnes äkki. “Maandumispaik on ohutu ja meie jätkame oma teed. Nüüd lülitate teie visiirid topo-vaate peale ja mina esitan teile optimaalse teekonna.”
Koos topovaatega kuvati Tikuta visiirile tekst:
Harjutame salajast sidepidamist.
Kes näevad seda sõnumit, ütlevad selge häälega “ahoi!”.
“Ahoi!” kõlasid hääled peaaegu korraga.
“Võrratu!” hüüdis kroonik. “Harjutame veel.”
Maastiku taustale ilmusid järgmised napid tekstid. Lugulaulu moodi esitatud juhised selle kohta, mida tähele panna, mida salvestada, kuidas omavahel kahtlust äratamata teateid edasi anda.
Kroonik seisatas ja pöördus. “Siitmaalt alustame me oma salajast ülesannet. Kes märkab kahtlaseid asjaolusid või soovib mulle muidu salaja märku anda, ütleb  lihtsalt: “sideliidese kontroll”. Küll ma siis oskan edasi juba ise tähele panna.”
Noorvõitleja Kunda tõstis käe. “Aga kui mul on vaja tegelikult ka sideliidest kontrollida? Mis siis saab?”
“Väga hea, noortaibu!” Kroonik lõi noorvõitleja käe pihta patsi. “Sina muudkui aga uudistad ja küsid. Oma liideste pärast sina ei muretse, sest neid ma kontrollin teil nagunii kogu aeg, ilma küsimata. Aga olgu pealegi, teeme teistsuguse märgusõna. Kes tahab mulle midagi kahtlast näidata, ütleb lihtsalt: “diagnostika…”
“Ahoi!” vastas võitleja Kubeba kärmelt ja müristas naerda.
“Veel parem!” hüüdis kroonik vastu. “Aga nüüd oleme vagased. Hakkame jõudma süstiku sidemulli. Diagnostika?”  
“Ahoi!” vastasid kõik.

https://pixabay.com/photos/future-stars-star-ship-starship-3279838/

 

LL: Kuni Hooandjas kestab ühisrahastuskampaania “Tagavara-maleva” kirjastamiseks, postitan siia tagala-maailma killukesi ja vahel ehk isegi mõtteid kirjutaja töölaualt.